Kõhutan massaažilaual, soojad, tugevad käed tasuvad mu pihasooni ja ma tunnen ennast nagu seitsmendas taevas. Tsilk-tsolk! pillab jääpurikas akna taga higipisaraid, raadio laulab tasasel häälel poisist, kes unistab valgetest purjedest ning mõtted on laisad nagu märtsikärbsed.
Ehkki mitmete väljaannete juhtkirjades arvatakse, et sel aastal tuleb kevad teisiti, pole mina nende veergude autoritega nõus. Seda enam, et teisiti tulevas kevades ei rõhutata lilli, linde, naeru, meeletult lõõskavat päikest ega niitudel hullamist, kogu seda tiu-tiud!, millest Visnapuu kord ogaralt armununa hõiskas, vaid hoopis teisiti elik tagurpidi poris lärtsivat majandust ja sulavees sumpavaid raskusi.
Jääpurikas vesistab
Kõik on teisiti – looduse kroonist looduse vingerpussideni ja igaühe mõttemaailmast pärismaailma valupunktideni. Või isegi tollesama pärismaailma lõpuni, mida isehakanud prohvetid üha agaramalt on hakanud välja kuulutama. Kevad aga, see tuleb ikka omamoodi ja samamoodi nagu põhjamaisel kevadel kombeks – algul nohuse nina ja ohatanud huultega, siis aga nagu lõunatuules kepslev õhvake, võilillepärg peas, ja üldsegi mitte pulli pärast, vaid et rõõmustada inimlapse murelikku hinge.
Tsilk-tsolk! vesistab jääpurikas. Masseerija käed töötlevad mu sabakonti ja mõnus surin kiirgab otsapidi suurde varbasse.
„Aih!” kostub äkki eesriidega eraldatud kõrvallaualt. „Aiih!” Massöör sussutab patsienti hellal häälel nagu varahommikune tihane. „Nüüd on siis käes!” kaebleb masseeritav. Ristin ta mõttes kohemaid tädi Maaliks, sest ta kõnepruuk on selline puht-küla-tädi-maalilik.
„Seda ma oma selja haiget keskpaika tööle vedasin, jalad risus all, nüüd olen sant mis sant. Ei saand ju haiguslehele jääda, muidu koondavad ära. Kust ma, pensionieelik, enam tööd leian. Issand ise teab, äkki mul on nüüd tekkind luutiisikus või…”
„No nii hull see asi ka pole,” üritab massöör Maali-tädit maha rahustada. „Ei tea kedagi,” kahtleb too.
„Lugesin üht tervise käsiraamatut ja, oh heldus küll, mul on peaaegu kõik haigused ihu küljes. Ainsad hädad, mida ma vist ei põe, on munandivähk ja eesnäärmepõletik.”
„Vist või päris kindlasti?” aimub masseerija häälest vaoshoitud naeru. „Noh, vist päris kindlasti. Aih!” Nüüd lagistavad kõik, tädi Maali kõige heledamalt. Mina ei lagista, vaid mügistan, sest olen nägupidi massaažiraami augus, mis tuletab kangesti ühe teatud poti prill-lauda meelde.
Asi läheb hulluks
„Juulist läheb asi ju puhta hulluks,” saab tädike naerust võitu. „Mul poeg FIE. Esimesed kolm päeva ei saa sentigi, järgmised viis peab ise endale haigusraha maksma. See on ju suisa naljakas, hirnu või lõuad vööni lõhki. Aga mida sa hing hirnud, kui arstirohud hirmkallid. Üheksandal päeval, kui haigekassa hakkab maksma, on osa inimesi juba terveks saand ja mõni sootuks ära koolend.”
Tsilk-tsolk! ütleb jääpurikas mõtlikult ja karniisil harjutab hall tuvi kudrutuskeelset armuhüüdu. „Oeh, mõnus oli!” õhkab tädi Maali. „Täpselt sihuke tunne nagu sel koeral ühes multifilmis, et saba nagu polekski. Kondid nõnda pehmed, et…”
Pisuke aega kahistab tädike rõivaid, klõpsutab trukleid, siristab tõmblukke ja kõlistab vööpannalt. „Aitüma, jõuangi ilusti bussile, saan valgevarus koju. Meie asulas ju plaanis see pimendamine, riik tahab tänavavalguse pealt kokku hoida. Mina võtaks küll riigikogulaste ja ministrite palkasid vähemaks, aga need ütlevad, et siis ei toida peret ära, isegi banaane ei jaksa lastele osta. Las siis pimendavad pealegi, mina istun õhtuti nagunii kodus. Nüüd lasti ju tuhat või, ma täpselt ei mäleta, mitu mõrtsukat vanglast välja. Olid teised eeskujulikult käitund, ei löönd kongikaaslasi maha ega kedagi. Aga nii kui välja said, nii hakkasid kohe uuesti tapma. Vabalt ringi uidates tuleb ju ikka niisuguseid inimesi vastu, kelle nägu ei meeldi ja kelle koht on mõrtsuka arvates looja karjas. Äh, kehvad ajad!” kolksatab uks tädi Maali järel kinni.
Ent ka halbadel aegadel on võimalik õnnelik olla. Teen mõttes maatasa Tammsaare sõnad: „Õnn olgu ikka kas pööraselt suur, nii et ta hulluks ajab, või teda parem ärgu olgugi.” Ei, ei, õnn võib olla ka märkamatu, kahvatu, vaevu-vaevu hinges värelev, aga meil peab olema jaksu see eneses elus hoida. Eriti nüüd, mil kevad tuleb nagu õhvake – mitte teisiti, vaid omamoodi ja samamoodi, võilillepärg peas, ning üldsegi mitte pulli pärast.
iii
URVE TINNURI