Konnatiikidest on harjutud rääkima ülekantud tähenduses, halvustavalt. Et konnatiikidele sarnanevad kollektiivid on igavad ja hääbumisele määratud? Aga mu hea kursusekaaslase avaral õuel laiuv konni täis tiik uhkeldab roosa vesiroosiga, mille lehti ta, tõsi, igal aastal pisut kärbib…
Ja perenaine lisas nagu möödaminnes, et seal on rohelised konnad…
No mõni ime, konni on alati rohelistena kujutatud, võta või mänguasjad… Aga tähelepanu teritades vaatasin neid uue pilguga: tõesti, tea, millal viimati rohelisi konni nägin, minu kandi tiikides elavad põhiliselt rohukonnad, kes on pruunikat tooni.
Ja nad valvasid kaldaveerel, lasksid end imetleda. Kui natuke tugevamalt astusid, kostusid sulpsatused… Ja häält tegid nad ka teistmoodi kui pruunid konnad. Nagu oleks keegi mõnda plastmassi või tihket kummi teise kummi vastu hõõrunud. Ei olnud krooksumine, rohkem kvaaksumine… Oli ka variatsioone.
Aga hiljuti laskis kursusekaaslane naabrusesse teise tiigi kaevata, millel toimub navigatsioon. Seal on nimelt tore parv, millega saab liikuda, lumelabidat mõlaks kasutades. Mulle on alati multifunktsionaalsus meeldinud, kuskil pole kirjas, et lumelabidat vaid lume rookimiseks võib kasutada! Ja kui veel lapselapsed sellele sõitma võeti, siis avanesid neile ju uuel horisondil teistmoodi vaated. Nad said täpsemalt uurida, millisel kaldapõndakul või ujulehel konn puhkab. Ka püüti näha, kas hiljem kudevad rohelised konnad on oma kudu huvitavalt mõne taime varre ümber keerutanud.
Kui lapsed küsisid, kas siit vett juua võib, oli tiikide omanik veendunud, et seal, kus konn elab, on vesi joomiseks sobiv. Kui ta tiigivett kastmiseks tarvitada tahab, veab ta vett täis ämbrid käe otsas kohale, ei taha pumba müra ja vibratsiooniga päriselanikke segada…
Neis kahes tiigis olevat mitu liiki konni. Nad on kõik ise tulnud, inimene pole neid siia asustanud. Roheliste konnade lugu ongi keeruline, veekonna ei loetagi nüüd õigeks liigiks, vaid temast väiksema tiigikonna ja suurema järvekonna suguvõimeliseks hübriidiks!
Igal juhul on nad kõik rohelised konnad ja levinud vaid Lõuna-Eestis.
Kui öösel kell kolm õue minna, siis oli õhk konnade kõrinat täis, seda kostis mõlemast tiigist ja mulle tundus, et lausa “mis te teete, mis te teete, teise tiigi rahvas” laadis. Ja sekka rääksus rääk oma monotoonset ja nõudlikku pika vokaaliga silpi, mis sellesse “orkestratsiooni” sobis.
i
EHA NÕMM
