Alatskivi lossi keldris toimetab taas teenijarahvas

Madame Tussaud’ vahakujude muuseume tegutseb laias ilmas üsna mitu ja rahvas ei väsi neid külastamast, sest kus siis tavainimene ikka saab peaaegu päris” Barack Obama, Lady Gaga või Usain Boltiga silmitsi seista. Alatskivi lossi tänavusuvine kogemus näitas aga, et vahakujudest ollakse vaimustuses ka siis, kui need kujutavad lihtsaid inimesi, nagu kunagi sellessamas lossis teeninud kokk Karl või toatüdruk Olga.

 

Alatskivi lossi valge ja avar võlvitud keldrisaal, kus võib uudistada omaaegsete mõisateenijate vahakujusid, avati külastajatele tänavu mais. Peale kubjas Jüri ja toatüdruk Olga saab huviline seal tuttavaks koduõpetaja Hildegard Marie, seltsidaam Emma Marie Katarine, kammerteener Jakobi, kutsar Augusti, virtin Marie, kokk Karli, köögitüdruk Leena, kärner Kaarli ja mõisavalitseja ehk opmani Sihwzowiga.

Keldrisaali sisenedes tekib tunne, et oled sattunud  “Okasroosikese” muinasjuttu, kus nimitegelane, tema vanemad ja lossiteenijad haldja sajatuse tõttu sajaks aastaks magama uinusid just selle toimetuse pealt, mis neil hetkel käsil oli. Seintele kinnitatud suured jaamakelladki tuletavad ühest küljest meelde, et aeg selles ruumis on seisatunud, aga ka seda, et üldiselt on ta siiski kaduv ja muutuv.

Tõepoolest: Eesti mõisates ei elata ammu sellist elu nagu nende ehitamise ajal ning tänapäeva inimene ei teagi enam, mis ülesandeid täitis mõisas virtin, kärner või mõne muu ameti pidaja. Selle lünga täidavad seintel lugeda olevad tekstid. Kes need läbi lugeda viitsib, saab näiteks teada, et köögitüdruku ülesanne oli koka abistamine ja leivategu, ning et köögitüdrukuks oli tavaliselt vallaline naisterahvas, kes oli silma paistnud puhtusearmastuse, hoolsuse ja kuulekusega. Selline neiu võis muidugi köita ka mõisahärra meeli, nii et ühise ihuvilja tuleviku kindlustamiseks tuli härral köögitüdruk mehele panna ja noorpaarile veel talugi kinkida. Alatskivi vanaparuni kohtagi räägib rahvasuu, et ta öelnud kärneri-Kaarlile: “Votap see minu köögi-Leena ära, siis mina annap sulle üks talukoht”.

Kammerteener oli aga paruni isiklik teener, kes saatis teda kõikjal, ka välisreisidel. Alatskivi mõisas olid paruni ja kammerteenri vahel koguni nii usalduslikud suhted, et esimene hakkas teise poja ristiisaks. Ristipojast, st kammerteener Jakob Põdra pojast Ernst Põdderist sai aga kindral, kel Eesti Vabariigi sünni juures oluline roll.

Mõisateenijate vahakujud valmisid Ene ja Andres Männi käe all Wax Stuudio OÜs. Prototüüpide, taustainfo ja vanade fotode otsimisel tegi aga suure töö ära lossi haldava Sihtasutuse Alatskivi Loss juhataja Külli Must.

Käis äia juurest läbi

“Arhiivides tuli istuda ikka päevade viisi,” tõdes ta. “Fotod, mis, tõsi küll, pole kõik Alatskivi mõisaga seotud, pärinevad Ajalooarhiivist, Eesti Rahva Muuseumist ja erakogudest. Kõige toredam on see, et kohalik rahvas on vahakujud väga omaks võtnud. Nii et pole ime, kui mõni ütleb pärast mõisaskäiku, et käis äia juurest ka läbi.

Külli Musta sõnul on mõisateenijate elu ja saatus üldse huvitav teema. Kui kirjandusteostes on mõisateenijaid halvas valguses näidatud, siis Külli Must kinnitas, et üldiselt neisse halvasti ei suhtutud. Pigem olid nad hoopis need, kelle kaudu jõudsid talurahvani eesrindlikumad taimekasvatusideed ja peenemad toiduretseptid. Nii et sageli istus jõukam talupere pidupäeval niisama uhkelt kaetud laua taga kui mõisasaksad. Mõisate eeskujul hakati taludesse iluaedu rajama ning mõisateenijate käest sai talurahvas õuna- ja ilupuuistikuid ning mitmesuguseid seemneid.

“Mõisasse tööle pääsenud inimesed said tihti heale järjele ja omandasid väärtuslikke teadmisi,” ütles Külli Must.

Lisaks vahakujude muuseumile tegutsevad Alatskivi lossi keldris tekstiilikoda, keraamika- ja klaasikoda ning kostüümiladu. Tekstiilikojas tegutsevad OÜsse Pirkle koondunud Piret Kukk ja Leelo Eha, keraamika- ja klaasikojas Anne Vasar, kes senini töötas Tartus Antoniuse gildis.

“Meie oleme “meeleheitel koduperenaised”, kel õnnestus saada töötukassa vahendusel 4500 eurot toetust oma firma käivitamiseks,” ütles Leelo Eha. “Tänu toetusele saime muretseda endale head masinad, näiteks tikkimismasina, mida me endale muidu ilmaski lubada poleks saanud. Sihtasutus Alatskivi Loss andis meile aga kasutada kena ruumi. Vastutasuks hakkame korras hoidma kõrval laos olevaid kostüüme ning tulevikus neid ehk ka juurde õmblema. Teeme ka meeneid, mida lossi külastajad osta saavad. Nii et julgustan ka kõiki Jõgevamaa “meeleheitel koduperenaisi”, kellel tööd pole, ise endale töökohti looma!”

Tekstiilikojas saalis siis, kui meie Alatskivil käisime, tõepoolest pidevalt turiste, kes uurisid valmis kaupa, ent jälgisid ka seda, kuidas Leelo masina all järjekordne meene sünnib. Kõrvalt laost leidsime aga eest veerandsada moekunstnik Triinu Pungitsa kujundatud kostüümi, mille abil saab end mõisaprouaks või –härraks riietada ning näiteks lossi kaunisse parki promeneerima ja pildistama minna.

Tunnevad klienti

“Kui lossi külastavaid turiste talve poole vähemaks jääb, saab tekstiilikojas käsitöökoolitusi tegema hakata,” ütles Külli Must. “Laos olevaid kostüüme võiks aga ära kasutada mingis lavastuses.”

Alatskivi loss on musternäide sellest, kuidas raudse tahtmise ja aruka asjaajamise korral saab hävimisohus kultuuriväärtuse päästa ja selle tagatipuks end ise ära majandama panna. Loss tehti korda järk-järgult ja mitmest projektist saadud rahaga. Viimane, piirkondade konkurentsivõime programmist rahastatud projekt nägi ette lossi idatiiva ja välisfassaadi kordategemist. Et projektis ette nähtud tööd said tehtud mõnevõrra odavamalt kui kavandatud, otsustas lossi omanik Alatskivi vald pöörduda euroraha vahendanud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse poole palvega muuta kasutamata jäänud raha sihtotstarvet, st teha selle raha abil korda kelder ja rajada sinna vahakujude muuseum. Selline luba saadigi ja ilmselt tänu sellele, et osati mõelda suurelt ja õiges suunas.

“Me tunneme oma klienti juba päris hästi ja oskame aimata, mis talle meeldiks,” ütles Külli Must.

Vahakujude muuseumi ideed ei pea ta siiski ainuüksi enda omaks, vaid see olevat sündinud terve hulga inimeste koostöö tulemusena. Testitud sai seda aga Sibulatee kaubamärgi alla koondunud turismiettevõtjate peal, kes tunnistasid selle samuti teostamist väärivaks. Asjaolu, et koos keldriruumide avamisega tõusis ka lossikülastuse eest kasseeritav rahasumma, pole aga Külli Musta sõnul külastajaid häirinud, vaid kõik on sellesse mõistvalt suhtunud.

“Me ei tõstnud ju hinda niisama heast peast, vaid külastaja ka näeb selle eest rohkem,” ütles Külli Must.

Ehkki Alatskivi loss on kaunis keldrist katuseni, võib arvata, et sel suvel välgutasid turistid oma fotoaparaate kõige innukamalt just keldris, et end virtin Marie, kutsar Augusti või mõne teise mõisateenija seltsis jäädvustada. Lossi kelder oligi ju omal ajal see koht, kus teenijarahvas põhiliselt elas ja tegutses. Ses mõttes on kellaosutid justkui sajandi jagu aega tagasi tiksunud: teenijarahvas on jälle keldris tagasi. Neid võib vaatama minna ka nüüd, sügisel, ent oktoobrist peab arvestama sellega, et nädalavahetusel lossi pääsemiseks tuleb külastus ette tellida.

i

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus