Tänavu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli lõpetanud XXV lennust saab eesti teatrikunst juurde 13 noort näitlejat, kaks lavastajat ja neli dramaturgi. Kolmeteistkümnest näitlejast kolm on sedakorda pärit Põltsamaalt. Need on Liis Lass, Märt Pius ja Priit Pius ning kõik nad asuvad tööle Tallinna Linnateatris.
Märt ja Priit Pius olid esimesed kaksikvendadest tudengid lavakunstikoolis ning on nüüd esimesed kaksikvendadest näitlejad eesti kutselises teatris. Kolmanda kursuse tudengitena said nad koos Voldemar Panso nimelise preemia: tundus, nagu poleks vastav žürii suutnud kahest sarnasest ja võrdselt andekast noormehest üht eelistada.
“Tegelikult oleme me siiski erinevad inimesed ning nii paistsime me ka õppejõududele ja kursusekaaslastele,” kinnitas Märt Pius. “Neil polnud ka näiteks probleeme meie äratundmisega.”
Kui küsisin Märdilt, kas nende sarnasus mingeid naljakaid juhtumeid ka kaasa tõi, vastas ta, et sellele küsimusele peaks vastama inimene, kes pole kaksik, sest ise kaksik olles ei pane selliseid hetki tähelegi.
Liis Lassi eripäraks oli jälle tema nimi, mis ühtib juhtumisi ühe “kollase” meediastaari omaga.
“Gümnaasiumis käies valmistas see asjaolu mulle rohkem peavalu, sest ikka leidus inimesi, kes ei uskunud, et mul selline nimi on, või kes mu oma ülereageerimisega piinlikku olukorda panid,” ütles Liis. “Praegu liigun aga ringkonnas, kus enamik inimesi kollasest meediast suurt midagi ei tea ja mulle see sobib. Olen tolle teise Liis Lassiga muuseas internetis suhelnud.”
Unine hernes
Põltsamaa Ühisgümnaasiumis õppides lõid nii Liis, Märt kui ka Priit kaasa Põltsamaa kultuurikeskuse noorte näiteringis Viribus Unitis, mida juhendab Keiu Kess. Märt kinnitas, et sattus sinna täiesti juhuslikult: muud huviringi parasjagu käsil ei olnud ning aega ja huvi oli. Ning eneselegi üllatuseks hakkas talle teatritegemine meeldima.
Lavakooli sissesaamine ei ole Märdi meelest kerge ega raske.
“Liiga kergelt võttes jääd katsetel teistega võrreldes laval tuhmiks ning liiga tõsiselt võttes kaob ära ehedus,” ütles Märt. “Antavatele ülesannetele tuleb reageerida mänguliselt ja vaim tuleb mõttest “Ma pean sisse saama” vabaks lasta. Tegelikult pole aga kindlat sissesaamisretsepti olemas. Mu enda eksamid meenuvad praegu suure udupilvena, nii et mingeid kapsa/kartulisalati mängimise hetki ma küll ei mäleta.“
Liisi meelest kurnab katsete aegne pidev valmisolek end tõestada ning tohutu närvipinge ka tugevamad.
“Nooruslik uljus ja teadmatus tekitasid minul näiteks neli aastat tagasi ülienesekindluse, mille tagajärjel rääkisin kollokviumil suure suuga, et võin kõike mängida, kas või unist hernest,” meenutas Liis.
Kui ta lavakooli sisse poleks saanud, oleks ta ilmselt läinud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiasse kultuurikorraldust või Tallinna Ülikooli inglise keelt õppima. Ka meedia või muusikaga seotud erialad oleksid kõne alla tulnud. Samas oleksid need mitte südame, vaid mõistusega tehtud valikud olnud.
Märt arvas, et tema oleks lavakooli ukse taha jäädes lihtsalt oma eluga edasi läinud, sest ta poleks ju teadnudki, millest ta täpselt ilma jääb.
“See variant, et üks meist saab sisse ja teine ei saa, tundus mulle aga täiesti võimatuna. Loogiline oli, et kui saame, siis ikka koos Priiduga,” ütles Märt.
Tükk kodulinna kaasas
Stuudiumi kestel avaldasid Liisile kõige enam mõju kursusejuhendajad Elmo Nüganen ja Anu Lamp. Nendega puututi õppejõududest ka kõige rohkem kokku.
“Mõlemad on oma töökusega väga inspireerivad,“ ütles Liis. “Ka lavakõne õppejõud Anne Türnpuu otsekohesus ja ausus olid mulle hindamatuks abiks.”
Nelja õppeaasta jooksul tuli Liisi sõnul ette ka hetki, mil ta kahtles oma andes ja valitud tee õigsuses. Ent kui mõni roll siis jälle õnnestus ja mõni õppejõud välja näitas, et temasse tugevalt usub, aitas see jälle edasi minna.
Liisi sõnul andis see, et kaks kursusekaaslast olid varasemast tuttavad, talle algul teatud turvatunde.
“Uues kohas on lihtsam, kui omad sõbrad ja tükk kodulinna kaasas,” ütles Liis. “Kuigi meie kursusel oli ka suurem seltskond Vanalinna Hariduskolleegiumis õppinuid, ei hakanud see kursuse sisekliimat negatiivselt mõjutama: kõik said üksteisega sõbraks.”
Lavakooli läks Liis enda sõnul otsima vabadust ja üllatusi.
“Seda ja palju rohkemat ma sealt ka leidsin,” ütles tüdruk. “Diplomilavastustest puudutasid mind enim “Jumala narrid” ja “Lõikuspeo tantsud”. Neis mängitud Scarroni ja Kate’i rollid olid mulle suureks väljakutseks. Arvan, et võin nende rollidega rahule jääda.”
10. augustil taasesietendub Tallinna Linnateatris A. H. Tammsaare/E. Nüganeni “Tõde ja õigus. Teine osa”. Liis Lassi saab uuendatud lavastuses näha Ramilda ning Märt ja Priit Piusi Mauruse kooli poiste rollides. Proovid on juba alanud, nii et koolijärgne suvepuhkus on Põltsamaalt pärit noortel näitlejatel läbi. Tuult tiibadesse neile kõigile!
RIINA MÄGI
