“Kui raske on olla noor?“ esitati retooriline küsimus ligi kahesajale Ranna teatrilaagris osalejale. Kusjuures keegi ei tahtnud seda vastust suusõnal ega kirjalikult, vaid laagrilised pidid ise nelja päeva jooksul oma rühmaga välja mõtlema, kuidas seda teemat laval lahata.
Ranna teatrilaagris saavad osaleda igas vanuses õpilased, kes on mingilgi moel kooliteatrite tegevusega seotud. Tänavu viidi see läbi lõppeva nädala esmaspäevast neljapäevani. Kõik laagrilised jaotati laagri avapäeval loosi abil viide gruppi, kus oli enam-vähem võrdselt erinevas vanuses noori. Näitlemisoskusi lihviti mitmete õpetajate käe all, lisaks oli igal grupil ka oma kindel juhendaja, kellega koos valmistati ette üks näidend, mille teemaks noor olemine, selle ea plussid ja miinused.
Nii palju, kui inimesi, nii palju ka erinevaid käsitlusi. Hea oli tõdeda, et kõik näitetrupid käsitlesid küsimust absoluutselt erinevalt. Esimesena üle astunud trupi lugu rääkis sellest, kuidas palju raha ja head suhted ei kindlusta alati head tulevikku ning mõningal juhul võivad ka Tuhkatriinu-lood tõeks saada. Näiteks võib helge pea tuua kätte stipendiumi, mille toel haridusteed jätkata.
Terve elu mängiti läbi vähem kui kümne minutiga
Näitleja Hele Kõrve rühma etenduse tegevus leidis aset kinos, kus erinevas vanuses ja erineva käitumisega inimesed peavad hakkama saama ja üksteisega, arvestama teistega ühes kitsas ühiskasutatavas ruumis. Kõrve lavastatud tükis rõhutati seda, kuidas kambas koos viibivad teismelised püüavad üksteisele igal võimalikul moel ja igal pool muljet avaldada ning tekitavad nii teistele ja ka endale probleeme. Lugu lõppes sellega, et need, kellele noortekamp närvidele käis, olid sunnitud saalist lahkuma ning kino turvamees sundis ka noored seansilt lahkuma.
Hele Kõrve jäi oma juhendatavatega väga rahule, kuigi vahetult enne etenduse algust oli olukord veel üsna lahtine ning asjad ei klappinud päris nii, nagu tema seda oleks soovinud.
“Siin rühmajuhi rollis olles ma mõistan ja hindan väga lavastajatööd. Mul endal puudub lavastaja ambitsioon ning ma pole ka kunagi seda tööd teha tahtnud. Siin laagris saan aru, kui raske on tegelikult lavastada ja viia oma mõtted näitlejateni nii, et me neist ühtmoodi aru saame,” tunnistas Hele. Ema tegemisi jälgis viimasel laagripäeval ka tema tütar Roosi. “Ma võtsin Roosi viimaseks päevaks kaasa, tervet laagrit ta poleks ehk vastu pidanud, aga ma tahtsin, et ta saaks ka ikka aimu, mis asju see emme siin laagris ajab,” ütles Hele.
Põnevalt käsitles antud teemat ka rühm, kuhu kuulusid peamiselt algklassiõpilased. Nende etenduses mängiti kümmekonna minuti jooksul läbi terve eluring. Alates sellest, kuidas mingil momendil panevad poisid pahaks, kui mõni nende sõber tunneb äkitselt tüdrukute vastu huvi, ning lõpetades sellega, et kui inimene vanaduses hooldekodus viibib, tormab toast vaid korra päevas läbi hooldusõde, esitades stampküsimusi, nagu “Kas magasid hästi?” või “Ega meil täna midagi ei valuta?”, põrutades vastust ootamata uksest välja. Lihtne, kõigile arusaadav teemakäsitlus.
Martin Kõiv viis oma trupiga läbi räpilahingu, kus kaks gruppi oma vastandlikke eluvalikuid räpivärsse seades põhjendas. Üks pool rääkis sellest, kuidas on mõttekas istuda kodus pere keskel ning lugeda raamatuid, teine pool surus peale, et interneti kasutamine avardab maailma ja maailmas tuleks ka kõik võimalikud kohad läbi käia. Loo moraaliks oli see, et kumbki variant pole teisest parem ning igaüks valib endale oma tuleviku ise.
Rühmajuht Martin Kõiv jäi samuti oma grupi esinemisega väga rahule, kuigi nii mõnigi lausejupp läks esmaesituse ajal meelest ning ka sõnad ei tulnud nii soravalt välja kui proovi ajal. “See laager on juba seetõttu hea, et kedagi ei pea sundima kaasa tegema. Kõik, kes siia tulnud on, osalevad naudinguga,” kinnitas sõnas Kõiv. Küsimusele, kas talle endale meeldib pigem näidelda või lavastada, vastas noormees: “Gert Kullamäelt küsiti ka kunagi, kas talle meeldib rohkem ise palliplatsil olla või treenerina töötada. Ma vastan samamoodi nagu Kullamäegi, et mõlemat moodi on mõnus!”
Marleen, esimest aastat Ranna teatrilaagris
Liitusin just möödunud õppeaastal kooliteatriga Liblikapüüdjad ning seetõttu avanes mul ka võimalus laagrist osa võtta. Laagrist sain palju häid oskusi, teadmisi ka uusi sõpru ja häid mälestusi. Laager meeldis mulle ka asukoha pärast, see on teatrilaagri jaoks ideaalne paik. Loodan ka edaspidi teatrilaagris osaleda.
Laura, esimest aastat teatrilaagris
Olen esimest aastat Ranna teatrilaagris, sest läksin alles sel õppeaastal kooliteatrisse mängima. Lisaks näitlemisega seotud harjutustele meeldisid mulle ka pilatesetunnid. Meie lõpuetendus põhineski suures osas pilatesel, sõnu kasutasime väga vähe. Teemat, kas on raske olla noor, oli üsna keeruline käsitleda ning meie läksimegi oma etendusega hoopis teistsugust teed, mis minu meelest väga hästi õnnestus.
Triin, kuuendat või seitsmendat korda teatrilaagris
Teatrilaager pole ainult näitlema õppimiseks. Hea on, et siin saab teadmisi ka muudelt aladelt, näiteks meeldis mulle väga pilatese tund. Kuna mul jäi Ranna laagris aasta vahele, siis nüüd oli jälle hea meel siia tagasi tulla ja uusi oskusi omandada. Plaanin veel kindlasti sellest laagrist osa võtta.
Rasmus, neljandat aastat teatrilaagris
Ma pole ka järjest Ranna laagris osalenud, kuid alati on siin midagi uut ja huvitavat. Kunagi pole kõik üks ja seesama. Mulle meeldisid selles laagris juhendajad, kes viisid õpitubasid hästi läbi. Lõpunäidendis mängisin ma väikest poissi, mida on minu meelest lihtsam teha kui täiskasvanut mängida, sest siis saan meenutada neid asju, millega ise väiksena tegelesin.
Robert, esimest korda teatrilaagris
Lõpetasin sel kevadel kolmanda klassi ja osalesin esimest aastat ka kooliteatris Liblikapüüdja. Ranna laagris meeldisid mulle mängud ja head juhendajad. Lõpuetendus tuli meil ka hästi välja, isegi paremini kui proovides. Tahan ka järgmistel aastatel teatrilaagrist osa võtta.
i
EILI KOITLA
