Kährikud teevad toa taha pesa ja käivad öösiti aias marjul, rebane pommib lastelt küla vahel küpsist ja metssiga laseb end söödaplatsil sügada. Võib tunduda armas ja naljakas, aga tegelikult pole mitte: loomadel on häda käes, sest nende elu- ja jahimaadel, mis nagunii juba liialt hõredad, müttavad traktorid ja möirgavad saed.
Sama lugu on lindudega, eriti väiksemat sorti sulelistega. Ei kippunud nemad veel kümne aasta eestki naljalt inimese ligi, ikka metsas oli pesa nii vindil kui rästal, nii põõsalinnul kui tihasel. Aga kui männikud ja kuusikud iga aastaga järjest rohkem läbi paistavad, peavadki metsaelanikud oma ürgsed põhimõtted hülgama, võõrastuse ja hirmu unustama.
Paraku jõudsid aga karvased end enne sulelisi inimese naabrusse sisse seada. Kui koduta kassile läve lähedusse jäetud toit öösel koos kausiga kaob, pole toidunõud ärastanud mitte hiirekuningas, vaid tükk maad suurem loom, see, kes tikrid ja mustsõstrad nahka paneb, maha kukkunud õunad kärmelt rekvireerib. Järelikult pole lindudel kähriku ja rebase eest enam turvaline hekkides, aiasügavuse põõsastes ega puuõõnteski. Kuhu siis veel oma pisikest kodukindlust rajada, kus lapsed tiivakandjaiks turgutada? Sihikule on võetud puukuurid, katuseräästad, tuulutuskorstnad, aga ka põõsad, kust inimesed päevas kümneid kordi mööda voorivad, elumaja räästaalune otse ukse all, mis sageli kolinal kinni-lahti käib…
Häda ei anna tõesti häbeneda ja ilmselt on linnurahvas mõistnud, et kahejalgsed ei kujuta endast üldjuhul ohtu, küll aga võivad oma ligiolekuga loomade eest kaitset pakkuda.
Tihased lae vahel ja tuulutusavas
Varakevadisel õhtul hakkas õues istujaile kõrva kummaline koputamine. See kostis toaukse poolt, kuid kui vaatama sai mindud, polnud naabrinaist ega isegi rähni mitte kusagil näha. Nii juhtus korduvalt, aga lugu ununes.
Kuu aega hiljem selgus, et talitatud oli tasa ja targu, kuid eesmärgikindlalt. Eeskoja räästa alla oli endale otsetee kopsinud ning katuse ja lae vahele lastetoa rajanud … seesama kollase kõhuga tihane, keda tavaliselt varakevadest talve tulekuni majaümbruses ei näe. Ilmsiks tuli see ehitis aga tänu tohutule lärmile, mida pisikese linnu aplad järeltulijad tegid. Lõpuks taipasime, et nad ei räuska siiski mitte kogu aeg, vaid teevad noka pärani siis, kui süüa loota on. Aga et meiegi uksest käies kobinat tekitasime, võeti kisaviis ka inimeste liginedes üles.
Peagi selgus, et tihasele sobib maailma kurjuse, sealjuures arvukate vareste ja hakkide eest peitumiseks ka suure asula kortermaja tuulutusava. Linnuema õnneks oli seal paar ventilatsiooniresti ribi ajale alla vandunud. Nii mahutati seina vahele pesa, kuhu vaid pisike tiivuline ligi pääses.
“Ma olen ka tähele pannud, et kisa läheb suureks just siis, kui mul rõdule asja,” kinnitas proua, kelle korteri väilisseina seltskond end sisse seadnud oli. Jäi vaid imestust avaldada, et just tihastel, kes muidu nii hääle kui käitumise poolest üsna viisakad ja väljapeetud, nii bravuurikad pojukesed on. Otse loomulikult ei jätnud isehakanud kostiliste käekäik ka nende korteriperenaist külmaks ja kui üks verisulis tihasehakatis kord rõdupõrandal hingetuna maas oli, kurvastas temagi, kuigi aidata ju ei saanud.
Nüüdseks on väikesed söögipiketeerijad tuule tiibadesse saanud ja vaikus maad võtnud.
Nooruki uskumatu nahaalsus
Ühes oma õue ja aiaga kodus oli peremehel tänavu kevadel tegutsemislusti tavalisest rohkem ja ta klopsis õuepuudele kokku mitu uut kuldnokahotelli. Kõik said pererahva rõõmuks ka asustatud ja kontsert kestis varakevadel koidust pimedani.
Kevade edenedes ja poegade koorudes lisandusid teised laulud ehk pisipere söögiootesirin.
Kui inimesel toast väljas palju tegemist, siis märkab ta tahes-tahtmata sedagi, mis linnurahva hulgas sünnib.
Üks kuldnokapaar oli naabritest virgem olnud ja esimese kurnatäie järeltulijaid juba kaelakandjaiks kasvatanud. Mis muud, kui hilisteismelised kerge nokavopsu utsitusel lendamist harjutama ja ussikesi otsima.
Naaberpesas rõkkasid aga veel mudilased, kellele ema-isa hoolega kõhutäidet tassisid. Kord jäi õues toimetavale kahejalgsele kõrva, et midagi on viltu: noorema linnupere üks vanemaist teeb kurja prääksuvat häält. Kass ei juhtunud kah silmapiiril olema, mis nüüd lahti?
Pisut vaatlusaega tõi loosse selguse. Ühel kuldnoka-noorsandil oli tulnud äriidee. Näinud naabripere lapsevanemat toidukompsuga tulemas, sättis ta end, nokk pärani, võõra kodu lennuavale – ja saigi noosi endale. Kui ta aga seda nippi korrata üritas, jõudis pärale teine lind, kes taipas, et miski siin ei klapi. Ulakale muiduleivasööjale tehti tuul alla: kui lasteaed lõpetatud ja koolilõunad läbi, vaata aga ise, kust saad ja mida sööd.
i
KAIE NÕLVAK
