Ajal, kui nii hoolega taaskasutusest ja säästlikust mõtteviisist räägime, on paljud meie lihalambakasvatajad aastaid oma loomade villa maha matma või põletama pidanud.
Ei jäänudki muud üle, sest ilma spetsiaalsete masinateta ei käi karjakasvataja jõud suurtest villakogustest üle, lihalamba kasukast saadavat lõnga peavad aga kampsunikudujad liiga karedaks.
Nüüd on villa- ja järelikult ka lambarindel märkimisväärseid muutusi oodata, sest seda sooja andvat kraami hakkavad iirlased ka Eestist kokku ostma. Suureks plussiks on asjaolu, et kaubaks läheb ka pesemata vill, kui see koitanud, hallitanud ega sõnnikupaakes pole. Rahaline kasu pole lambakasvatajatele küll märkimisväärne, sest midagi maksab ka pügamine ja enam kui midagi kokkuostupunkti sõit, kuid moraalne boonus on kahtlemata olemas.
Ehk hakkavad nüüd, kui töömahukas villasolgutamine-kuivatamine-lahutamine enam probleemiks pole, ka mõnepäised lambakambad meie külapilti vähehaaval tagasi tulema, sest määgiv murupügaja ju bensiini ei tarvita.
28. juuni 2012
