Põltsamaa vallas asuvat Umbusi küla on ikka peetud kaugeks äärealaks, kust enam mujale ei pääse kui vaid rabasse. Ometi valis kaheksa aasta eest selle kauge ja üksildasevõitu küla oma kodupaigaks seni Tallinnas elanud Kanterite pere. Ja pereema kavatseb sinna ka oma ateljee rajada.
Selle pere hingeks ja heaks haldjaks on ikka olnud pereema Jane, kes abikaasa eemal olles nii kolme lapse kui põhiliste majapidamistöödega toime peab tulema. Ja tulebki. Lisaks jätkub tal aega ka muude ettevõtmistega tegelda, sealhulgas külaelu eestvedajaks olla.
Jane Kanter on ka sünni poolest tallinlanna, tema varane lapsepõlv möödus Tallinnas Spordi tänava korteris.
“Paraku läks nii, et kui mina sündisin, olid mu vanemad veel suhteliselt noored, ema üheksateistkümne- ja isa kaheksateistkümneaastane. Ilmselt polnud neil noorusest tulenevalt piisavalt aega minuga tegelda ja seetõttu kasvatas mind emapoolne vanaema. Ma mäletan oma varasest lapsepõlvest, et minu vanavanemad elasid Tallinnas Tatari tänavas keldrikorrusel. Minu vanavanaisa ehk papa hoidis seal mind, kui ma kaheaastane olin. Mul on sellest ajast meelde jäänud aknast avanenud vaade, kus paistsid kätte inimeste jalad ja kõnniteel jalutavad tuvid. Olin siis selline memmekas, kes vanaema sabast kinni hoidis. Võib-olla tuli see sellest, et mul polnud vanemaid nagu enamikul teistel lastel. Tallinnas pandi mind ka lasteaeda. Mul on meelde jäänud, et seal tehti igast lapsest suur foto. Minu foto oli palju aastaid mu vanaema toa seinal tema voodi kohal. Selle järgi mõistan, kui tähtis ma tema jaoks tegelikult olin. Olen talle väga tänulik, et ta mu üles kasvatas,” rääkis Jane.
Taaskohtumine isaga
“Oma isa nägin ma lapsepõlves viimati kuueaastasena ja siis läksid meie teed pikaks ajaks lahku, isa kolis Soome elama. Hulk aastaid hiljem sain ühelt Soome tuttavalt isa aadressi ja mu abikaasa Kristjan soovitas isale sünnipäevaks kaardi saata ning sellele ka meie foto lisada. Siis läks veel tükk aega mööda. Ühel heal päeval helises telefon. Kui selle vastu võtsin, oli telefonis kõigepealt pikk paus ja siis küsiti, kas mina olen Jane. Samuti tahtis helistaja teada, kas mina tean, kes teisel pool liini otsas kõneleb. Lõpuks ütles meeshääl, et tema on mu isa.
Mul võttis sellest uudisest toibumine oma kaks nädalat aega. Isa viimase nägemise ja tema hääle kuulmise vahele telefonis mahtus umbes veerand sajandi pikkune paus.
Isa pääses nõukogude ajal Soome seetõttu, et tema ema oli soomlanna, kes sõja ajal Eestisse tuli ja siia jäi. Praegu elab mu isa Soomes Vantaas. Tolle aasta lõpus, kui temaga taas kohtusin, küsisin oma vanemalt pojalt, mis talle sellest aastast kõige rohkem meelde jäi. Poeg tundis siirast rõõmu sellest, et ta endale vanaisa sai,” jutustas Jane Kanter.
Maja Eesti – Läti piiri lähedal
Jane vanaema oli Valgast pärit. “Maja, kus me Valgas elasime, paiknes huvitava koha peal. Selle esikülje akendest paistis kätte Eesti Valga, teiselt poolt aga Läti Valka. Seal oli päris palju lapsi, kellega ma koos õues jooksin. Eriti meeldis mulle koos poistega katustel ja puude otsas turnida. Tihti tuli ka vanaema töö juures aitamas käia. Ta töötas Valga Tarbijate Kooperatiivis, kus ta pakkis komme, küpsiseid, suhkrut, jahu ja muid toidukaupu. Meil oli kodus alati kommi. Ise olin nende suhtes valiv, mulle maitsesid vaid teatud sorti šokolaadikommid. Ülejäänud jagasin oma hoovi lastele.”
Koolis kuulus Jane kuni viienda klassi lõpuni paremate õpilaste hulka. Kooli autahvlil, mida välisuksest sisenejad kõige esimesena nägid, oli ka tema foto. Mingist hetkest alates ei meeldinud talle enam, et tema pilt igal hommikul koolikaaslaste silma all on. Ta läks õpetaja juurde ning küsis, mitu “nelja” peab tunnistusel olema, et pilti enam autahvlile ei pandaks. Kuuendast-seitsmendast klassist alates tekkisid “neljad” tunnistusele juba tahes-tahtmatagi. Sellel ajal hakkas Jane endassetõmbunud iseloom tema sõnul muutuma. Temast sai pioneerisalga juht ja rühmanõukogu esimees.
Koolitüdruku elu oli toimekas
Janele meeldis kooli ajal üsna äärmuslike asjadega tegelda. Juba nelja-aastaselt õppis ta uisutama, hiljem käis karatetrennis. Sinna sattus ta, kui sõpradega uudishimust kaasa läks.
Lisaks treeningutele, muusikakoolile, pioneeritööle ja õppimisele pühendas ta järjest rohkem aega joonistamisele. Õigupoolest sai joonistamishuvi alguse varasest lapseeast, kui ta haigena kodus olles paberi ja pliiatsid kätte võttis. Jane tollased klassiõedki on hiljem öelnud, et kui nemad ei osanud kaheksandas klassis otsustada, millega nad täiskasvanuna tegelema võiksid hakata, oli Janel juba kindel siht silme ees. Tema tulevik pidi tingimata kunstiga seotud olema. Kunstihuvilisele neiule oli heaks juhendajaks ja nõuandjaks tema esimene kunstiõpetaja Linda Markus, kes jäigi tema elus väga oluliseks inimeseks.
Kutsumus viis kunstikooli
<p style=”MARGIN: 0cm 0cm 0pt” class=”MsoNormal” align=”justify”>Keskkooli lõpetamise järel sai Janest Tartu Kunstikooli õpilane. Tegelikult jäi tal vahepeal kool pooleli, sest teisel kursusel sündis tal poeg ja tuli õppepuhkust võtta. See oli 1996. aastal. Pärast aastast pausi jätkas Jane õpinguid.Ta polnud tol ajal päris kindel, kas üldse kooli tagasi läheb, kuid kunstikooli õpetaja Aet Ollissaar soovitas tal tõsiselt mõelda, kui palju tal eelnenud elus asju pooleli on jäänud. Kui nüüd üks veel lisanduks, pikeneks see nimekiri veelgi. “Mulle meenus kohe muusikakooli poolelijätmine. Sellest hetkest alates ongi Aet Ollissaare nõuanne mulle elu motoks saanud,” tunnistas Jane.
Kunstikooli lõpetamise järel abiellus Jane Kristjaniga. Noormees õppis samas koolis mööbli restaureerimist, Jane sattus tegelema klaasikunstiga. Ta õppis seda enda sõnul teistelt klaasikunstnikelt ja katsetas ka ise. Esimesed katsetused tehtud, pakkus ta oma töid müüki Tallinna vanalinna kunstigaleriidesse.
Otsus Umbusi kasuks sündis telefonitsi suheldes
2000. aasta sügisel kolis Kanterite pere elama Tallinna. Jane jätkas tegevust klaasikunstnikuna ja Kristjan mööblirestauraatorina. Pealinnas Raua tänavas elanud noor pere hakkas peagi oma kodu järele igatsust tundma.
“Tahtsin oma õue, oma pinki ja võimalust laps nii õue lasta, et ma tema pärast muretsema ei peaks. Otsustasime minna elama Tartu lähistele. Remi pidi Tartusse lasteaeda minema, aga veel tahtsin ma, et kodu lähedal oleks veekogu, ja et meie kodumajas oleks nii palki kui maakivi. Juhtus nii, et kui Kristjan sõitis meie praegust kodu vaatama, oli Remil kõrvapõletik ja me suhtlesime omavahel telefoni teel. Nii see otsus sündis. Nüüd tagantjärele mõtlen, et teist korda nii hullumeelselt tundmatus kohas vette ei hüppaks,” tunnistas Jane.
Kui pere 2003. aasta detsembris keset talve Umbusisse kolis, pidi linnatüdrukust Jane selgeks õppima, kuidas pliidi alla tuld teha ja kuidas siibrid õigesti paika reguleerida. Autot neil polnud, juhilube samuti mitte.
“Aga mulle siin meeldis. Käisin vahel aias ringi, kallistasin oma puid, vaatasin jõge ja mõtlesin, et need on ju meie omad.”
Läks päris mitu aastat, kuni kohalik kogukond pealinnast tulnud omaks võttis. Kas just kõik on nad vastu võtnud, seda tuleks Jane sõnul teistelt küsida.
Pole allaandja tüüp
Jane tunnistas, et tal kippus vahepeal usk iseenda suutlikusse kaduma. Tulid mõtted, kas maal elamine on tema jaoks ikka õige valik. Kuid nüüd on see usk taas tagasi tulnud. Jane sõnul lõi eneseusu kõikuma ka mure laste tuleviku pärast, sest Umbusis pole ju lasteaeda ega kooli. Õnneks leidis ta lastele väga sobiliku lasteaia Lustiveres. Laste kõrvalt juhendas ta Umbusis laste kunstiringi ning käis lastele kunstiõpetust andmas ka Lustivere, Esku ja Kamari koolis. Mõned aastad tagasi käis ta Tartus ühe tuttava kaksikuid lapsi hoidmas. Kui ta lapsehoidjatöö kõrvalt ka autojuhiload tegi, tuli eneseusk tagasi. Nüüd on tal lihtsam ringi liikuda.
Jane oli Tartu Loomemajanduskeskuses oma loodava ettevõttega eelinkubatsioonis, kirjutas ja kaitses äriplaani, mille hindamiskomisjon loomeinkubaatorisse võtta otsustas. Tema sõnul ei plaani ta oma igapäevatöö tegemiseks edaspidi Tartus ruume rentima hakata, selleks on tal kodus ruumi piisavalt.
“Ma tahan siia oma ateljee luua. Püüan oma tööd teha ettevaatlikult, sest olen märganud, et kunstimaailmas käib päris nahaalne ideede varastamine. Seetõttu tahan väga põhjalikult uurida autorikaitse võimalusi. Neli aastat tagasi käisin Soomes Lahtis õppimas klaashelmeste sulatamist ja see hakkas mulle meeldima. Armastus klaashelmeste vastu tekkis 1998. aastal Veneetsiat külastades, kui nägin sealseid Murano klaashelmeid. Oma tooteid plaanin interneti vahendusel üle maailma müüma hakata,” rääkis kunstnik.
Tegelikult sõltub Jane sõnul tema tulevik sellest, kas tema ja ta elukaaslase Kristjani käivitamisel olev ettevõtlus Umbusis jalad alla saab ja millises koolis hakkavad käima kaks nooremat poega.
“Ma siiski loodan, et jään Umbusisse, sest mul valmis hiljuti oma ettevõtte käivitamise äriplaan, mille eest sain maksimumpunktid. Ma pole allaandja tüüp ja loodan siiralt, et minu tulevik saab olema seotud ikka Umbusi ja Põltsamaa piirkonnaga. Püüan selleks endast parima anda,” lubas ta.
Jane Kanteri elukäik
*Tuli ilmale 1976. aasta 17. mail
*Varane lapsepõlv möödus vanaema juures Tallinnas
*Tal on ka poolõde ja poolvend
*Nelja-aastaselt kolis koos vanaemaga Valka elama
* Koolitee algas Valga I keskkoolis
*Teises klassis käis Helme sanatoorses koolis
*Alates neljandast klassist hakkas muusikakoolis viiulit õppima, kuid seda kooli ei lõpetanud
*Keskkooli lõpetamise järel astus Tartu Kunstikooli
*1996. aastal sündis poeg Marten-Remi
*1997. aasta septembris jätkas õpinguid kunstikoolis, juhendas kooli kõrvalt Valga kultuuri- ja huvialakeskuses nahastuudiot
*Kunstikooli lõpetamise järel elas Valgas
*Hakkas tegelema klaasikunstiga
*Pärast abiellumist elas mõnda aega Tallinnas
*2003. aasta detsembris kolis Kanterite pere Umbusisse
*2005. aastal sündis Joonatan, 2009. aastal Kaur
i
TOOMAS REINPÕLD
