Homme avatakse Londonis XXX nüüdisaegsed olümpiamängud. Vaevalt võisid kaasaegse olümpialiikumise rajajad eesotsas parun Pierre de Coubertiniga 19. sajandi lõpul arvata, millise ulatuse olümpialiikumine sajand hiljem saavutab.
Nüüdseks on suveolümpiamängudest kujunenud kahtluseta maailma suurim ühisüritus, mis ei jäta ükskõikseks pea kedagi. Suveolümpiamängud on nähtus omaette. Ehkki itaallased ütlevad, et jalgpall on suurem kui elu.
Kolmandat korda Londonis
i
Suurbritannia pealinnal Londonil on au korraldada esimese linnana suvemänge juba kolmandat korda. Seegi on omamoodi olümpiarekord, mis sündinud veel enne võistluste algust. Seejuures on tähelepanuväärne, et seni pole Londoni olümpiamängudel võistelnud veel ükski Eesti sportlane, kuigi 1908. aastal maratonis Venemaad esindanud Georg Lindu on selleks vahel peetud.
Esimest korda jagati Londonis olümpiamedaleid 1908. aastal. Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) usaldas oma kuuendal ametlikul istungil Londonis 1904. aastal IV 1908. aasta olümpiamängude korraldamise esialgu Roomale, kuid itaallased loobusid sellest 1906. aastal majanduslike raskuste tõttu. Appi tulid inglased, kes olid huvitatud, et olümpiamängud toimuksid 1908. aasta Londoni maailmanäitusega ühel ajal. ROK kinnitas Londoni olümpialinnaks oma üheksandal istungil 1907. aastal Haagis.
1908. aasta Londoni mänge nimetati nii korraldusliku taseme kui sportlike tagajärgede poolest esimesteks suurmängudeks. Spordi arengule andsid need olulise tõuke. Muide, 23 osalenud riigi hulgas võistlesid esmakordselt Venemaa sportlased ning esmakordselt jagati medaleid ka iluuisutamises.
Sajandi ühed vesisemad mängud
i
Teistkordselt toimusid suveolümpiamängud Londonis 1948. aastal. Osalenud riike oli 59. Need olid esimesed Teise maailmasõja järgsed suvemängud, kus ajakirjanduse sõnul konkureeris sõjas neutraalseks jäänud maailm nälginud ja põgenikest tulvil Euroopaga. Maailmas toimunud poliitilised muutused ei võimaldanud siis olümpiastarti asuda ka paljudel eestlastel, kellel puudus riik, keda esindada. Saksamaal, Rootsis ja Inglismaal siis elanud kodakondsuseta põgenikud tõrjuti suurest spordipeost lihtsalt kõrvale. Võitmata jäi mõnigi kindel medal, kaduma läksid parimad sportimisaastad.
Toonaste Londoni mängude märksõnaks kujunes aga lisaks sõja järelmõjudele külm ja vihmane ilm. Sellepärast on neid mänge nimetatud ka 20. sajandi vihmaolümpiaks. Näiteks kergejõustikuvõistlused toimusid pea lakkamatus vihmasajus, kus kogu jooksurada ja vahel ka staadionimuru kattis vesi. Lisaks külm ja tuul. Sellepärast jäid ka sportlikud tulemused erakordselt tagasihoidlikuks.
Nende mängude miinusteks olid veel sõja tagajärgedest tingituna Inglismaal kehtinud kaardisüsteem toidu ostmisel, erakordselt kõrged piletihinnad ja olümpiaküla puudumine.
Sada aastat olümpiareportaaži
i
Nüüd, kui Londoni olümpia avamiseni on jäänud loetud tunnid, on sobiv meenutada sedagi, et eestlaste jaoks on tänavune olümpia-aasta erilise tähendusega. Möödub ju sada aastat esimese olümpiamedali võitmisest (Martin Kleini maadlushõbe) ja sada aastat eestikeelse olümpiareportaaži sünnist. Sest 1912. aastal olid Stockholmi mängudel kohal Eesti esimesed olümpiaajakirjanikud Oskar Kallas ja Leopold Tõnson.
Siinkohal on sobiv aga meenutada, mil moel eestlaste esimest olümpiamedalit sada aastat tagasi hinnati. Sellest annab aimu ajalehes Sakala 30. juulil ilmunud sporditeemaline juhtkiri, kus muu hulgas kirjutati järgmist:
“…. Kui meie nüüd oma väikest eesti sporti vaatame, siis paistab ka siin silma, et meil sport midagi koguni iseäralist peab looma. Suuremale jaole meie spordimeestest on Lurichid ja Abergid pähe hakanud ja neis nähtakse spordi paleuselist kehastust.”
Ja eraldi maadleja Martin Kleini edust: “Iseloomuline on, et just maadlemises eestlased oma ainukese auhinna Stockholmist saivad, ja iseloomulik oli ka see maadlemine ise: mõni 10 tundi maadlesivad vastased ja siis on arusaadav kui keegi, kes asja päält vaadanud, rääkisid, et see haruldaselt vastik ja naeruvääriline ühel puhal olnud ja et asjal rõõmsa, värske spordiga mingit tegemist pole olnud…
Kui veel suurrahvaste juures niisugune spordi edendamine arusaadav on, sest et nad oma auahnusele ka suured rahalised kulutused ohverdada võivad, siis on ta niisugusele väikesele rahvale, nagu meie oleme, täiesti ülearune ja isegi kahjulik. Meie teeksime sellega oma parematest spordimeestest õieti elukutselised ilmarekordite tagaajad, kes mujalt omale seda toetust otsisivad, mida meie meile anda ei jõua, ja meil ei oleks neist oma rahvale vähematki kasu. Meie väiksed olud on meid siiamaani takistanud sel teel ei tea kui kaugele jõudmast, ja see on päris õnn veel.”
Sellised olid arusaamad siis, täna ootame aga midagi muud.
Kas Eesti jätkab medalikursil?
i
Kui 1948. aastal oli Euroopas jahedapoolne ja vihmane suvi, siis samad märgid on ka praegu. Londoni olümpiaks on ennustatud taas vihmast ilma. Siiski tahaks loota, et ei kordu 1948. aasta mängude situatsioon. Kindel on vist küll see, et inglased ei lähe venelaste või hiinlaste teed, kes oma moodsa sõjatehnikaga vihmapilved olümpialinna kohalt laiali ajasid.
Nii või teisiti: olümpiamedalid ei jää jagamata ja meie loodame siiralt, et sellest suurest varaaidast piskut ka meie õuele jääks. Eesti on olümpiamängudel järjepidevalt medaliriikide hulka kuulunud alates 2000. aastast. Ei tahaks, et see ilus tava nüüdki, kodule nii lähedal, katkeks. Kas või üks medal selliselt suurelt spordisündmuselt oleks juba kordaminek.
Reaalselt on meil tules neli eriti lootusrikkalt medalisära pakkuvat rauda, kes võiksid trikoloori olümpiastaadioni medalitseremoonial kõrgel hoida. Kettaheitja Gerd Kanter, vehkleja Nikolai Novosjolov, purjetaja Denis Karpak ja sõudmise neljapaat. Aga miks mitte ei võiks üllatada keegi veel: Heiki Nabi, Rene Mandri või Martin Padar.
Igal juhul pöidlad pihku, oodata ei ole enam kaua.
i
TIIT LÄÄNE