Hiljutine uuring tõi välja, et pea 80 protsenti eestimaalastest on kuulnud peatsest elektrituru avanemisest konkurentsile. Paraku sellega meie teadmine ka piirdub, sest vaid ligi 20 protsenti oskab nimetada, millist osa elektriarvest avatud elektriturg puudutab. Teisisõnu, enamik inimestest teab, et elektriga hakkab peatselt midagi teisiti olema, kuid vähesed mõistavad, milles täpselt muutus seisneb. Sellega on tekkimas viljakas pinnas müütidele ja elavale fantaasialennule. Et taevas elektrituru kohal oleks selgem, purustan seitse müüti, mis on minuni jõudnud klientide, sõprade ja avaliku diskussiooni kaudu.
Müüt number üks: Avatud turg puudutab kogu elektriarvet
Avatud elektriturg ei puuduta kogu elektriarvet. Valikuvabadus, konkurents ja turuhind tekib ainult elektrienergiale, mis moodustab kogu elektriarvest keskmiselt kolmandiku. Kõik riiklikud maksud jäävad vabaturul endiseks, samuti jääb riigi kontrolli alla võrguteenuse hind.
Müüt number kaks: Elektriarve suureneb 50 protsenti
Kes väidab, et elektriarve tõuseb tulevast aastast 50 protsenti, eksib kahes kohas. Esiteks: isegi kui elektri turuhind peakski tõusma 50 protsenti, tähendaks see elektriarvel umbes 20protsendilist kasvu. Seda seepärast, et elekter ise moodustab elektriarvest keskmiselt vaid kolmandiku. Teiseks pole täna võimalik üheselt ötelda, kui palju maksab elekter 2013. aasta 1. jaanuaril. Niisamuti ei tea me ju täna, palju maksab bensiin või piim järgmisel aastal. Jah, ajalooliselt on keskmine elektri hind avatud ja suletud turul erinenud 50 protsenti. Kuid keskmine tähendab seda, et turul on olnud nii väga odava kui ka kalli elektrihinnaga perioode. Näiteks oli juunis elektri turuhind isegi odavam tänasest reguleeritud hinnast ning ka möödunud aasta detsembri hind oli pea sama, mis riiklikult reguleeritud hind.
Müüt number kolm: Kui riik jätkaks elektrihinna reguleerimist, püsiks hind madal
Eestis on olnud tänaseni võimalik tarbida võrdlemisi soodsa hinnaga elektrit ja seda kahel põhjusel. Esiteks on meil olnud kasutada Nõukogude Liidu ajast pärandusena saadud elektrijaamu. Teiseks on Eesti riik eraldanud meile tasuta CO2 kvoote ja subsideerinud seeläbi elektritootmist. Mõlemad eelised kaovad. Vanad elektrijaamad vajavad töövõimekuse tagamiseks üha enam täiendavaid investeeringuid ning alanud on ka uue elektrijaama ehitamine. Samuti keelatakse Euroopa Liidu kliimapoliitikaga tulevast aastast tasuta CO2 kvootide jagamine fossiilsetest allikatest (näit. põlevkivi) elektri tootmiseks. Kogu tootmiseks vajaminev kvoot tuleb meil turuhinnaga osta. Kallinevad tootmiskulud tõstavad ka elektri hinda tarbijatele. Seega tõuseks hind isegi siis, kui Eesti saaks jätkata suletud elektrituruga.
Müüt number neli: Eesti Energia teenib kõrgemast hinnast rohkem kasumit
Kuuldused hõbelusikast on liialdatud. Kõrgemat hinda avatud turul ei saa võrdsustada suurema kasumiga. 2013. aastast jõuab vaba turumajandus ka elektrimüügi ärisse. See tähendab, et hinna paneb paika turg ning tootjate kasum sõltub eelkõige sellest, kui odavalt õnnestub neil võrreldes turuhinnaga elektrit toota. Eesti Energia käsutuses ei ole regiooni odavaimad elektritootmisvõimsused. Et oma toodangut tihedas konkurentsisituatsioonis müüa, tuleb meil efektiivselt toota ja oma tootmist targalt planeerida. Elektrimüüjate äritulemus sõltub aga klientide nõudlusest ja konkurentsist lõppklienditurul.
Müüt number viis: Latvenergo ei saa elektrit müüa, sest tal pole ju Eestis elektrivõrku
Palju on küsitud, et kuidas ikkagi erinevate elektrimüüjate elekter meie kodudesse jõudma hakkab, sest mitut elektrivõrku ju ei ehitata … Uut olukorda aitab selgitada näide transpordivaldkonnast. Kujutage ette, et maanteede võrgustik on elektrivõrk, teedel uhavad eri marki masinad aga elekter. Nii nagu ei ehita oma maanteid Nissani, Opeli või Volvo müüjad, ei ehita ka elektrimüüjaid iseendale oma elektrivõrku. Eestis on võrguettevõtjaid kokku 35, kellest igaüks tegutseb oma piirkonnas loomuliku monopolina. Elektriturul avavad nad oma võrgu võrdsetel tingimustel kõigile elektrimüüjatele. Võrguettevõtjatel on 2013. aastal ükskõik, kas ostate elektrit Eesti Energialt või mõnelt teiselt ettevõttelt. Nende asi on see elekter tõrgeteta kliendini tuua ehk pakkuda võrguteenust.
Müüt number kuus: Pole hullu, kui elektrilepingu sõlmimata jätan
Hullu ei pruugi olla, sest elekter pistikupesast ära ei kao. Aga sellise automaatselt pakutava elektri hind võib ebameeldivalt üllatada. Soovitan endalt küsida kaks küsimust: “Kas elektrienergia on minu jaoks oluline kuluallikas?” ja “Kas tahan kindlat hinda?” Kui vastate mõlemale küsimusele “jah”, siis peaksite kindlasti elektrimüüjaga juba sel aastal lepingu sõlmima. Kui elekter moodustab tühise osa teie kulueelarvest, võite jätta lepingu sõlmimata ning hakata tarbima nn üldteenust, mille hind käib kuust kuusse samas rütmis turuhinnaga ja mis ei pruugi olla soodsaim viis elektri ostmiseks.
Müüt number seitse: Elektrimüüjat saavad valida kõik eestimaalased
Avatud elektriturul on õigus elektrimüüjat valida vaid neil, kelle nimel on kehtiv võrguleping. Ilma võrgulepinguta pole ju võimalik elektrienergiat tarbida. Teisisõnu, kui tarbite täna elektrit ja saate Eesti Energialt elektriarveid enda nimele, on ka võrguleping teie nimel ja saate juba sel sügisel elektrimüüjat valida. Alternatiivne lahendus on see, et võrgulepingu omanik vormistab volituse oma lastele, abikaasale või siis ka üürnikule üürikorteri puhul. Ja mis saab korteriühistute klientidest? Neile valib avatud elektriturul müüja ühistu.
Kokkuvõttes – ärgem toetugem müütidele, uskugem ikka fakte. Veel 20 aastat tagasi elasime riigis, kus riiklikult reguleeriti nii piima, leiva, bensiini kui telefoni kõneminuti hinda. Nende kaupade puhul tekkis vaba turumajandus juba 90ndate algul ja täna naudime siin nii laia valikut kui ka valikuvabadust. Sama protsess leiab nüüd aset elektriturul.
MARGUS RINK, Eesti Energia juhatuse liige
