Kui veel kümmekond ja enam aastat tagasi oli kusagil juttu vanade sõidukite taastamisest, siis mõeldi nende all enamasti üle-eelmise sajandi teisel poolel ja eelmise sajandi algusaastatel toodetud masinaid. Nüüd on ühtäkki unikaalseks nähtuseks muutumas ka nõukogudeaegne tehnika. Just sellisel nostalgilisel põhjusel taastab eelmise riigikorra ajast pärit masinaid igapäevaelus põllumajandusega tegelev Palamuse mees Tiit Puusepp.
Tiit oli alles viie-kuueaastane poiss, kui juba isal kombaini peal abiks käis. “Siis olid ju sellised kombainid, et kui vilja üle poole punkri kogus, tuli seda seal laiali ajada, et punker ära ei ummistuks. Enne põllule sõitmist oli minu ülesandeks kombaini agregaatide määrimine. Kooli ajal pidime alati sügisel kartuleid võtmas käima. Isa töötas siis kombaini peal Lembitu kolhoosis, mis asus praeguse Saare valla territooriumil. Tal oli traktor ka, millega vagusid lahti sai ajada. Kahte tööd ju korraga teha ei saanud ja nii olin mina see, kes teistele vaod lahti pidi ajama, ehkki olin siis ise alles koolipoiss. Selle traktori mark oli T-28. Mul on see masin praegugi olemas, nüüd on see mõistagi uunikum ja traktori taastamiseni pole ma veel jõudnud,” rääkis vana tehnika taastamisega tegelev mees. Hiljem tegi ta juba traktoristikursused läbi ning sai load. Enne armeeteenistust jõudis noor mees teha ka autojuhiload.
Kogenud masinamehena sõitis Venemaa vahet
“Seejärel võeti mind armeesse aega teenima ja saadeti Valgevenesse. Ma teenisin aastatel 1968-1970 lennuväes ning töötasin seal sellise auto peal, mis sulatas lennuväljalt lund ja jääd. MAZ-200 oli varustatud väikeste lennukiturbiinidega, mis puhusid maapinnale kuuma õhku. Tegelikult oli see kõige ebameeldivam masin, millega lennuväljal tuli töötada, sest turbiinide müra hakkas kõrvade peale,” meenutas ta.
Kui armeeteenistus läbi sai, asus kogemustega masinamees tööle sealsamas Lembitu kolhoosis. Alguses anti sõjaväest naasnud noormehele vana auto, seejärel juba päris uus GAZ-51. Sellele ehitas ta furgooni peale ning vedas kolhoosirahvast tööle.
“Peagi leidsin endale abikaasa ja asusime 1972. aasta alguses Palamusele elama. Mul oli tegelikult väga kahju Lembitu kolhoosist ära tulla, sest pidin sealsest uuest autost loobuma. Kevade kolhoosis sain asemele ainult auto raami ja rattad, millest pidin ise auto valmis ehitama, ehkki kabiini sain küll täiesti uue. See oli GAZ-93 kallur. Tegelikult oli see sama mis GAZ-51, ainult et portega kasti asemel oli metallist kast, mida sai kallutada. Sain masina valmis ning jõudsin sellega paar aastat töötadagi. Seejärel sai minust Kevade kolhoosi bussijuht, esimene buss oli puukerega TA-6. Mõne aasta pärast sain selle asemele PAZ bussi. See oli kusagilt autobaasist ostetud ning läbinud kapitaalremondi. Vedasin inimesi tööle, kuid samuti sai käidud ekskursioonidel, teatris, kontsertidel ja mujalgi. Aastal 1981 sain endale täiesti uue KAMAZi. See oli üldse esimene seda marki auto kolhoosis. Sellel ajal oli vaja kolhoosile Venemaalt igasuguseid materjale toomas käia, aga selles autos polnud magamiseks kohta ja ka kast oli lühike. Seejärel toodi kolhoosile uus 12- meetrise järelhaagisega KAMAZ ja sellega sai ka pikka rauda vedada, mida siis Venemaalt hankida tuli. Vahel käisin Venemaal üksi, vahel koos varustajaga. Selle auto peal sõitsin kuni kolhoosiaja lõpuni,” jutustas Tiit Puusepp.
Kohe pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal otsustas Tiit koos abikaasa Liiaga talu pidama hakata. “Minu esimene külv omas talus toimus selliselt, et tegin oma väikesele “põkale” hobukülvikust külviku ning selle abil sai
Vanad autod panid mehed heldima
Kümmekond aastat tagasi tekkis Tiit Puusepal mõte hakata taastama nõukogudeaegset tehnikat. Abiks hakkas talle masinate taastamisel tütre elukaaslane. Kõigepealt asusid mehed taastama GAZ-21 ehk Volgat. Auto on tänaseks peaaegu valmis, ehkki nipet-näpet on veel teha. “See Volga hoiab juba kümme aastat garaaži kinni. Eks nad on siin ka vanu veoautosid üles putitanud,” lisas Tiidu abikaasa Liia.
Veomasinatest tõi Tiit Puusepp koju kallurauto GAZ-93 ja asus seda taastama. Järgmisena võeti ette GAZ-51 portemasina, mis praegu talu juures ulu all seisab. Selle taastamiseks kulus tal enda sõnul umbes aasta. Suvel tegi Tiit ära eeltöö, eemaldas rooste, värvis raami ning talvel pani auto kokku.
Meistrimehe sõnul taastab ta vanu masinaid eelkõige poja ja pojalaste jaoks, et neil oleks ettekujutus, milliste masinatega nende isa ja vanaisa kord töötas.
Kahte masinat – GAZ-51 ja GAZ-93 — esitleti ka äsja peetud Paunvere väljanäitusel. Peaaegu valmis Volga GAZ-21 järel ootavad taastamist kaks GAZ-24 Volgat ehk uuemat tüüpi Volgat, mida ilmselt paljud praegused täiskasvanud sõitmaski on näinud. Samuti ootab taastamist mootorratas IŽ-Planeta. Tiidu sõnul jõudis ta hiljuti toimunud väljanäitusel ja laadal paljude tema masinate vastu huvi tundnud inimestega juttugi puhuda. “Nii mõnigi neist meenutas, kuidas tema omal ajal sellise autoga tööd tegi, mitmed näitasid neid masinaid nostalgilise meeleliigutusega oma lastele ja lastelastele. Mõni rääkis sellest, et temalgi on vanu masinaid hoiule pandud, kuid pole neid veel taastama hakanud. Eks selle taastamisega on ka palju tööd,” möönis vanadest masinatest huvituv mees.
“Suurele tööle lisaks tuleb selliste masinate taastamisele ka palju raha kulutada,” lisas abikaasa Liia.
Üks traktorgi ootab taastamist
Õnneks on praegusel ajal nõukogude ajal toodetud masinatele veel osi saada. Näiteks sai Tiit ühe GAZ-51 tagavedru Tartust traktoreid müüvast poest, keredetaile on tal õnnestunud inimeste käest osta. Samas pole aga mootoridetaile enam võimalik poest saada. Neid tuleb ikka siit-sealt inimeste käest osta või kusagilt romulast otsida.
“Vanadest masinatest huvituv väimees liigub palju ja eks temagi vaatab selle pilguga ringi, kust mõnda vajalikku osa saaks,” lausus Liia. Kord oli Tiidul mõte hakata taastama väga omanäolist bussi TA-6, kuid otsustas siis, et see on tema jaoks liialt keeruline ettevõtmine.
“See oli puukarkassiga buss. Kui sellega kruusatee peal sõitsid, siis kukkusid kruvid kere seest välja. Ja see kiskus ka kõvasti tolmu sisse. Pealegi oleks sellise bussi taastamine masinate hoiustamise muret veelgi suurendanud,” tõdes Tiit. Praegu on pererahvas ühte kõrvalhoonesse ehitanud garaaži, kus nad autode putitamisega tegeleda saavad. Lisaks juba uuele elule aidatud masinatele, tahab peremees taastada veel ka T-28 traktori, et sedagi edaspidi Palamuse laadal näidata. Tegelikult on majapidamises olemas ka üks kunagise maanteemuhuks nimetatud Žaporožetsi vrakk ning selle dokumendidki peaksid Tiidu teada olemas olema. Peremehe sõnul läheb ühe vana sõiduki taastamiseks tavaliselt tarvis mitut “toorikut”, et ühe komplektse kokku saaks. Tiit Puusepp ei välista võimalust, et mingil hetkel võtab ta ette ka näiteks Moskvitš 401 taastamise, kuid ta pole sellist sõidukit veel kusagil seismas näinud. Ka pole ta siiani mõelnud uuemate ja vanemat tüüp Williste taastamise peale. Vanema mark on GAZ-69, uuem UAZ-469.
Otsib vanu sõidukeid kõikjalt Eestist
Tiit Puusepa sõnul tuleb vanade masinate taastamiseks palju Eestis ringi sõita, et kõiki vajalikke osi leida. Ta meenutas, kuidas nad GAZ-93 kabiini teiselt poolt Pärnut otsimas käisid. Kohale nad selle tõid, aga kasutada siiski ei saanud, sest see oli halvasti kokku keevitatud ja polnud enam päris originaal. Hiljem selgus, et hoopis lähemal, Laiusel seisis täiesti korralik GAZ-93 kabiin.
Rehvegi on tulnud üle Eesti otsimas käia, neid on saadud näiteks Mäo kandist. Volgale aga saadi osi Vokal asunud laost. Tiidu abikaasa sõnul otsib väimees tagavaraosasid ka internetist. Üsna palju vajalikku saaks kindlasti ka Venemaalt, ent see on keeruline ja võib ka kalliks minna.
Kui Tiit ise Venemaa vahet sõitis, tõi ta sealt endale traktori T-25. See oli natuke hilisemal perioodil, kui isikliku traktori omamine enam keelatud polnud.
“Mõnes kolhoosis-sovhoosis pigistati selle koha pealt silm kinni, mõnes mitte. Siin Kevade kolhoosis võis oma traktor olla, Lembitu kolhoosis mitte,” meenutas Tiit. Tegelikult tuleb ka taastatud masinad nõuetekohaselt registreerida, teha neile liikluskindlustus ning käia masinatega ülevaatusel. Tiidu sõnul on nii, et kui masinal pidurid ja tuled töötavad ja kui see ka muus osas tehnilistele parameetritele vastab, ei saagi enamat nõuda. “Need autod on mul ju korralikult originaalselt kujul taastatud ja ka välimuselt näevad viisakad välja,” rääkis ta.
Liia Puusepp tunnistas, et mõnikord muutub meeste hobi talle natuke tüütavaks. “Võtavad oma masinatega kogu ruumi ära. Lillepeenarde ja muru jaoks on küll veel ruumi, aga kõik katusealused on täidetud. Aga las nad teevad. See on ju niisugune tegevus, millest ka järeltulijatele midagi alles jääb,” tõdes Tiidu abikaasa. Tiidu sõnul ongi nüüd sügise saabudes jälle tõsine mure sellega, et kõik sõidukid varju alla saaksid.
Väärib ajaloo tarbeks talletamist
Peremehe sõnul on nad oma masinatega mõnel sellisel kokkutulekulgi käinud, kus vanade autode ja traktorite taastajad tehnikat esitlevad, ühise hobi üle arutlevad ning sellest rõõmu tunnevad. Liia ja Tiit Puusepa sõnul pole nad tahtnud oma vanadele masinatele väga reklaami teha, siiski on neid ka kodus vaatamas käidud.
Perenaise Saksamaal elav vennatütar, kelle abikaasa on sakslane, sattunud eelmisel aastal nende juures toimunud suguvõsa kokkutulekul taastatud sõidukeid nähes lausa vaimustusse. Pererahval pole selle vastu midagi, kui heade mõtete ning kavatsustega inimesed nende taastatud masinatest huvituvad.
Küsimusele, kas kogenud meistrimehel pole tulnud pähe mõtet päris vanu ehk enne Teist maailmasõda toodetud sõidukeid taastama hakata, vastas Tiit Puusepp, et sellega oleks tulnud alustada tunduvalt varem. Ta lisas, et keegi peab ka nõukogude-aegsete masinatega tegelema, sest veel kümmekond aastat, ja neid pole enam kusagil näha, ehkki vrakke praegu ikka veel siin-seal leidub.
“Väimehel on ka Žiguli olemas ning eks see tuleks samuti korda teha,” nentis ta.
“Olgugi et kolhooside-sovhooside algusaeg oli raske ja keeruline, elasid hilisemal ajal nii majandid kui inimesed päris hästi. See oli pikk periood Eesti riigi ja eestlaste ajaloos ja ka see osa meie ajaloost tuleb järeltulevatele põlvedele alles hoida,” on Tiit ja Liia Puusepp veendunud.
i
TOOMAS REINPÕLD
