Tänavu andis päris-kevadet küll pikalt igatseda, aga nüüd on ta tulnud ning lehtimise ja õitsemisega isegi “graafikusse” jõudnud. Linnuriigis ei mallatud muidugi soodsamaid tuuli passida, vaid tegutseti ikka oma kalenderplaani järgi või virgemaltki.
Kägu tuli raagus metsa, pääsukesed ei mallanud päevasooja ära oodata ja Võrumaal, mis teatavasti Eestimaa lõunapoolus, köhatas ööbik hääle puhtaks juba maikuu esimesel nädalal.
Pesa kohvilaua kõrvale?
Kes meist poleks lapsest saati kuulnud vanematelt manitsusi, et kui looduses liikudes juhtumisi linnupesale satud, tuleb sellest kiiresti eemalduda. Mingil juhul ei tohi kummarduda pesa kohale, vaadata mune ega poegi, sest lind hülgab siis oma lapsukesed. Aga mida teha, kui linnupaar oma kosjajutte otse inimese käeulatuses puhuma hakkab ja sealsamas ka tulevase ühiskodu detailplaneeringu kinnitab?
Nii juhtus meie suvekodus Lõuna-Eestis volbri paiku. Aidamademele seatud laud ja toolid võimaldavad meil seal mõnusa äraolemise nii hommikukohvi juues kui päikeseloojangu eel linde kuulates ja jälgides. Igav seal tõesti ei hakka, lendab siis pääsuke trikitades üle tassi või tuleb linavästrik kui tuntud suhtekorraldaja mõtteid vahetama.
Ühel kenal keskhommikul maandus aga aidanurgast mõnekümne sentimeetri kaugusel kasvavasse kibuvitsapõõsasse pisike musta baretiga tiivuline ja esitas lühikese trillerdava viisikatke. See polnud siiski adresseeritud meile, vaid tema väljavalitule, kes kah lähemale vuristas ja veel pungas okstel ringi hüplema hakkas. Olime esialgu jahmatusest tummad, aga siis hakkasime paarikesele naljaviluks takka kiitma, et siia on tark pesa punuda küll, sellisest okasroosikindlusest ei saa nende peret kätte kass ega kährik ja meist on turvalisuse poolest ka pisutki tuge. Ainus asi: meid tuleb tõepoolest pimesi usaldada, sest siin me toimetame-kolistame ja teisiti me ei saa.
Kui tihe kulukõrtest pesa järgmisel päeval ilmet võtma hakkas, tõusid meie, kahejalgsete ninad kohe tublisti – olemegi usalduse ära teeninud. Arutlesime, kas meie eest võis kosta ka hiljuti pööningule eksinud ja seal ennast vastu akent poolsegaseks peksnud linavästrik, kelle päästmiseks lakaredeli kohale tassisime ja ukse avasime, et mõtlematu seikleja tee vabadusse leiaks.
Seesama linavästrik, muide, ei unustanud meid noomida, kui hulguskass, kes toauksel süüa mangumas käib, meile ühel õhtul aidaõuelegi järele tuli. “Kas te ikka mõtlete ka, miks te praegu röövli siia lubate,” tänitas ta katuseharjalt. “Ma olen sinuga täitsa nõus, aga mis teha, kui ta siit saama harjunud,” laiutasin västriku vaateväljas käsi. Ja meelitasin triibulise hulguse piimatassiga kaugemale.
PRIA või RMK uus projekt?
Kui mõne aja pärast tervelt nädalapäevad arvutist, äratuskellast ja teistest tüütutest tsivilisatsioonihüvedest eemal olla õnnestus, tõttasime esimese asjana linnumajandust revideerima. Vahepeal olime netiavarustest teada saanud, et noorpaari ametlikult mustpea-põõsalindudeks kutsutakse.
No ei olnud mune?! Esimesest pettumusest üle saanud, tegime järelduse, et ju oli tegemist näidis- või harjutuspesaga – sedagi tulevat linnuriigis ette. Või mis veel moodsam: ehk võeti projekt ette toetuse saamiseks PRIA-st, RMK-lt või mine tea, kust kõrgelt ja kaugelt. Et eks siis pärast näe, kuhu tegelikult sisse kolitakse. Et mustabaretilistel siiski tõsi taga, veendusime, kui pessa ühekaupa lapse sõrmeotsa suurusi mune siginema hakkas. Ja ei saanud eluvõõrad “looduse kroonid” enam rahu, ikka tuli pilk pessa heita ja muretseda, et kus “tibud” nii kaua, miks munad üksi jne.
Aidas kolistamiseks, halgude ja laudade tassimiseks-ladumiseks püüdsime valida aja, kui suleline pererahvas kodunt ära.
“No nüüd haub! Oli pisut mureliku näoga, ei hakanud teda tülitama ega abikaasa tervise järele pärima,” teatas perepea ühel hommikul aida mant tulles. Aga võta näpust või nokast: peagi oli munatrio omapead.
Kui meie puhkusenädal läbi sai, oli väiksema kohvitassi suuruses pesas juba kuus muna ja haudumine ilmselgelt käsile võetud.
Loodetavasti on väikesed tarkpead tõesti nii mõistlikud, et ka edaspidi meie askeldamist ja muruniidumürglit pahaks ei pane. Või tuleb meil siis, kui tited majas, endile murelike lapsevanemate kaitseks mesinikumaskid hankida?
i
KAIE NÕLVAK
