Võib lausa kihla vedada, et kella üheksa-kümne paiku õhtul vaatab enamik Jõgeva elanikke kodus telesaateid, surfab internetis, veedab aega perekonnaringis või on juba magama jäänud. Elfriede Zale läheb aga nendel tundidel kõndimiskeppidega jalutuskäigule. 77-aastane naine usub, et just tervislik harrastus on tema streikiva südame korralikult tuksuma pannud.
Üle kolmekümne aasta tagasi oli Elfriede Zalel mikroinfarkt. Valud südames andsid end tunda ka hiljem ning sundisid pidevalt tablette tarvitama. Ravimitele vaatamata oli aga enesetunne ikkagi vilets.
Seitsme aasta eest ostis Elfriede aga endale kõndimiskepid ning hakkas nendega järjekindlalt liikuma. “Suurendasin järjest koormust. Alguses käisin üks või kaks, siis kolm või neli kilomeetrit ja lõpuks võtsin sihiks läbida pea kümne kilomeetri pikkune teekond. Olen end sundinud pingutama, sest olen kuulnud ja veendunud, et keppidega kõndimine toob tervisele kasu vaid, siis kui higistama hakkad. Pikkamisi kadusidki organimist hädad. Tunnen, et nüüd olen südame korda saanud,” ütles jõgevalane, kes ei jäta oma kõnniringi vahele ühelgi päeval.
Ilm ei takista
“Lähen välja ka vihmaga. Kui just väga tugev sadu on, ootan, mil ilm paraneb, ning alustan ikka oma teekonda,” ütles ta.
“Mõnedki hilised väljasolijad vaatavad, et kuhu see vanainimene küll kõnnib. Vahel märkab mind ka politseipatrull. Helkur on mul aga alati kindlasti kaasas. Mõtlen oma turvatundele ja austan ka seadust,” kinnitas sportlik naine.
Õhtusel ajal kõnnib Elfriede Jõgeva tänavatel. Päeval jalutab ta aga sageli linnast kaugemale, kunagisse Kurista roosiaeda, Painkülla, vahel ka Kassinurme.
“Eriti meeldibki mulle liikuda kaunis looduses ja värskes õhus. Mida kaugemale linnast lähed, seda parem tunne tekib,” rääkis ta.
Mõned kuud tagasi tehtud operatsioon on sundinud Elfriede Zalet siiski tempot veidi maha võtma.
“Väga suurt tampi ei tohi ma endale lubada. Ütleksin, et ma ei tee kepikõndi, vaid kõnnin keppidega. Nii on aga väga hea käia, sest kepid on toeks ja panevad õlad liikuma. Sel moel liikudes on sama tunne nagu võimeldeski.”
Üks esimesi kepikõndijaid Jõgeval
Elfriede Zale usub, et ostis endale kõndimiskepid jõgevalastest esimeste seas. “Nüüd on mul reguleeritavad kepid. Kepid peavad üldiselt hästi vastu, kuid nende otsad kipuvad kuluma,” nentis ta.
Algul oli Elfriedel kepikõnnil ka kaaslane, aga nüüd eelistab ta tavaliselt üksi kõndida, sest siis on parem vastavalt enesetundele kiirust reguleerida.
Küll aga osaleb Elfriede usinasti tervisespordiettevõtmistel. Tragi naine lõi agarasti kaasa maist oktoobrini peetud tervisekolmapäevakutel, kus tuli läbitud kilomeetrite arv tervisepassi märkida. Sündmustest kokkuvõtete tegemisel pälvis ta tunnustuse Jõgeva linnapealt Kalmer Lainilt ja sihtasutuse Jõgeva Sport juhatuse esimehelt Aita Saksingult. Aktiivne linnakodanik uuris ka omavalitsusjuhilt, kas ja kuidas on tema kodulinnas plaanis tervisespordiga tegelemise võimalusi veelgi parandada.
Abhaasiast Läti kaudu Eestisse
Jõgeval töötas Elfriede Zale üle kolmekümne aasta õmblusettevõtte Sangar filiaalis. “Pidev istuv töö kippus tervisele liiga tegema. Aeroobika polnud siis veel populaarne, kuid firma võimaldas meil treenida spordihoone Virtus jõusaalis,” meenutas ta.
Tänasesse kodulinna kolis Elfriede aga elama 1965. aastal Lätist. Isa poolt ongi ta rahvuselt lätlanna, sündinud on Elfriede aga hoopis Kaukaasias, Abhaasia pealinnas Suhhumis ja tema lapsepõlv möödus sealses eestlaste külas Alam-Lindas.
“Mu vanaema on pärit Märjamaalt ja vanaisa Otepäält. Nad siirdusid Abhaasiasse 1886. aastal ning abiellusid seal. Nii sündis mu ema juba lõunas. Stalini korraldusel hakati aga Abhaasiast kaugemalt tulnud rahvaid välja saatma. 1948. aastal küüditati kreeklased Kasahstani. Järgmisel aastal pidi samasugune saatus tabama kohalikke eestlasi ning liikusid kuuldused, et mitmed ametnikud ja autojuhid on selleks juba ette valmistatud. Mu isa töötas pangas, tal oli sidemeid ka juhtivates ringkondades. Nii otsustasime 1949. aastal Riiga sõita. Olin siis neljateistkümne aastane. Väljasaatmist millegipärast siiski ei tulnud ning eestlased jäid Abhaasiasse alles,” rääkis naine.
Elfriede Zale kiitis ka Kaukaasia väga head kliimat. “Olen oma tüdrukuaastate ilusates paikades hiljemgi käinud. Praegu on sinna minek muidugi äärmiselt keeruline, pealegi on mu koduküla praeguseks erinevate Kaukaasia rahvaste sõdade tõttu tühjaks jäänud ja praktiliselt võssa kasvanud.”
Meie lõunapoolse naaberriigi kohta ütles Elfriede, et looduse poolest sarnaneb Läti suuresti Eestiga, aga kliima on seal siiski mõneti soojem.
Kaukaasias olid puuviljad maitsvamad
Lõunamaiseid puuvilju Elfriede siin kauplustest üldiselt ei osta. “Kui võrrelda lapsena Kaukaasias söödud ja nüüd Eestisse imporditud viinamarju, siis on vahe nagu öö ja päev.” Lõunamaal söödud puuviljad olid tema kinnitusel suurepärase maitse ja hea lõhnaga. Teistesse maadesse sissetoomisel kipuvad need väärtuslikud omadused aga suures osas kaduma, seda ennekõike kemikaalide tõttu. “Küllap on ka vähktõve laialdane levik tingitud sagedasest mürkide kasutamisest põllumajanduses. Pealegi korjatakse parema säilimise eesmärgil puuvilju ja aedvilju enne küpseks saamist, vahel täitsa rohelistena, ja pakendatakse. Siis on need aga pooltoored ja seetõttu jätab nende maitse soovida. Nii ei saa erilist maitsenaudingut ka kauplusest ostetud tomatitest ja õuntest. Oma aia saadused on tunduvalt maitsvamad,” nentis naine, kellele meeldib aias töötada ja omakasvatatud aiasaadusi süüa.
Et pärast operatsiooni organismi tugevana hoida, ei tarvita Elfriede ravimeid, vaid turgutab end looduslike tervisetoetajatega.
“Teen endale segu, kus on 80 protsenti mett, lisaks taruvaik ja õietolm. Iseäranis kasulik ongi tervisele taruvaik. Sageli ostan apteegist ka koirohtu ja raudrohtu ning käin ise kasekäsnasid korjamas. Kõik see on vägagi tervislik,” kinnitas sportlik külmalinna elanik.
Elfriede Zale elukäik
*Sündinud 1935. aastal Suhhumis
*Ajavahemikul 1949-1965 elas Lätis
*Töötanud Jõgeval õmblusvabriku Sangar tsehhis ja hiljem selle ettevõtte baasil loodud firmas
*Hobid: terviseliikumine, rahvameditsiin ja aiatöö
i
JAAN LUKAS
