2010. aasta oli suur digipöörde aasta. Aprillikuus lausus digitelevisioonile ülemineku valitsuskomisjoni juht Jüri Pihel: “Juuni lõppu võib ennustada pikki järjekordi elektroonikakauplustes, antennipaigaldusfirmades ja teleteenuste pakkujate juures.” Valitsus maalis võrratuid pilte uuest ajastust, kus inimesed saavad oma telerile oluliselt parema pildi- ja helikvaliteedi ning näevad senisest rohkem tasuta kanaleid. Kõike seda toetas massiivne reklaamikampaania. Mais jõudis teleekraanidele suurejooneline “Suur digiõhtu”, kus erinevad eksperdid ja ka majandusminister Juhan Parts digitelevisiooni voorusi kiitsid.
Sellele vaatamata oli rahva seas küllaga segadust ja teadmatust. Ähvardas ju paljusid televaatajaid teleri tummaks ja pildituks jäämine. N-ö riskirühmaks peeti toona maainimesi ja ka üksi või kahekesi elavaid pensionäre, kes kasutasid analoog-TV saatjate teenuseid.
Asjad üleliia roosilised siiski ei olnud
Ja nii pidigi pea 75000 peret ostma endale 1000 krooni ringis maksva digiboksi, mis tähendas paljudele arvestatavat väljaminekut. Vastukaaluks lubati inimestele kõrgel riiklikul tasemel, et nad saavad tasuta vaadata viie kodumaise telekanali programme.
Juuli algul täitus kaks aastat päevast, mil kõik Eesti telesaatjad lõpetasid analoog-TV edastamise. Asjad üleliia roosilised siiski ei olnud – vaatamata uuele digiboksile oli telepilt sageli säbruline või ei saadud esialgu telerit üldse käima.
Tasapisi kvaliteet paranes ja ka inimesed kohanesid. Veel 2010. aasta septembris visati õhku lootus, et digi-TV toob vabalevisse lisakanaleid ja ka uusi investeeringuid. Need lootused aga paraku ei täitunud. Kanal 11 läks õige varsti maksuliseks, samas tuli Tallinna TV vabalevisse juurde. Soomes näiteks on kokku 16 vabalevikanalit, mida peetakse peaaegu et inimõiguseks.
Nahaalne ja toores äriajamise viis
Tänavu kevadel käisid TV3 ja Kanal 2 välja hoiatuse, et nad võivad juba 1. juulist vabalevist lahkuda, mis külvas üleüldist ärevust. Meenutan siinkohal, et vabalevist lahkumise teema oli päevakorral ka eelmisel suvel, mil Jüri Pihel nimetas erakanalite ähvardust nahaalseks ja tooreks äriajamise viisiks. Digilevile üleminekuga saavutasid erakanalid hinnanguliselt 2,2 miljoni euro suuruse rahalise kokkuhoiu, millest suurema osa andis vabanemine litsentsitasust.
Ülimalt teravale probleemile asus mais lahendust otsima ka riigikogu. Parlamendi majanduskomisjonis toimunud arutelu erakanalite, kaabellevi operaatorite, majandus- ja kultuuriministeeriumi ametnikega head tulemust ei andnud.
Pooliku lahenduse pakub välja ka kiirkorras valminud ja riigikogus esimese lugemise läbinud elektroonilise side seaduse täiendus. Eelnõu ei sunni erakanaleid vabalevis olema – nad on vabad ärilistel kaalutlustel sealt lahkuma või üldse oma tegevuse lõpetama.
Samas kehtestab see kaabellevioperaatoritele tasu maksmise kohustuse, mis tekitab neile lisakulusid ja mistõttu kardetavasti tõusevad tarbijate jaoks telepakettide hinnad. Osa operaatoritest leiab, et sisuliselt on kavas kehtestada kaabellevi vaatajatele telerimaks, mis ei lähe aga kokku võrdse kohtlemise põhimõttega. Ühe ettepaneku kohaselt tuleb telerimaks seada sisse kõigile vaatajatele, sh ka vabalevi kasutajatele.
Teadmatus tekitab nõutust
Eelnõu menetlemine jätkub riigikogus sügisel. Valitsuskoalitsioon loodab telekanalite heale tahtele mitte vahepeal vabalevist lahkuda. Sellist kauplemist oleme ka varem näinud ja lõpuks tuleb vastastikune väljapressimine ikka tarbijatel kinni maksta.
Teadmatus tuleviku ees tekitab televaatajates nõutust ja kartust, et nad saavad taaskord petetud. Valitsuse kohus on lahendada tekkinud vastasseis nii, et inimesed ei kannataks. Kui eratelekanalid peaksid oma ähvarduse ellu viima, on petta saanud tuhanded, eeskätt maal ja väikelinnades elavad ning vabalevi kasutavad pered. Kõigil Eesti elanikel peab olema õigus meediakanalite mitmekesisusele.
JAAN ÕUNAPUU,
riigikogu liige, SDE
