“Koju Saksamaale minnes võtan siit kaasa palju eesti raamatuid,” ütles aasta Palamuse gümnaasiumis vahetusõpilaseks olnud Matthias Happel. “Kunagi tahaksin aga siia tagasi tulla ning mõnes siinses kõrgkoolis õppima asuda.”
Esialgu kavatses Matthias minna vahetusõpilaseks Ameerika Ühendriikidesse, ent kui ta kuulis, et sinna läheb niigi juba umbes 800 saksa noort, hakkas see tunduma liiga igava valikuna. Seejärel uuris ta, missugustesse Euroopa riikidesse oleks võimalik minna, ning jäi pidama Eestil, sest see, mida ta meie maa kohta luges, tundus nii huvitav.
“Siinsete oludega kohanemine ei olnud minu jaoks väga raske, sest kultuuri- ja kliimaerinevused pole väga suured. Ning Saksamaalgi on minu kodu maal. Meile lähim suurlinn on Frankfurt,” ütles Matthias. “Ka siinsete toitudega polnud raske harjuda, sest eesti ja saksa köök on suhteliselt sarnased.”
Toitudest, mida ta varem proovinud polnud, hakkasid Matthiasele siin meeldima pannkoogid, pelmeenid, hapukoor ja loomulikult kohukesed, mis on siin viibinud vahetusõpilaste jutu järgi otsustades meie tõeline toiduhitt. Kui verivorstid tekitavad paljudes mitte-eestlastes pigem külmavärinaid, siis Matthiasele need täitsa meeldisid. Saksamaalgi tehtavat tema sõnul verivorsti, ent see olevat veidi teistsugune kui siin.
Eesti keele õppimine tema sõnul lihtne polnud, eriti alguses. Koos teise Palamuse kooli vahetusõpilase, Tšiilist pärit Marlisega käis Matthias algul “keelekümblust” saamas kolmanda klassi emakeeletundides.
“Millalgi jaanuaris tekkis tunne, et suudan juba vabamalt eesti keeles suhelda,” ütles Matthias.
Hiljem hakkasid nad Marlisega kuuenda klassi vene keele tundides käima. Nii said nad peale eesti keele natuke aimu ka ühest tunduvalt suurema kõnelejate hulgaga keelest.
Vahetas peret
Palamusel õppis Matthias kümnendas klassis. Tema lemmikaineteks kujunesid ajalugu ja kultuurilugu.
“Saksa koolisüsteem on Eesti omast mõnevõrra erinev. Seal on näiteks palju erinevaid koolitüüpe ning ei tehta nii palju kirjalikke töid kui siin,” ütles Matthias. “Nii et mõned asjad olid minu jaoks siin küll harjumatud, ent õpetajad olid toredad ja ma sain nendega hästi läbi.”
Head suhted olid tal ka vahetusperega, kelle juures ta viibis alates veebruarikuust. Enne seda tuli tal olude sunnil ette võtta perevahetus, ent selle tagamaadest Matthias eriti kõnelda ei tahtnud.
“Olen oma uuele vahetusperele väga tänulik, et nad mu enda juurde võtsid ja võimaldasid mul vahetusaasta lõpuni Palamusel olla,” ütles noormees.
Kooliaasta jooksul jõudis ta käia Tallinnas, Tartus, Jõgeval, Rakveres ja Valgas. Õppeaasta lõpu ja kojusõidu vahele jäävatel nädalatel loodab aga koos vahetusperega veel mõningaid Eestimaa paiku avastada.
“Mulle meeldib siinne loodus. Olen seda pildistamas käinud ning fotosid omaste ja Saksamaa sõprade jaoks internetti üles riputanud. Mulle meeldivad ka siinsed toredad inimesed, eriti eesti tüdrukud, samuti saunaskäimine,” rääkis ta.
Peale fotoretkede loodusesse võttis Matthias aeg-ajalt ette kinoretki Tartusse: ta on nimelt filmihuviline. Tartus käis ta bussiga ning leidis, et see on päris mugav liikumisviis.
Luges Lutsu
Eesti keele sai Matthias selgeks sedavõrd, et tal tekkis huvi eesti kirjanduse vastu. Palamusel olles ei saa muidugi üle ega ümber Oskar Lutsust. “Kevade” ja “Suvi” on Matthiasel juba läbi loetud, praegu pureb ta – uskuge või mitte – “Kalevipoja” kallal. Kui palju on eestlastegi hulgas neid, kes meie rahvuseepose läbi on lugenud?
“”Kalevipoeg” on tõesti päris raske pähkel, aga kui tunnen, et teksti mõte arusaamatuks jääb, võtan võrdluseks kõrvale ingliskeelse väljaande,” tunnistas noormees.
Kui esimestel Eestis veedetud kuudel vaevas teda koduigatsus, siis nüüd, mil kojusõit ukse ees, polegi tal sinna nii väga kiiret. Ema, isa ning täiskasvanud venda ja õde on muidugi tore üle hulga aja näha, ent siinsest perest ja sõpradest on ka kahju lahkuda.
“Tahan kunagi kindlasti Eestisse tagasi tulla ja mõnes kõrgkoolis õppima asuda,” ütles Matthias. Praegu on ta kuueteistaastane ning kõrgkooli ja eriala valida on tal aega veel kaks aastat. Eestis veedetud vahetusaasta kohta ütles ta aga oma nooruse kohta üllatavalt elutargalt: “Ma ei oska praegu siin saadud kogemust veel hinnata, ent kodus ma kindlasti mõistan, mille poolest ma selle aja jooksul peale eesti ja vene keele õppimise targemaks sain.”
Matthiase “eesti emaks” oli Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasiumi õpetaja Virge Valdmaa.
“Meie juures elades oli Matthiasel vast kõige keerulisem harjuda oma väikese nelja-aastase “õega”,” ütles Virge Valdmaa. “Eks algul oli raske ka meie tütrel, kuid nüüd käituvad nad nagu päris õde-venda. Ühel hetkel kallistavad ja mängivad koos ning järgmisel hetkel kaklevad.”
Konkreetseid ülesandeid Matthiasele vahetusperes ei antud, ent vahel aitab ta kodutöödes: peseb nõusid, viib prügi välja jne. Virge sõnul meeldib Matthiasele koos
oma “eesti isaga” jahil käia ja Virge vanemate juures olla: ehkki ka Palamuse on kirjade järgi maakoht, saab Matthias tõelist eesti maaelu kogeda just seal.
“Ehkki hakkasime vahetuspereks n-ö häda sunnil – muidu oleks Matthiasel vahetusaasta pooleli jääda võinud –, oli see päris tore kogemus,” ütles Virge Valdmaa. “Abikaasa oli näiteks väga rõõmus, et tal oli kellegagi koos n-ö meeste asju teha: jahil ja autokrossidel käia, talvel mootorsaaniga sõita jne. Aeg koos Matthiasega on olnud väga huvitav. Eks meil ole ka erimeelsusi olnud, aga need on olnud ületatavad. Pole võimatu, et hakkame veel kunagi vahetuspereks.”
i
RIINA MÄGI
