Saksamaalt Frankfurdi lähistelt pärit Isabell Keller veetis vahetusõpilasena aasta Jõgeval perekond Laumetsa juures ning õppis Jõgeva ühisgümnaasiumis. Aasta jooksul on ta peaaegu ideaalselt omandanud algul ulmeliselt keerulisena tundunud eesti keele, käinud perega läbi suure osa Eestimaast, korjanud metsas seeni ja püüdnud Peipsil kala.
Isabell sai õpilasvahetuse programmiga tuttavaks 9. klassis. Nii talle kui paljudele teistele tema eakaaslastele tundus ahvatlev minna vahetusõpilaseks Ameerikasse, kuid neiu ei saanud selleks vajalikku stipendiumi. Mõte aasta välismaal veeta ei jätnud teda maha ja Isabell mõtles minna kusagile, kus ta ise ega ta sõbrad pole varem käinud. Mõttesse tulid Baltimaad ning alates eelmise suve lõpust oli ta Jõgeval Maimu ja Kaivo Laumetsa peres kasulapseks.
Maimul ja Kaivol oli juba varem plaanis olnud enda juurde vahetusõpilane võtta, sest paar aastat tagasi oli nende vanem tütar õpilasvahetuseprogrammi raames Ecuadoris. Mingeid eelistusi Laumetsadel vahetusõpilase koha pealt ei olnud. “Mõtlesime, et esimeseks vahetuslapseks ehk kedagi Aasiast ei sooviks, see on juba kultuuriliselt meist liiga erinev piirkond,” arvasid Maimu ja Kaivo.
Isabellil on hästi meeles esimene koolipäev, mil kasuõde Liina ta Jõgeva ühisgümnaasiumi juhatas ja Isabell kogu aja paaniliselt eesti keeles selgeks õpitud lauseid kordas: “Minu nimi on Isabell, ma tulen Saksamaalt, ma olen 15 aastane.” Klassi ette minnes oli neiul aga kogu kramplikult õpitud tekst meelest läinud.
Algul, mil Isabell eesti keelt ei osanud, rääkis ta oma kasuema Maimuga saksa keeles, Liina ja isa Kaivoga suhtles ta inglise keeles. “Ma algul kartsin, et kui ta minuga saksa keeles saab rääkida, siis võib eesti keele õppimine raskeks kujuneda,” tunnistas kasuema Maimu, kuid tema kahtlustest hoolimata hakkas Isabell juba paari kuu pärast eesti keelt purssima. “Minu jaoks olid naljakad sõnad kõht, sinka-vonka, kompsud, kogu moos, köki-möki ja pabistama,” meenutas Isabell.
Üks suur erinevus Isabelli kodukandi ja Eesti elu vahel oli koolisüsteem. Neiu rääkis, et Saksamaal peavad nad tunnis rohkem sõna võtma kui siin, samas tehakse Eesti koolis rohkem kontrolltöid. Saksamaa koolis lahendatakse võrrandeid kalkulaatori abil, siin pidi ta õppima neid peast tegema. Isabell sai aga siin enda sõnul tänu õpetaja Neeme Katile selgeks keemia, mis tal varem kuigi tugev polnud.
Plaan Tartu Maratonile minna maeti Kuremaa terviseradadele
Kui lõunapoolsematelt laiuskraadidelt pärit inimesed tavaliselt Eesti karmi talve pelgavad, siis Isabell lausa ootas pikisilmi lund ning tahtis teada, milline on ilm kolmekümnekraadise pakasega. Lund tuli tal oodata peaaegu uue aasta alguseni, kuid siis sai sellest õige pea isu täis. “Lumi on tore ja mulle see meeldib, aga no aprillis sajab lund, lõpetage ära, see pole enam normaalne,” rääkis Isabell.
Veebruaris, mil lumi Isabelli jaoks veel vastuvõetav oli, soovis ta osa võtta Tartu Maratonist. Ema Maimu oli selles suhtes algusest peale üsna skeptiline, kuid isa Kaivo arvas, et nad proovivad kõigepealt sõita mõned ringid Kuremaa suusaradadel ja siis otsustavad, kas Isabell võiks maratonile minna.
“Isabell ütles, et oskab suusatada küll. Ta oskabki, kuid siiski mäesuuskadega. Võtsime Kuremaal ette viiekilomeetrise ringi ja juba kahe-kolme kilomeetri järel oli ta omadega täiesti läbi,” meenutas Kaivo. Isabell tunnistas, et see oli tõesti raske ning Tartu Maraton jäi tema jaoks ära.
Söökide suhtes Isabell pirtsakas ei olnud. Vastupidi, Maimu ja Kaivo tunnistasid, et neiu oskab väga hästi küpsetada. Vahetusaasta algul sattus Isabell vaimustusse kohukestest, kuid kui nende söömisest ootamatult lisakilod tekkima hakkasid, otsustas neiu neist mõneks ajaks loobuda. Väga meeldis Isabellile põdravorst ja -maks. Sült jättis ta külmaks, kuid traditsioonilise jõulutoidu, verivorstide suhtes neiu pirtsakas polnud. Sakslanna pani tähele, et siin süüakse rohkem liha ja kartulit kui tema kodumaal ning üsna kummaline oli tema arvates makaronide söömine lihtsalt ketšupi ja salatiga.
Ilusat aastat varjutas terviserike
Kevade hakul tuli Isabellil oma söömises ja liikumisharjumustes mõningad muudatusi teha, sest tal ilmnes kummaline terviserike. Tekkis kurnatuse tunne, pärast söömist valutas kõht ja pidevalt ajas iiveldama. Isabell on kahe kuu jooksul käinud mitmete arstide jutul, teinud analüüse ja protseduure, kuid täpset diagnoosi pole talle siiamaani pandud. Algul arvasid arstid, et selline tervisehäda on tingitud stressist, kuid tüdruk ja tema perekond kinnitavad, et selles ei saa asi olla. Kuigi Isabelli terviserikke põhjus on siiani teadmata, on tüdruk endiselt positiivne ning ei kavatse selle pärast varem kodumaale sõita.
Aasta jooksul on Isabell saanud oma kasuperega Eestis ja ka välismaal palju ringi rännata. Ära on käidud Pärnus, Peipsi ääres ja ka järvel kala püüdmas, Endla rabas matkal ning loomulikult Tallinnas ja Tartus. Ka kultuurikalender on tal Eestis olles olnud üsna tihe, kaheksa korda on ta käinud teatris, kuulamas käidi ka Hurts’i ja James Blunt’i.
Talvel käisid Laumetsad koos Isabelliga Austrias suusatamas, kus neil oli lõbus nii suusanõlvadel kui mujal. Ööbimiskoha pererahvaga suheldi saksa keeles, korra läks aga Isabell sealse pereema juurde ja küsis sulaselges eesti keeles: “Mis juust see on?” Kõigil oli nalja kui palju, perenaine ei saanud aru, mida Isabell ta käest teada tahtis ning tüdruk ei mõistnud, miks perenaine temast aru ei saanud, sest eesti keeles rääkis ta täiesti kogemata.
Hiljuti käis Isabell oma klassiga Taevaskojas matkal, kuid siis segas teda juba kehv tervis. Kuid kange tüdruk ei virisenud ning tegi matka läbi, hoolimata sellest, et ilm oli külm ja vihma sadas otse telki. Isabelli vahetusaasta lõpeb juuni lõpus. Enne seda on tal plaan koos perega ära käia Saaremaal. Praegusel ilusal ajal häirivad teda kõige enam sääsed, kuid hea meelega võtaks neiu endale Saksamaa koju kaasa selle rahu ja vaikuse, mis siin Eesti kodus on, ning ilusa tähistaeva, mida Isabellil Frankfurdi lähistel imetleda ei õnnestu.
i
EILI KOITLA
