Noorpõlvemälestused Õvanurmest

(Järg 15. septembril ilmunud osale)

i

Järgmisel pühapäeval tõi ema kolhoosist hobuse ja viisin kõik vajaliku internaati. Ema registreeris mind ka Jõgevalt välja ja mul oli lootus, et olen sellest paigast lahti. Ei teadnud ainult, kas mu elulugu sealt Tartusse saadetakse. Kuulsin ka, et Ants oli uuesti sõjakomissariaati kutsutud ja teda tahetakse kroonusse võtta. Mina lootsin, et mind päästab seekord kool.

Koolist saadeti meid pärast tunde linna taastama. Meil tuli lammutada varemeid. Vallikraavi tänava metodistide kirikust ei olnud küll suurt midagi järele jäänud, müürid olid ainult osaliselt püsti. Selle hoone oli Punaarmee purustanud juba 1941. aastal.  See ei olnud tegelikult kirikuks ehitatud, vaid oli ülikooli professori Werner Zoege von Mannteuffeli maja. Ta oli olnud tsaari ihuarst.  1926. aastal oli Mannteuffeli pärija villa metodistide kogudusele müünud ja sinna kõrvale künkale oli kogudusel plaanis tõeline kirik ehitada, kuid tuli sõda.

Terve kuu kuiva ilma

23. septembri hommikul oli esimene tugev hall maas. Olin pühapäeval kodus ja aitasin emal aias tööd teha. Kolhoosnikul võis olla majapidamises ainult üks siga, aga meil oli teine rehe all peidikus. Selle kavatsesime varsti ära tappa.

Septembri viimasel pühapäeval oli imeilus ilm ja see kestis oktoobri lõpuni. Vihma tuli väga vähe. Kõikjalt kostis tuttavat rehepeksumasina huugamist, õhk oli täis valmiva vilja lõhna.

Linnas käisin Athena kinos vaatamas filmi “Valgus Koordis”. Mulle film meeldis, kuigi sümpaatia oli nn “valel poolel”. Kõige rohkem meeldis mulle Georg Otsa laul “Tagasi tulles” (Oled võimas me maa,/suur ja noor oled sa/ ja sind ehib nüüd rahu ja võit/….

Seoses Otsaga tuli meelde, et pole ammu kuulnud Artur Rinnet laulmas. Aastakümneid hiljem sain teada, et ta oli juba 1950. aastal vangilaagrisse viidud ja mõistetud 25+5.

Pärast sügisest koolivaheaega rääkis saksa keele õpetaja Kibbermann meile tunnis oma sõjaeelsetest reisidest Saksamaale ja Austriasse. Oli väga huvitav kuulata, aga ma mõtlesin, et kuidas ta küll julges meile sellest rääkida.

Novembri keskel hakkas lund sadama.

Arreteerimised jätkusid

Hiljuti sain teada, et Saadjärve vallast olevat arreteeritud Ervin Tiidor, kes olevat kolhoosikorda õõnestanud. Kohtla-Järvelt võeti kinni Mullaverest pärit Armilde Viruvere, süüdistuseks passirežiimi rikkumine.

Sel aastal ma jõuludeks koju ei saanudki, sest jõululaupäev oli esmaspäev. Ilmad olid jälle lumetud ja sünged, vahepeal sadas lörtsi.

Ka 1951. aasta viimastel päevadel sadas lörtsi ja vihma. Lumi oli jõudnud mitu korda maha tulla ja jälle sulada.

Kooli tuli minna esmaspäeval, 7. jaanuaril. Õnneks sain kolmekuningpäeval veel kodus olla.

Kuulsin, et hiljuti oli Pärnust tabatud Voldi külast Sepa talust põgenenud Leo Eesmaa.

Mõnikord käisid kooliõpilased Tartus jõe ääres endisel Vabaduse puiesteel jalutamas, tüdrukutekooli õpilased omaette ja meie, poisid, omaette. Vahel käidi ka 21. juuni ehk endisel Rüütli tänaval. Pimedas julgesin ka mina oma kehvade riietega tüdrukute silma alla sattuda. Venelastel oli kombeks kõndida Toomemäel.

Jaanuari lõpuks tuli ilus lumine talv. Liikusid kuuldused, et Põltsamaa lähedal leiti metsavendade punker, mitu neist oli kohe maha lastud.

Veebruari keskel, kui väljas tuiskas ja tormas, oli internaadis päris mugav olla, sest tuba oli soe. Kooliteenija küttis ruume turbaga, mis kaua ahjus hõõgus.

Sellel talvel vaheldusid järjest kõva külm, tuisk ja sula.

Suuskadel koju söögi järele

Ühel selgel ja päikesepaistelisel talvepäeval laenasin ühelt Ulila poisilt suusad, et kodus ära käia. Eelmisel nädalavahetusel ma kodus ei käinud ja toidukraam oli päris otsas. Ka raha oli järel ainult 35 kopikat, sellega rongis Tabivereni sõita ei saanud. Hakkasin mööda raudtee äärt minema, kuid kui Vasulasse jõudsin, oli juba täiesti pime.  Kavatsesin Kärknast rongi peale minna. Kui jaama tuled juba paistsid, süttis semaforis rongile roheline tuli. Pingutasin kõigest jõust, jõudsin jaama, suusad alt võtta ja kassast pileti osta, kui rong tuligi. Tabiveres panin uuesti suusad alla ja otse üle Tormi mäe.

Liikudes oli soe, aga katsusin igaks juhuks kõrvu. Olidki juba servadest krõbedad nagu rebase sitikad, mida ta mullusel tuleasemel praadis. Soojendasin kätega kõrvu ja rühkisin edasi. Taevas oli selge ja tähtede valgel oli päris kaugele näha.

Ega ma eriti kartnud, aga kui koduõue jõudsin, oli  ikka kuidagi julgem olek.

Järgneb

PAUL TOOTS

blog comments powered by Disqus