Möödunud nädalal kirjutasid paljude üleriigiliste ajalehtede veebiportaalid juhtumist, kus politsei Facebook’i vahendusel massitulistamisega ähvardanud Jõgeva maakonna noormehe vahi alla võttis ning talle määrati kriminaalkaristus. Veebikonstaabel Maarja Punak, kes selle juhtumiga tegeles, kinnitas, et tähelepanuvajadusest tingitud kurjakuulutavad veebipostitusi võetakse politsei poolt tõsiselt ning isegi süütu nali võib lõppeda karmi karistusega.
Politsei sai massitulistamisega ähvardanud mehest teada veebikonstaablile saadetud e-kirjade ja Facebook,i konto kaudu. Veebikonstaablit alarmeerisid interneti kaudu üheksa inimest ning sellest teatati ka politsei lühinumbril 110. Inimesed, kes politsei poole pöördusid, olid hirmul, et mees võibki lubatu teoks teha ning kergelt ei suhtunud intsidenti ka politseinikud, kes ähvardaja 22. septembril vahi alla võtsid.
Karistuseks määrati mehele aastane tingimisi vangistus kaheaastase katseajaga. Lisaks nõustus süüdimõistetu ka psühhiaatri vastuvõtule minema. Mees põhjendas oma tegu tähelepanuvajadusega. Motiivi ega kindlat mõtet ähvardus teoks teha tal enda sõnul polnud. Nädal tagasi vabandas mees ka Facebook’i vahendusel inimeste ees, kes end ohustatuna tundsid, ning kinnitas, et tal polnud tõesti kavatsust kedagi tulistada.
Veebikonstaabel Maarja Punak kinnitas, et selline juhtum oli Eesti politseile esmakordne. Tema ja kolleeg Andero Sepp tegelevad tavaliselt pigem üksikute omavaheliste tülidega. “Kui ühe poole ähvardus on reaalne ja selle täideviimise tõenäosus suur, soovitame inimesel kohe politseisse pöörduda. Juhul, kui on tegemist tülitamisega (ähvardatakse, kuid on selge, et reaalselt midagi ei tehta), soovitame inimestele mitmeid meetmeid. Näiteks kasutajate blokeerimine netis, sõpradenimistust eemaldamine, telefoninumbri vahetamine, numbri blokeerimine,” rääkis konstaabel Punak.
Oskus eristada tõsist ähvardust halvast naljast
Rohkem peavad veebikonstaablid tegelema info vahendamisega. “Igal vanuserühmal on omad teemad, mis nende jaoks olulisemad. Noored esitavad rohkem küsimusi näiteks alkoholi ja tubaka tarvitamise ning avaliku korra kohta. Tudengid tahavad infot netikelmuste, üürilepingute ja politsei õiguste kohta. Mehed on pigem huvitatud müügitehinguid ja liiklusseadust puudutavast infost, samuti tahetakse teada, kuidas on võimalik end ja oma vara kaitsta ning kuidas saada hakkama tülikate naabritega. Naised pärivad enamasti laste kaitsmise ja netikaubanduse kohta, kurdavad eksabikaasade ahistamise ja veebikeskkondades laimamise üle. Vanemad inimesed on palunud meilt nõu, kus ja millal saab ID-kaarti teha, ja päritakse näiteks sedagi, kes on koduvalla konstaabel. Välismaalastelt tuleb küsimusi rohkem just viisade ja elamislubade kohta,” rääkis Maarja Punak oma igapäevatööst.
Selge on see, et iga kurja Facebook’i või Twitteri postitust ei saa tõsiselt võtta, kuid piir tõsiste ähvarduste ja halva nalja vahel on üsna ähmane.
“Kõik oleneb ähvardaja taustast ja olukorrast, mis teda sellisele käitumisele tõukab. Kord oli juhus, kus kaheksa-aastane saatis surmaähvardust sisaldavaid vigu täis tekste koos joonistustega endast nooremale lapsele. Umbes sarnaselt, nagu filmis “The Ring”, kus telefonikõnes teatatakse, et isik sureb seitsme päeva pärast. Selgus muidugi, et tegemist oli ühe äärmiselt rumala naljaga. Otsustamaks, kas tegemist on halva nalja või tõsimeelse ähvardusega, tuleb info vajadusel uurimiseks edastada kriminaalpolitseile, kes on pädev olukorra tõsidust hindama,” rääkis Punak.
Seltskonda võib otsida ka jututubadest
Interneti suhtluskeskkonnad kuuluvad praegu igapäevaelu juurde ning paratamatult on suhtlus muutunud rohkem IT-põhiseks ning silmast silma suheldakse vähem. See võib olla ka üheks põhjuseks, miks tekib mõnel inimesel üksildustunne ning ka tähelepanuvajadus. Maarja Punak koputab kõikide südametunnistusele, et kaasinimeste meeleseisundit rohkem märgataks, neid vajadusel aidataks. Ta julgustab ka end üksikuna tundvaid inimesi seltskonda ja suhtlemisvõimalusi otsima.
“Kui inimese tähelepanuvajadus on ebanormaalselt suur, tuleks abi saamiseks pöörduda professionaalide poole, sest tegu võib olla näiteks isiksusehäirega. Kui probleemiga ei tegelda, võivad tagajärjed olla väga traagilised, sest sageli võivad need isikud soovitud tähelepanu mitte saavutades end veelgi rusutumalt tunda.
Kui inimesel on lihtsalt igav või tunneb ta end üksikuna, on lahenduseks kas või seltskonda minek. IT-ajastul on muidugi võimalus seda seltskonda leida ka näiteks jututubadest,” lisas veebikonstaabel.
i
EILI ARULA
