Eilse päeva esimesel tunnil jõudsid Londonis lõpule XXX suveolümpiamängud. Enam kui kaks nädalat maailma keskpunktiks olnud olümpialinnas kustus vaikselt olümpiatuli ja hetkeks võttis maad kurbus. Seda siiski ainult korraks ning olümpiastaadionilt lahkuti ülevas meeleolus. Londonis toimunu oli seda väärt. Mängude ainus puudus oli olümpiapere eest peastaadionile peidetud olümpiatuli.
Nii mängude ava- kui lõputseremoonia oli suursugune ja esinduslik. Tippesinejate paraad tegi tseremooniatest tõelised meelelahutuslikud showd. Brittidel olid selleks nende popmuusika tausta arvestades ka parimad võimalused ning siin tagasi ei hoitud. Kõik need sündmused, mis jäid ava- ja lõpupeo vahele, kinnitasid juubelihõnguliste mängude õnnestumist.
Kuulujutud sellest, et olümpiamängud on oma aja ära elanud, ei pea kindlasti paika. Londoni mängude õnnestumine kinnitas, et sellisel suurel rahvaste vahelisel suurpeol on elujõudu piisavalt. Sambarütmides võttis Londonilt olümpia teatepulga vastu Rio de Janeiro, 2016. aasta mängude korraldaja.
Britid said mängude läbiviimisega kenasti hakkama. Ei seganud neid ka kardetud ilmaprognoos, mis lubas erakordset külma ja vihmast perioodi. Polnud hullu midagi, kuigi mõne riigi kergejõustiklased pidid tavalisest rohkem suusamütse ja kindaid kasutama. Üks India ajakirjanik nimetas neid mänge vihmasel ja külmal päeval isegi taliolümpiaks. Aga juba see, et kergejõustikuvõistlused andsid kolm maailmarekordit, kinnitas, et võistlustingimused olid head.
Teise tõsisema probleemina seisis brittide ees mängude turvalisuse tagamine. Selle nimel panustati suurejooneliselt ja peab ütlema, et masinavärk töötas laitmatult. Suhteliselt vähe oli tobedat topeltkontrolli ning turvatöötajad ei saanud mängudel domineerivaiks.
Ka transport, mida sageli peetakse suvemängude kirstunaelaks, toimis peaaegu et parimal tasemel. Alates 2004. aasta Ateena mängudest on tänu spetsiaalsele märgistatud olümpiarajale liiklus sujunud tõrgeteta. Seda muidugi olümpiapere jaoks.
Mängude medalitabelile joont alla tõmmates jäid medalite üldarvult tippu troonima USA (104), Hiina (87) ja Venemaa (82). Kuigi kuldade arvult oli USA (46) ja Hiina (38) järel kolmas Suurbritannia (29). Kokku jätkus medaleid 85 riigile.
Eesti jagas oma hõbeda ja pronksiga 55. kohta. Lähinaabrid olid meist eespool, kuid eks nad ole Eestist ka suuremad. Samas tundub kummaline, et Eestiga täpselt ühele pulgale jäi Bulgaaria, kes lähiajaloo mängudelt on võitnud kamaluga nii kuldasid kui muud karva medaleid ning kuulunud isegi riikide esikümnesse. Ja tahapoole jäid Portugal ja olümpiaspordi hällimaa Kreeka. Viimast räsinud majandus on põrmu paisanud ka tippspordi. Aga mida öelda veel Austria kohta, kes esmakordselt pärast 1964. aastat jäi sootuks olümpiamedalita. Nende 71 sportlast tulid koju tühjade kätega.
Eestil oli esikümnes kokku viis kohta ja pole liialdus väita, et nende mängude edukaim ala oli meie jaoks kreeka-rooma maadlus. Viimati oli see ala olnud sama väärikal kohal aastal 1936 Berliinis. Ka välismaine press pööras tähelepanu sellele, et Heiki Nabi medal oli Eesti riigi maadlusele esimene pärast Kristjan Palusalu teist kulda Berliinist. Nabi võistlustee Londonis pakkus nende mängude võimsaima emotsiooni. Aga teda toetas tubli esinemisega ka 8. koha saanud Ardo Arusaar.
Kas see tähendab kunagise kultusala uut tõusulainet, näitab aeg. Küll tahaks aga seda loota, et maadlejatele nüüdsest ka rohkem tähelepanu pööratakse ning neid toetatakse.
i
TIIT LÄÄNE, London
