Selleks ajaks, kui Oskar Lutsust Palamuse kihelkonnakooli õpilane sai, oli Palamusel kooliharidust antud juba pisut rohkem kui kakssada aastat. Nüüdseks on sealne hariduskultuuri kiht juba 325 aasta paksune. Keskharidust hakati Palamuse koolis andma aga pisut enam kui 55 aastat tagasi. Need kaks soliidset arvu seisavad aukohal Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasiumi tänase kokkutuleku kuulutusel. Kui Lutsu koolikaaslased on elus veel üksnes “Kevade” lehekülgedel, siis esimese keskkoolilennu vilistlastest võtab nii mõnigi täna ette Palamuse-tee. Üks neist on teenekas Tartu laulupedagoog Aino Kõiv.
Ehkki Aino Kõivust sai Palamuse kooli õpilane 54 aastat pärast Lutsu, oli nende kooliajas mõndagi sarnast. Et Aino lapsepõlvekodu oli Palamuselt mitu kilomeetrit eemal, viidi ta “Kevade” tegelaste kombel sügisel, voodi ja moonakott vankri peal, kooli juurde. Toiduvarusid tuli muidugi nädalalõpul kodus käies täiendada, sest soe koolilõuna oli kallis ning hommiku- ja õhtusööki ei pakutud internaadis üldse. Kui ema kolhoositöö kõrvalt kodus loomi poleks pidanud, poleks ka kodunt lastele toitu kaasa panna olnud.
“Tollal oli koolinädal kuuepäevane ning kui toidukraam reedel otsa lõppema kippus, siis vaatasid ikka, et noorem vend söönud saaks, ning katsusid ise ilma läbi ajada,” meenutas Aino Kõiv.
Kui tema Palamuse kooli läks, oli see veel seitsmeklassiline. Ent just siis, kui ta 1956. aastal seitsmendat klassi lõpetama hakkas, võeti vastu otsus, et Palamuse koolist saab keskkool ning et sügisel avatakse kaheksas klass. Paljudele peredele oli kodu lähedal keskhariduse saamise võimalus suur kergendus.
“Palamusega ühel ajal loodi keskkool ka Sadalasse ja Järvele ehk praeguse nimega Maarja-Magdaleenasse, ent sealsed koolid on nüüdseks taas põhikooliks taandunud,” ütles Aino Kõiv.
Tema meelest on Palamuse koolis “Kevade” õpetaja Lauri sarnaseid pedagooge olnud igal ajal. Oma kooliajastki mäletab ta tervet rida värvikaid õpetajaisiksusi, sealhulgas klassijuhatajaid Otto Tamme, Johannes Luod ja Linda Kapralit, kes olid kõik tugevad muusikainimesed. Esimene neist langes stalinlike repressioonide ohvriks. Kui laste poolt hinnatud Otto Tamm ära viidi, anti mudilaskoor juhatada õpetajale, kes hädapärast ühe sõrmega klaverit toksis. Mäekõrgune vahe kahe õpetaja võimetes ei jäänud algklassilastelegi märkamata.
“Sageli tegime kooritunni aja parajaks jõe kaldal lonkides ja laulmise hinne oli veerandi lõpuks “kolm”,” meenutas Aino Kõiv.
Linda Kapral pääses küll Siberi-teest, ent koolist sunniti ta vahepeal siiski lahkuma. Stalini surma järel sai kool vahepeal võitööstuse raamatupidaja ametit pidanud legendaarse õpetaja tagasi ning too pani nii koolis kui kultuurimajas muusikaelu jälle käima.
“Mäletan, kuidas ma pidin millalgi keskkoolipäevil ühel ülevaatusel esinema nii solistina kui ka ansamblis, duetis ja tertsetis,” meenutas Aino Kõiv. “Paraku toimus enne ülevaatust jalgpallimatš meie ja Jõgeva keskkooli meeskonna vahel ning mina karjusin väljaku ääres oma hääle ära. Linda Kapral ei pahandanud minuga, vaid kutsus mu enda juurde ja tegi mulle kõva soodaauru. Ansamblid, duetid ja tertsetid saidki pärast seda lauldud, ainult soololaul jäi laulmata. Selle laulsin ära Linda Kaprali sajanda sünniaastapäeva tähistamisel Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis.”
Hea sõnaga meenutas Aino Kõiv ka omaaegset Palamuse kooli õppealajuhatajat Anti Allikat, kes kõik õpilased matkama pani. Eriti meeldejääv oli kahepäevane suusamatk Palale. Sealsetel nõmmedel oli tore suusatada, ent kui tagasiteed alustati, hakkas sadama lörtsisegust lund, mis suusataldade alla kogunes ja libisemist takistas. Peatselt läks ka pimedaks, nii et teel suudeti püsida vaid tänu lumest välja turritavatele kõrgetele kõrtele, mis kraavipervi markeerisid. Palamusele jõuti õhtu kella kuue asemel kell üks öösel. Aga see-eest elamustega, mis aastakümneid hiljemgi meeles.
Õpetaja Vaike Soodla pani jälle kõik lapsed joonistama ja maalima ning õpetas värvide abil oma emotsioone väljendama.
“Palamuse koolis on alati võimalus olnud oma andeid avastada ja välja arendada,” ütles Aino Kõiv. “Uhke olen ka oma lennu üle. Ehkki mõnel meist tuli kooli tulla Siberi-pagasiga ning majandusolud polnud kolhoosiaja alguse kitsastes tingimustes kiita kellelgi, said kõigist täisväärtuslikud inimesed. Me olime sündinud talulastena ja meile oli omane maainimeselikult terve suhtumine ellu. Me ei arvanudki, et elus miski ilma tööta kätte peaks tulema. Meie kodudes räägiti asjadest nii, nagu need olid, ning koolistki anti meile kaasa väärtushinnangud ja eetilised mõõdupuud, mis aitasid elus õigeid otsuseid teha.”
Esimese keskkoolilennu 19 vilistlase hulgast tuli pedagooge, toitlustustöötajaid, metsa- ja põllumehi, meedikuid ja äriinimesi. Praeguseks on neist Aino Kõivu teada elavate kirjas 13.
Juhuste juhtimisel
Aino Kõivu enda elukäigus on suurt rolli mänginud juhused: ta ei saa öelda, et oleks lapsest peale laulupedagoogiks saada tahtnud, ent suurema osa oma elutööst on ta teinud just tulevasi lauljaid koolitades.
Kui Aino keskkooli lõpetas, oli moes kõigepealt tööle ja alles siis edasi õppima minna. Ainogi läks kõigepealt tööle. Mõned aastat töötas ta Kaarepere koolis algklassiõpetajana. Kuni 1965. aasta veebruaris torkas kolleeg talle nina alla lehekuulutuse selle kohta, Vanemuise ooperikoor vajab täiendust aldirühma, ning soovitas proovima minna.
Et konkurss oli sama päeva õhtul, polnud pikalt aega mõelda: Aino sõitis Tartusse, laulis komisjoni ees oma laulud ära ning jäi ukse taha vastust ootama. Mõne aja pärast tuli uksest välja teatrijuht Kaarel Ird ja küsis: “Kuidas te ära saate?” “Rongiga, nagu ikka,” vastas Aino. Siis selgus, et Irdi ei huvitanud see, kuidas Aino koju saab, vaid see, kuidas ta keset kooliaastat töölt ära saab: ta osutus ooperikoori valituks. Kaareperes anti aga osa tema koormusest alguses teisele õpetajale ning võeti uuest õppeaastast tööle uus inimene. Nii saigi Aino teatris tööle asuda ning sama aasta sügisest alustada ka lauluõpinguid Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis.
Elleri-koolile järgnes Linda Sauli lauluklass Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Ehkki Saul oli üks Eesti paremaid laulupedagooge, ei edenenud Ainol kõik nii, nagu tema ja õpetaja tahtnuks. Kolmandal kursusel jäi tal näiteks üleminekueksam tegemata, sest hääl lihtsalt ei allunud tema tahtele. Õpingud oleksid võib-olla pooleli jäänudki, kui poleks tulnud… valimisi. Konservatooriumist suunati Aino kui ametiühingukomitee liige valimiste päevaks valimisjaoskonda tööle. Seal juhtus ta, kui hommikune suurem sagin möödas, juttu puhuma kõrvallauas valijaid teenindanud mehega, kes osutus kutsehaiguste polikliiniku peaarstiks. Tema sai Aino juttu kuulates kohe aru, et noort lauljat ei ähvarda kõrivähk, nagu too ise kartis, vaid vaevavad hoopis põletikus kurgumandlid. Varem polnud keegi seda kahtlustada osanud, sest Ainol paiknesid mandlid tavatult sügaval.
Ehkki hääl sai pärast mandlilõikust korda, oli oluline osa õpinguajast juba kaotsi läinud ning enda kui laulja arendamiseks ei jäänud Ainol enam piisavalt aega. Samas oli Linda Saul märganud tema pedagoogilisi võimeid. Lauljate õpetamise metoodika nägi nimelt ette ka hääleseadepraktikat ning Aino Kõiv sai oma sellealaseid võimeid testida näiteks lavakunstitudengite Toomas Suumani, Urmas Alenderi ja Urmas Oti peal, kellest esimene on praegu Rakvere Teatris, teine mere põhjas ja kolmas mulla all.
Jäi iseendaks
Et Linda Saul oli Ainot juba natuke pedagoogirajale suunanud, polnudki ime, et viimane võttis konservatooriumi lõpetades kahest pakkumisest vastu just Elleri-kooli oma (teise tegi Vanemuise teater). Tõsi, nii konservatooriumi lõpetamine kui ka õpetajana tööle asumine sattusid mingil hetkel kahtluse alla, sest Ainol jätkus julgust keerulises situatsioonis iseendaks jääda. Olles viimase kursuse tudeng, kutsuti ta ükskord ametiühingukomitee välkkoosolekule, kus tutvustati “organitest” tulnud kirja. Sellest selgus, et KGB oli pikemat aega jälginud konservatooriumi suurepärast õppejõudu Helju Tauki ning leidnud tema tegevuses nõukogudevastaseid jooni. Ametiühingukomitee kutsuti kokku selleks, et nad Taugi vallandamise heaks kiidaksid. Komitee õppejõududest liikmed, kes oma koha pärast muretsesid, hääletasidki vallandamise poolt, Taugi enda tudengist poeg, kes samuti komiteesse kuulus, jäi erapooletuks ja Aino hääletas ainsana vastu.
“Ma ei saanud teisiti teha. Tauk oli üks mu lemmikõppejõude,” meenutas Aino Kõiv. “See tunne, millega tookord hääletasin, pole mu käe seest tänini päriselt kadunud. Pärast toda koosolekut jälgiti mind konservatooriumi koridorides ikka üsna pika pilguga.”
Kui rektor Viktor Gurjev kahtles, kas sellist “vildakate arusaamadega” persooni nagu Aino Kõiv üldse saab tulevasi lauljaid koolitama suunata, siis konservatooriumi partorg ütles: las minna, küll ta ise teab, mida teeb. Elleri-koolis suhtuti asjasse niisama rahulikult. Kui Aino oli direktor Ago Russakule kogu loo ära rääkinud, ütles too ainult: “Tulge siis 1. augustil tööle.” Mis näitab, et ka tol ajal oli inimesi, kes oma naha pärast ülearu ei kartnud ning julgesid mitte partei, vaid inimlikkuse vaatevinklist õigeid otsuseid teha.
1. augustil 1975 asuski Aino Kõiv Elleri-kooli tööle ning on seal ametis tänini. Tema pedagoogikarjäär on olnud pikk ning pakkunud talle palju rõõmu ja rahuldust. Ühtekokku on tal nende aastate jooksul olnud üle kuuekümne õpilase, kellest umbes nelikümmend on ühel või teisel viisil muusikaga seotuks jäänud. Nende hulgast leiab sellised muusika- ja teatripublikule tuttavad nimed nagu Helen Lokuta, Valentina Kremen, Karmen Puis, Pirjo Püvi, Heli Vahing, Ivo Posti, Peep Puis, Mait Trink, Simo Breede jt.
Üks meeldejäävamaid õpilasi oli haruldase hääleliigi esindaja – kontratenor Ivo Posti.
“Pärast teda oli päris raske teisi õpetada, sest ta lausa hellitas õpetaja ära,” ütles Aino Kõiv. “Ta püüdis lennult kinni su tunnis antud väikese vihje, täiendas seda vahepeal oma mõtetega ning andis järgmises tunnis maksimumtulemuse.”
Õigel rajal
Laulmise õppimine eeldab Aino Kõivu sõnul õpilase ja õpetaja tõhusat koostööd. Ning selles valdkonnas kehtib reegel, et niipalju, kui on õpetajaid, niipalju on metoodikaid. Samuti reegel, et metoodikaid on ka sama palju kui õpilasi.
“Kui ma oma pedagoogitee alguses arvasin, et ma saan õpilasest kõik kätte, mida tahan, siis peatselt mõistsin, et see nii pole,” ütles Aino Kõiv. “Seepärast ei torma ma õpilast kunagi kohe õpetama, vaid algul kuulan teda paar nädalat niisama, et aru saada, mis häält ta üldse teeb ja mis suunas liigub. Alles siis hakkan nõuandeid jagama. Üks õpilane tuleb kohe õpetajaga kaasa, teine ei tule ega lase ka taibata, miks. Mõnikord on vaja palju fantaasiat ja loomingulisust, et õpilasest õige kvaliteediga hääl kätte saada. Laulmise õpetamine on paljus lihastesse õigete reflekside õpetamine. Erinevalt instrumentalistist peab ju laulja oma “muusikariista” iga hetk ise moodustama.”
Laulmise õpetamisest võib Aino Kõiv pikalt ja innustunult rääkida, ent ta on oma sellealaseid mõtteid ka kirja pannud. Eriti rõõmus on ta olnud siis, kui on avastanud, et mõni välismaalt kohale sõitnud tunnustatud laulupedagoog räägib meistrikursusel täpselt sedasama, mida tema oma tudengitele kogu aeg kõnelnud.
“Siis tunned, et oled astunud õigel rajal,” ütles Aino Kõiv.
Möödunud aasta viimasel päeval sai Aino Kõiv seitsmekümneseks. Seega oleks ta võinud ammu pensionile minna, ent päris ilma tööta, ilma õpilasteta ta olla ei oska. Elleri-koolis ta lauljatele enam tunde ei anna, küll aga õpetab teiste erialade tudengeid, kellel solfedžotundides probleeme tekkinud, õigesti intoneerima. Endiselt on tal ka eraõpilasi, keda ta võtab lahkelt vastu oma Karlova linnaosas Õnne tänavas asuvas väikeses korteris, mida ta jagab neljajalgse majasõbra, koer Saaboga.
Õnne tänaval elav Aino Kõiv peab ennast õnneliku saatusega inimeseks. Palju rõõmu oli tal näiteks oma jaanuari keskel Tartu Linnamuuseumis toimunud juubelikontserdist, millel esinesid tema tuntumad õpilased. Rõõmus üllatus oli seegi, kui ta märtsis Vanemuisesse Massenet’ ooperi “Werther” esietendusele läks ja leidis lavalt solistide hulgast tervelt neli oma õpilast.
Palamuse kanti on Aino Kõivul nüüd harvemini asja, sest aasta tagasi müüs ta oma suvekoduna kasutusel olnud lapsepõlvekodu ühele toredale noorele perele maha.
“Ma ise ei jaksanud seda 110 aasta vanust elamist enam korras hoida ja pärast üht talvist sissemurdmist enam ei tahtnud ka,” ütles Aino Kõiv. “Aga mälestused sellest paigast jäävad mulle igaveseks alles. Nagu koolimälestusedki.”
Aino Kõivu elukäik
Sündinud 31. detsembril 1941 Palamusel
Lõpetanud 1960 Palamuse keskkooli, 1969. aastal Tartu Muusikakoolis Alma Kurtna lauluklassi ja 1975. aastal Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Linda Sauli lauluklassi.
1961-1965 Kaarepere 8-klassilise kooli algklassiõpetaja
1965-1970 Vanemuise teatri ooperikoori laulja
Alates 1975. aastast Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli klassikalise laulu pedagoog, aastatel 1987-1993 ka klassikalise laulu osakonna juhataja.
On täiendanud end mitmetel meistrikursustel Eestis ja välismaal, kirjutanud ülevaateid Elleri-kooli lauluõpetusest ja –õpetajatest läbi aegade ning tõlkinud metoodilisi erialamaterjale
Poeg Tanel (35) on õppinud ka muusikat, ent leiba teenib IT alal
Pojapoeg Sten-Kristjan (5)
Hea range õpetaja
Kadri Tegelmann, Haagi konservatooriumi üliõpilane:
Aino Kõiv oli minu erialaõpetaja H. Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis. Õpetajana oli ta hea ja range. Õppisin temalt palju. Nüüd tagantjärele vaadates saan paljudest asjadest paremini või teistmoodi aru ning mõistan, et tal oli õigus kõiges, mida ta mulle laulukunstist rääkis. Aino on üks heasüdamlikumaid inimesi, keda ma tean, ning koolis hoolis ta õpilastest alati nagu oma lastest.
i
RIINA MÄGI
