Täna saab viiekümneaastaseks üks tuntumaid ja tunnustatumaid eesti rokk- ja džässmuusikuid, Jõgevalt pärit basskitarrist Raul Vaigla. Kui füüsiliselt satub ta viimasel ajal Jõgevale suhteliselt harva, siis sünnilinna tähtsamatel sündmustel on killuke tema vaimu ikka kohal: Jõgeva linna laulule on teinud viisi just tema. Et Vaigla on nõutud artist, osutus temaga kohtumise aja kokkuleppimine liiga keeruliseks ülesandeks. Küll aga oli ta lahkesti nõus vastama e-posti teel esitatud küsimustele.
Me kõik oleme pärit lapsepõlvest. Kas Teie lapsepõlve võib nimetada õnnelikuks?
Ma usun küll. Elasin tavalise poisi elu: veetsin palju aega sõpradega mängides, kas siis koduhoovis, Pedja jõe ääres või mujal. Suviti olin tihti maal vanaema ja vanaisa juures. Oma vanemate armastusest ja hoolitsusest ma puudust ei tundnud, seda enam, et olin oma pere ainus laps.
Teie perekonnaseisuameti juhatajast ema mäletavad Jõgeval paljud, aga millega isa tegeles?
Isa töötas Jõgeva KEKis ja oli seal varustaja.
Kas koolis olite hea õpilane või pigem “kirstunael”?
“Kirstunael” ma kindlasti ei olnud, aga oivik ka mitte. Olin koolipoiss oma krutskitega, hinded olid just sellised “normaalsed” — “kolmedest” “viiteni”.
Mõni konflikt mul pedagoogidega ikka oli. Ühel sügisel otsustasime näiteks koos mõne teise poisiga streikida kolhoosipõllule kartuleid noppima mineku vastu, sest leidsime, et kellelgi pole alust meid sellele tööle sundida. Karistuseks vastuhaku eest lõhkusime nädal aega kooli katlamajas puid.
Kuidas tekkis muusikahuvi ja mis pilli muusikakoolis õppisite?
Muusikakoolis õppisin klaverit. Sinna panid mind muidugi vanemad. Aga eks ma olin juba lasteaias mingite lauludega esinenud. Kitarrimängu imiteerisin lapsena õlepürsti ehk -luua peal.
Tagantjärele on see üpris üllatav, et ühes Jõgeva-suguses väikelinnas kasvasid ja õppisid ühel ajal ühes koolis sellise kaliibriga muusikud nagu Alo Mattiisen ja Raul Vaigla ning lisaks neile veel luuletaja Jüri Leesment, filmimees Aare Tilk jne. On n-ö põlvkonnakaaslus nendega Teie edaspidist elukäiku ka kuidagi mõjutanud?
Aloga istusime muusikakoolis ühes pingis seitse aastat. Ühel hetkel hakkasime aga koos tegema bändi, kus mängisid veel Aivar Mihkelson ja Margus Mitt. Tollal olime lihtsalt head sõbrad, kellel olid ühised huvid, eelkõige muusikahuvi.
Loomulikult jätab lapsepõlves ja noorukieas koos tehtu-mõeldu inimeste omavahelistele suhetele jälje kogu edaspidiseks eluks. Eriti hea meel on mul koostööst Jüri Leesmentiga, mis sai alguse Jõgeva linna laulu kirjutamisest ja jätkus ansambli Ultima Thule viimasel plaadil. Ka Aivar Mihkelsoniga suhtleme tihti: vahetame infot uuemast ja vanemast muusikast.
Mängisite juba Jõgeva päevil mitmes bändis. Mis bänditegemise juures kõige rohkem köitis? Kas lahe seltskond, pidudel mängimise eest saadud raha, võimalus oma mõtteid muusikas väljendada või hoopis soov tüdrukutele muljet avaldada?
Esimene bänd oli Vingal, hiljem Haamer ja siis Jätk, kus põhituumiku moodustasid eespool nimetatud. Mina olin nendes bändides algul hoopis solist, bassi hakkasin alles Jätkus mängima.
Bänditegemise juures oli kõige olulisem ikka huvi ja armastus muusika vastu. Ise mängida ja laulda oli hoopis midagi muud kui kuulata, mis siis, et nii hästi välja ei tulnud kui tuntud artistidel. Kindlasti ei teinud me muusikat tüdrukute ega raha pärast. Meie esimene Jõgeva kultuurimajast saadud palk oli umbes kolm rubla bändi peale.
Tihti arvati, et kui teed bändi, kaasneb sellega igasuguseid kõrvalmõjusid. Nii mõnigi kord tulid miilitsad meile “kongiga” järele. Lihtsalt astusid sisse ja viisid kaasa, põhjust selgitamata. Hiljem lasid niisama targalt tulema.
Miks Teist sai just basskitarrist? Bassimehe karjäär tundub kõrvaltvaatajale suhteliselt väheambitsioonikas: bassimängija peaks ju eelkõige toetama teisi, mitte niivõrd ise esile tükkima ja särama.
Bassimängija sai minust ilmselt juhuse tõttu. Aga võib-olla oli see hoopis ettemääratus. Üleöö sündinud otsus pärast üheksandat klassi Tallinnasse Georg Otsa nimelisse Muusikakooli õppima minna sai kindlasti saatuslikuks.
Enda kui muusiku ambitsioonidest pole ma kunagi mõelnud. Olen lihtsalt väga armastanud oma instrumenti ja minu jaoks pole vahet, kas ma mängin ansamblis saatefunktsiooni või soleerin.
Kuidas saadakse Eesti konkurentsitult parimaks basskitarristiks? Mida selleks tuleb teha? Hästi palju harjutada? Tunda õigeid inimesi? Või peab lihtsalt vedama?
Õnneks ei ole muusika sport, kus saab öelda, et keegi on konkurentsitult parim. Tore, et muusikat ei mõõdeta kiiruse ja kaugusega. Aga et saada heaks muusikuks, peab kindlasti palju harjutama. Kui oled omal instrumendil hea, on lihtsam leida õigeid inimesi ja ehk siis veab ka rohkem.
Vikipeedia ja muud teabeallikad ütlevad, et olete mänginud Ultima Thules, Radaris, V.S.P Projektis ja Dagös. Kas neile tuleks veel mõni koosseis lisada?
Kunagi ma üritasin kirja panna kõik bändid, milles ma mänginud olen, ja neid sai päris palju. Aga neli loetletut on kõige pikaealisemad. Ultima Thules olen mänginud poole oma elust. Kui hakkan mõtlema, siis on see ikka väga pikk aeg. Ju see on siis seda väärt olnud. Kui tunned pärast mängu rõõmu, siis ei mõtlegi veel lõpetada.
Muusiku elu võib olla üpris seiklusterohke. Kas seda on olnud ka Teie elu?
Suurimad seiklused on olnud ehk kontserdireisid erinevatesse maailma paikadesse. Nõukogude Liit sai omal ajal läänest itta ja lõunast põhja läbi sõidetud. Polnud liiduvabariiki, kus me käinud poleks. Eksootilisemad reisid olid 1982. aastal Aafrikasse, kus viibisime Jaak Joala ja Radariga, ja Ultima Thulega 1987. aastal ette võetud India-reis.
Muusikamehe elu juurde arvatakse üldjuhul lahutamatult kuuluvat palju alkoholi ja palju naisi. Raul Vaigla jooma- ja armuseiklustest pole ei rahvasuul ega kollasel ajakirjandusel midagi rääkida olnud.
Ju ma pole siis põhjust andnud. Õnneks ei ole mul alkoholiga probleeme, mis ei tähenda, et ma heas seltskonnas mõnest pitsist ära ütleksin. Olen enda jaoks pannud paika olulised väärtused, millest juhindun. Nende hulka kuulub ka muusikaline professionaalsus.
Kuidas Teie päevad välja näevad? Kas hommikul tõustes hakkate, piltlikult öeldes, kohe pilli mängima? Kui tihti on esinemisi?
Jah tõesti, kui ma kuhugi minema ei pea, siis hommikukohvi juurde kuulub ka väike kitarrimäng. Siis on aju puhanud ja väga hea midagi uut harjutada. Esinemisi on erinevalt, mõnikord vähem, mõnikord rohkem.
Kas Teil on ka õpilasi?
Olen juba üheksa aastat Georg Otsa nim Muusikakoolis basskitarri õpetaja, nii et õpilasi mul jätkub.
Kui mujal maailmas saadakse muusikat tehes ka miljonäriks, siis Eestis on see vist keeruline.
Tänu sellele, et Eesti on nii väike, ongi siin raskem. Muusiku elukutse on kõike muud kui turvaline ja stabiilne. Aga ma usun, et on ka neid, kes ei kurda. Mina ka ei kurda. Teen ikkagi seda, mis meeldib, olgu siis mõnikord leib vorstiga, mõnikord ilma.
Kas see, kui saate teha just sellist muusikat, nagu tahate, on väga suur luksus? Ning kas olete pidanud tegema elus ka sellist muusikat, mida üldse teha ei taha?
Rokk- ja džässmuusikat, mis mulle meeldivad, ei saa Eestis tõepoolest naljalt mujal mängida kui Tallinnas, Tartus ja ehk veel mõnes linnas, nii et võimalus mängida seda, mida tahan, on meie oludes tõepoolest mingis mõttes luksus.
Jah, ma olen teinud ka sellist muusikat, mida ma ise ei kuula: kas siis lindistanud plaate või osalenud mingites telesaadetes. Aga kui mõtlen, et olen lindistanud seda mulle mitte nii väga meeldivat muusikat koos nüüdseks lahkunud Tarmo Pihlapi, Vello Orumetsa, Mati Nuude ja teistega, on see mulle tegelikult suur au.
Millised on olnud Teie muusikuelu tipphetked? Kui kaua kavatsete veel laval püsida ja mida muusikas saavutada?
Eredaid momente on olnud minu muusikuelus rohkem kui üks. Olen näiteks õnnelik oma sooloplaadi üle, mis ilmus 2003. aastal. Sellest on nii palju aega möödunud, et “roostemineku” vältimiseks oleks viimane aeg uus teha. Kui kõik sujub, saab see teoks ehk juba selle aasta lõpus.
Laval kavatsen nii kaua püsida, kuni käed jaksavad kitarri hoida. See ongi omamoodi saavutus, kui saad võimalikult kaua muusikaga tegelda.
Kuidas tutvusite oma abikaasaga ja mis teid nii kaua koos on hoidnud? Palju teil lapsi on ja millega nad tegelevad?
Abikaasa Leilaga tutvusin juba koolipõlves ja see juhtus tema kodukohas Luual. Ühel järjekordsel peol jäime tantsima ja tants kestab veel. Meid on koos hoidnud miski, mida ma sõnades defineerida ei oska. Kindel on see, et nii pikalt saab koos olla vaid inimesega, keda sa austad, kellest sa hoolid ja kelle puhul tunned, et just tema on see “õige”. Lapsi on meil kaks: tütar Marie Margarite lõpetas sel kevadel kümnenda klassi ja tegeleb samuti muusikaga. Ka 26-aastane poeg Robert ei ole “kännust kaugele kukkunud”.
Mõni aeg tagasi soetas teie pere suvekodu Häädemeestesse. Mis nii kaugele? Kas Jõgevamaal poleks mõnd mõnusat paika leidunud?
Selle koha leidis Robert. Seal lähedal asuv Nigula raba lummas mind täielikult. Ehk sellepärast jäin ka mina nõusse. Inimesel on ikka vaja, et oleks koht, kus olla eemal oma igapäevaaskeldustest. Seal on küll omad mured ja probleemid, sest ega maal ju töö otsa saa, aga töö, mida seal teed, laeb omakorda akusid, et hiljem jätkuks energiat muudeks tegemisteks.
Aga mine tea, võib-olla kunagi maandun kuhugi Jõgevamaa voorte vahele — ma olen ju noor mees veel!
Kas Teid Jõgeva ja Jõgevamaaga ka veel miski seob? Kui tihti siinkandis käite?
Kahjuks on minu ema ja isa siit ilmast lahkunud, seepärast satun ka vähem Jõgevale. Aga
Luuale ämma-äia vaatama minnes käin ikka ka Jõgevalt läbi.
Kuidas hakkab välja nägema Teie 8. juulil Rock Cafes toimuv juubelikontsert?
Lühidalt vastates astub laval üles üle 20 muusiku. Bändidest esinevad Ultima Thule, V.S.P Projekt ja spetsiaalselt selleks puhuks kokku tulev Radar. On ka külalisi ja üllatusi. Kõik on oodatud!
Raul Vaigla elukäik
Sündinud 7. juulil 1962 Jõgeval
Õppinud 1969-1978 Jõgeva keskkoolis (praeguses Jõgeva gümnaasiumis)
Lõpetanud 1982 Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli, 2003. aastast sealsamas õpetaja
Mänginud koos Riho Sibulaga ansambli Ultima Thule koosseisus alates ansambli loomisest 1987. aastal. Lisaks mänginud ansamblites Radar, V.S.P Projekt ja Dagö ning lühemat aega mitmetes muudes koosseisudes
Teinud mitmeid džässiprojekte koos Urmas Lattikase, Tõnu Naissoo, Raivo Tafenau ja Soome trompetimängija Tero Saartiga.
2003 andis välja sooloplaadi “Soul of Bass”
2012 andis välja õpiku ja DVD “Kuue kuuga bassimängijaks”
Aivar Mihkelson, kunagine bändikaaslane:
Tunnen Rauli ajast, mil elasime naabermajades. Aasta siis oli 65, nagu ütleb ühes tuntud laulus Ivo Linna. Algul puutusime kokku rohkem sõjamängude tasandil. Vahel kutsus Raul meid, naabripoisse endale külla. Tema ema viis läbi abiellumistseremooniaid tollases Jõgeva perekonnaseisubüroos ning tänu sellele oli nende kodus alati ohtralt assortiikomme. Raul mängis klaverit ja laulis ning meie mugisime samal ajal komme nii, et näod olid šokolaadist pruunid.
Mingil hetkel tekkis meil kultuurimaja bändis vajadus uue solisti järele. Mulle meenusid kohe Rauli etteasted ja temast saigi meie ansambli laulja. Bassi hakkas Raul tõsisemalt harjutama 1977.-1978 aastal. Mängisime Rauliga koos ansamblites Vingal, Haamer, Jätk, Sirged Vaod (see tegutses Tartus EPA klubis) ja Wicing (KOPi eelkäija).
1982. aastal kutsuti Raul ansambli Radar bassimängijaks. See oli imekspandav hüpe: nullist tippu kõigest viie aastaga. Olgu inimene nii andekas kui tahes, tulemuse saavutamiseks on vaja ka tõsist tööd teha. Mina arvan, et Raulis on anne ja töökus tasakaalus. Et selline kombinatsioon annab hea tulemuse, selles võime praegu kõik veenduda: Raul Vaigla on kahtlusteta üks eesti tippbassimängijaid.
Inimesena on Raul alati olnud heatahtlik ja sõbralik. Et tema peale võib alati loota, seda on öelnud ka tema hilisemad bändikaaslased. Tal on ka hea huumorisoon.
Rauli ja tema pere peale mõeldes olen hakanud uskuma, et kooslusel mees-naine-lapsed on sügavam mõte. Minu parimad soovid Raulile ja tema perele!
i
RIINA MÄGI
