Möödunud aasta 14. augustist kuni tänavu 4. juulini viibis Hille Malm YFU programmiga vahetusõpilasena Belgias, Flandrias. Kuna Hille on huvitatud kunstist, siis oli võimalus valida Belgias just kunstialane suund talle eriti meelepärane.
Belgia koolisüsteemi järgi õppis Hille gümnaasiumi 5. klassis — gümnaasiumiosas on seal kuus klassi.
Sint Lucas Antwerpen KSO nimelises koolis on umbes 300 õpilast, klassid olid Hille jaoks harjumatult väikesed. Kui praegu jätkuvad tema õpingud Jõgeva gümnaasiumis, kus on 33 õpilast klassis, siis sealses klassis oli õpilasi seitse. Vastavalt valitud tundidele sai ta õppida lausa viies erinevas klassis ja sai juurde ka toredaid sõpru-tuttavaid.
Kunstitundides käidi palju väljas
Nädala 35 õppetunnist 22 olid kunstitunnid. See polnud mitte ainult joonistamine, vaid lisaks käidi ka muuseumides, linnas joonistamas, ka loomaaias, raudteejaamas, õpiti süvendatult arvutigraafikat, kunstiajalugu jne. Kõik tunnid toimusid loomulikult flaami keeles ja talle ei tehtud mingeid erandeid. Samuti tuli kaasa teha ka kõik eksamid ja sedagi kohalikus keeles, ning tulemused olid keskmisest kõrgemad.
Eriti hindas Hille modellitunde, kus lühikese aja jooksul tuli visandada modelli erinevates poosides. Hillel õnnestus saada kunstitundides parimaid hindeid, sest varasem kogemus Jõgeva kunstikoolist tuli tublisti kasuks ja oma joonistamisnippe jagas ta ka kaasõpilastele. Illustratsioonitunnis tuli näiteks teha fantastikafilmi plakat üleriigilisele konkursile. Septembris sai Hille õpetajalt kirja, et tema töö on üks 15-st, mis valiti välja üle Flandria toimuvale näitusetuurile. Milline neist on parim, see selgub tänavu novembris.
Hille on väga rahul, et õppis ära flaami keele, oli see ju ka üks eesmärke Belgiasse minnes. Kuni jõuluni oli abiks ka inglise keel, aga nagu ta endale ja ka sealsele perele lubas, hakkas ta pärast jõule juba täielikult flaami keeles rääkima. Abiks oli ka lugemishuvi, esialgu ikka sõnaraamat kõrval, aga nüüd oskab Hille keelt nii palju, et saab vabalt sõnastikuta hakkama.
Belgias ei ole koolis ette nähtud kohustuslikku kirjandust, aga keeleõppe huvides alustas Hille 300-leheküljelise raamatu lugemist, algul sõnastikuga ja nüüd juba ilma.
Raamatut “Tüdruk kohtab poissi” on Hille lugenud inglise, eesti ja hollandi keeles ja igas keeles on raamat pisut erinev. Koju naastes ostis Hille 25 raamatut keele praktiseerimiseks kaasa. Tulevikus aga tahaks ta õppida vene keelt ja kui võimalik, ehk ka kuhugi idabloki riikidesse vabatahtlikuks minna. Üks võimalikest sihtkohtadest on näiteks Kasahstan.
Spordipäevi korraldatakse teisiti
Hille rääkis õhinal ka sporditegemisest. Sealses koolis on spordipäevad teistmoodi kui meil. Üheskoos minnakse kas süstaga sõitma, purjetama, rannavõrkpalli või -jalgpalli mängima. Kohaliku järve ääres möödub nii terve päev. Koolis on sporditunnid üles ehitatud nii, et näiteks I veerandil oli ainult jooksmine, edasi tehti joogat, mängiti sulgpalli ja tegeleti sealse ilmselt rahvusliku spordialaga – hüppenöörikavadega. Hillele see viimatinimetatu hästi ei sobinud, kohalikud aga alustavad juba päris pisikestena ja on väga osavad.
Belgia lastel on kahed jõulud, ühed 8. detsembri paiku, kui korstna kaudu tuleb valge habemega mees ja toob kingitusi, 25. detsembril on aga kõige tähtsam püha ning pidulik mitmekäiguline õhtusöök pereringis. Kui aga Belgias lumi maha tuleb, siis on paanika suur. Piisab meie mõistes kergest lumesajust, kui tavalise 20 minutilise koolitee asemel kestab sõit 1,5 tundi.
Kodu oli Hillel Antwerpeni äärelinnas Schotenis, peres olid ema-isa, 20-aastane õde ja 22-aastane vend. Pere võttis Hille kohe omaks. Tavaks oli hommiku- ja õhtusöögilauas koos olla. Pühapäevahommikused pagariärist toodud saiakesed, rannakarbid, kohalik šokolaad ja teised maiustused pakkusid mõnusaid maitseelamusi. Siit kostiks kaasa viidud põdravorst, kange sinep, martsipanibatoonid, tume šokolaad vaarikatega maitsesid aga hästi võõrustajatele.
Õppis palju juurde
Inimesed on Belgias üldse väga sõbralikud ja esialgu tundus sealne põsemuside komme (sõpradele üks, pereringis kolm) päris harjumatu. Hille tunnistab, et õppis ka palju tolerantsust ja iseseisvust ning sedagi, kui oluline on osata keeli. Kui Eestis õpitakse palju raamatutarkusi, siis Belgias on väga olulisel kohal oskus klassi või auditooriumi ees esineda. Meilgi võiks tema arvates seda oskust rohkem arendada. Sealsete õpetajatega oli väga hea suhelda, ikka ja jälle tundsid nad huvi, kuidas läheb. Samamoodi suheldi kõigi õpilastega, mitte ainult külalisega. Hille hindab väga ka sealset viisakust, oskust öelda tänan ja palun.
Üks suuremaid üllatusi sai Hillele osaks tema sünnipäeval, kui talle korraldati üllatuspidu. See toimus nagu filmis, et pooljuhuslikult sõber palub kuhugi juhatada, ust avades lähevad aga tuled põlema ja sõbrad ning pere on kõik koos ja pidu võib alata. Mitte igaüks ei saa nii 18. sünnipäeva tähistada.
““Kaotasin” küll ühe aasta ja õpin kodukoolis nüüd 11. klassis, aga õppisin palju juurde ja silmaring on palju laiem,” ütles Hille, lisades, et hoiab end praegugi Belgia uudiste, pere ja koolikaaslaste tegemistega kursis.
i
TIINA SÄÄLIK
