Täna täitub Põltsamaa muuseumil 15. tegevusaasta. Muuseumis käib kaheksa kuni üheksa tuhat inimest aastas, juuli kahe esimese nädalaga ligi tuhat külastajat.
Muuseumi juhataja Rutt Tänava sõnul on palgafondi päris tugevalt kärbitud. Seetõttu ei saanud hooajal töö ladusaks korraldamiseks appi võtta piisavalt tööjõudu, on vaid üks kooliõpilasest neiu poole kohaga seitsmeks nädalaks. Raskusi on ka muuseumi majandamisega, sest omatulu plaan tõsteti senisest oluliselt kõrgemale.
Oluline roll nostalgial
i
Rutt Tänava sõnul on ta käinud esinemas turismimessidel nii Soomes kui Lätis ja aina rääkinud, et Põltsamaa muuseumi tasub külastada just juulikuu esimesel poolel, sest siis õitseb roosiaias kõige rohkem roose. Aastatega on külastajate seas kasvanud ka välisriikidest tulnute osa. Välismaalastest külastajate hulgas moodustavad suure enamiku soomlased ja lätlased. Kahele naaberrahvale järgnevad sakslastest külalised.
Muuseumi külastajate seas on väga erinevate huvidega inimesi. Mõni neist tuleb esmalt infopunkti tahvli juurde ja hakkab pärima Põltsamaa lossi järele, mis on inimestele Põltsamaa puhul kahtlemata kõige huvipakkuvam teema.
Muuseumis paeluvad inimesi eelkõige neile lapsepõlvest tuttavad esemed. Olgu siis sellised, mida nad ise otseselt kasutanud on või siis sellised, mis neile kusagilt vanemate või vanavanemate kodudest meelde on jäänud. Muuseumi juhataja sõnul mängib selles mõttes olulist rolli nostalgia, millele nad eksponaatide kaudu ka rõhku püüavad panna. Teisalt uudistatakse põnevusega neid esemeid, mida pole varem juhtutud nägema. Kõige rohkem on muuseumis esitatud küsimusi köie keeramise masina kohta. Viimase huvitava eksponaadina tõi Urmas Kuusik muuseumisse kellegi kodust leitud hellebardi ehk vanaaegse pika torkamiseks ja raiumiseks mõeldud relva. Härra Lilienfeld saatis muuseumile Saksamaalt Põltsamaal 19. sajandi teisel poolel tegutsenud pastor Maurachi mälestuste raamatu.
Muuseumi töötajal tuleb valmis olla nii ette registreeritud külaliste vastu võtmiseks kui ka olla teejuhiks inimestele, kes tulevad muuseumi sellest eelnevalt ette teatamata.
Muuseumi külalistega tuleb suhelda üsna mitmes võõrkeeles. Rutt Tänav ütles, et vene ja soome keel on tal päris heal tasemel. Inglise keeles saab ta rääkida vaid piiratud teemadel. Ise on ta koolis saksa keelt õppinud. Just saksa keelt läheb üsna vähe tarvis. Üldiselt saab muuseumis nende võõrkeeltega hakkama, kuid nii mõnigi kord tuleb ka kehakeel appi võtta. Seda eriti siis, kui muuseumisse satuvad külalised Euroopa lõunapoolsetest riikidest.
Muuseumiöö toob kokku kohalikud inimesed
i
Juba neljandat aastat on ka Põltsamaa muuseumis korraldatud üleriigilist muuseumiööd. Rutt Tänav lausus, et tavaliselt tuleb tal võõraste inimestega hoopis rohkem tööd teha kui kohalike elanikega. Muuseumiöö annab võimaluse pühenduda rohkem kohalikele inimestele.
Muuseumi töötajatele annab muuseumiöö võimaluse teha asju teisiti, kui nad seda igapäevaselt teevad. Viimane muuseumiöö kandis ju nimetust “Öös on kino!” ja koostöös Põltsamaa lossikompleksis paikneva pressimuuseumi ning Käsiteokojaga oli huvilistele avatud lausa kolm kinosaali. Seekord loeti Põltsamaal korraldatud muuseumiöö külastajate arvuks 167 inimest. Seda on päris suur hulk, lähtudes teadmisest, et eelneval paaril aastal jäi muuseumiöö külastajate arvuks Põltsamaal umbes 50 inimest.
Tänav märkis, et selline muuseumiöö külastajate hüppeline kasv tulenes mitte järsust huvi kasvust muuseumi vastu, vaid hoopis võimalusest Põltsamaaga seotud filme vaadata.
Eelkõige tunneb ta muret siiski muuseumi ekspositsioonipinna nappuse pärast. Tema sõnul oleks võimalus laiendada muuseumiruume olemasoleva hoone katusealuse arvelt. Mõistagi on selleks raha vaja.
Sellest, et rahvuslipp Põltsamaal valmis õmmeldi, räägitakse küll põhjalikumalt kohalikele õpilastele, ent mitte laiemale avalikkusele. Tegelikult pole rahvuslipu kui eestlase jaoks kõige pühama riigisümboli sündimise teema Põltsamaalt kaugemal elavate inimeste jaoks piisavalt kajastamist leidnud.
Näiteks eestlaste rahvusliku ärkamise niivõrd olulise juhtfiguuri kui Karl August Hermanni elu ja tegevus vääriks suuremat kajastamist. Eriliselt vajaks püsiekspositsiooni nõukogude aegne periood, mis on praegu põhjendamatult tahaplaanile jäänud ja mille kohta nii mõnigi välismaalane küsimusi esitab. Ka taasiseseisvunud Eesti periood vajaks omaette pinda püsiekspositsioonis. Eraldi ruumi oleks tarvis ka ajutiste näituste jaoks, mida saaks kasutada ka loengute ja koolituste tarvis ning miks mitte ka väiksemat sorti kontsertide korraldamiseks. Ka lastel oleks suuremate ruumide olemasolu korral parem muuseumis ajalootundides käia.
Viis aastat tagasi, muuseumi 10. sünnipäeval, või täpsemalt küll 2007. aasta 11. augustil astus Põltsamaa muuseumisse sisse eravisiidil olnud president Toomas-Hendrik Ilves. Toredad inimesed ja ootamatult või ka ette teadaolevalt Põltsamaa muuseumi külastanud kõrged külalised toovad argipäevadesse sära ning süstivad usku ja mõistmist, et nende tegevus on inimestele jätkuvalt vajalik.
Fakte Põltsamaa muuseumi kohta
*Muuseumi majanduskulud on ühtekokku umbes 7000 eurot
*Sellest 5000 eurot tuleb endal teenida
*Majanduskuludest moodustab suure osa ruumide rent sihtasutusele Põltsamaa Lossi Arendus
*Välisriikidest tuli mullu 35 protsenti külastajatest
*Kokku on külastajaid olnud 35 eri riigist
*Põhiliselt käivad siiski lätlased ja soomlased
i
TOOMAS REINPÕLD
