Kui Põltsamaa ühisgümnaasiumis või Põltsamaa linna noorte jaoks kusagil midagi olulist on toimumas, siis on sageli üks asjade korraldaja gümnaasiumi projektijuht Annika Kallasmaa. Energiast pakataval kolme lapse emal jätkub jõudu ja tahtmist tegelda nii oma pere, kodu, igapäevatöö kui veel paljude muude ettevõtmistega.
Lapsena elas Annika tavalist maalapse elu, tegi koduseid töid, mängis ja vahel ka kakles oma vanema õega.
Tsirguliina kool asus kodust
Annika sõnul oli tal alguses koolis raske hakkama saada, sest keegi polnud teda õppima õpetanud. Kuid koolist puududa ei tahtnud ta kunagi, ehkki vahel tuli tal seda teha koduste majapidamistööde tõttu.
Annika Kallasmaa sõnul oli ta elava loomuga, mitte selline nagu mitmed teised vanavanemate juures kasvanud lapsed. Hinded tal alguses kuigi head ei olnud. Sellel ajal tuli tublisti vene keelt õppida, üks vanaema venelannast töökaaslane õpetas Annikat vene keeles pildi järgi jutustama.
Kodu kaugus seadis raamid
Õppetöövälistes tegevustes Annikal erilisi võimalusi kaasa lüüa polnud, sest tema päevarütmi ja koolis olemise aja määras ära koolibuss. Kuid väravpalli ta siiski mängimas käis. Seetõttu jõudis ta alles kell üheksa õhtul rongile, et koju sõita.
“Mõnikord jäin pärast väravpallitreeningut ööseks oma pinginaabri juurde. Olime temaga nagu sukk ja saabas ning suhtleme tänase päevani,” rääkis Annika.
Alates kolmandast klassist hakkas ta muusikakoolis õppima. See asus Valgas, koolist veel umbes
Kui põhikool läbi sai, tahtis Annika pinginaaber õpetajaks õppima minna. Annikagi oleks tahtnud oma hea sõbrannaga kaasa minna, aga nii tema vanaema kui klassijuhataja veensid, et ta seda ei teeks.
Valis EPA raamatupidamise
Pärast keskkooli lõpetamist otsustas Annika, et läheb reaalaineid oskava inimesena tolleaegsesse Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse (EPA) põllumajanduslikku raamatupidamist ja ökonoomikat õppima.
“Minu pinginaabrist õpetajat ei saanud ning temagi oli vahepeal Tartusse välja jõudnud ning seal endale korteri hankinud. Nii elasingi mõnda aega tema juures. Tartus elas mul ka üks sugulane, tädi Marta, kelle juures ma ka vahel külas käisin. Hiljem tekkisid mul EPA-s sõbrannad ja kolisin ümber ühiselamusse. Mina pühendusin rohkem õppimisele ja veetsin piisavalt palju aega raamatukogus. Oma kursusega jäin ma küllaltki võõraks, aga nelja tüdrukuga kujunes meil välja sõpruskond, kellest kahega tänase päevani suhtlen. Esimese kursuse lõpetamise järel saadeti meid kolmeks kuuks Vana-Võidu kutsekooli, kus meil tuli lehmi lüpsta, lüpsimasinaid ja mitmeid muid agregaate tundma õppida, traktoreid osadeks lahti võtta jne. Traktoristiloadki sai siis tehtud, kuigi mul pole neid kordagi elus tarvis läinud. ”
Noored kohtusid EPA klubis
Vahel käis tüdruk koos sõbrannadega ka mõnel peol. Ühel sellisel EPA klubis toimunud peol võttiski teda tantsima tema tulevane abikaasa, kes õppis siis EPA-s põllumajanduse mehhaniseerimist. “Tutvusime 1995. aastal. Sellest alates hakkasime juba koos pidudel käima ning saime tuttavaks ka teineteise sõpruskonnaga. Toomasel olid siis vahvad sõbrad, kellega sai palju põnevat läbi elatud ning sai ka palju nalja. Toomasel oli sellel ajal üks Datsun, mille ta oli ära tuuninud. Kui ta sellega pühapäeva õhtul Tartusse sõitis, kuulsin mina selle hääle juba ühiselamusse ära. Varsti kolisingi ma Toomase juurde tornühiselamusse, tema toanaaber kolis omakorda ümber oma pruudi juurde,” jutustas Annika.
Noorpaari esimene kodu
Toomas oli Annikast ühe kursuse võrra ees ning lõpetas EPA aasta varem.
Enne tütre sündi said noored Tartus kahetoalise üürikorteri. Kaspar läks siis juba lasteaeda ja tädi Marta aitas vahepeal Anettet hoida. Toomas käis juba mõnda aega tööle Põltsamaale, sest ta isa Peeter oli ehitanud kardiraja kõrvale Kuningamäe tankla ning ei jõudnud enam mõlemaga tegeleda.
Annikal veel Tartus töökohta polnud ja nii otsustas noor pere hoopis Põltsamaale elama asuda. Sügisel 2001. aastal saigi noorpaar endale Põltsamaale Lillevere elamurajooni kolmetoalise korteri, kus nad elavad tänaseni.
Teisel katsel PÜG-i huvijuhiks
Annika Kallasmaa tegusa ja elavaloomulise noore naisena kodus olla ei tahtnud ja sattus korraldama noortelaagreid. Tema eestvõttel rajati nende kortermaja akende alla ka laste mänguväljak. Sellist tööd tehes tuli Annikal selgeks õppida ka projektide kirjutamine. Aastal 2002 kandideeris Annika Põltsamaa ühisgümnaasiumi huvijuhi kohale, kuid esimest korda ei osutunud ta valituks. Kuid kaks aastat hiljem, 2004. aastal toimus uus konkurss ja siis oli Annika Kallasmaa inimene, kes sellele ametikohale valiti. Selles ametis on tal tulnud läbi viia mitmeid projekte, võtta vastu väliskülalisi, korraldada koolitusi ja muid kooliüritusi. Ühe suurema projektina koguti PÜG-i juures mitme aasta vältel inimestelt vanapaberit. “Aastal 2008 jõudsin ma läbi viia suure vilistlaste peo ja samal aastal sündis meie perre kolmas laps,” rääkis Annika.
Roheline maailmavaade sundis tegutsema
Annika Kallasmaa on rohelise maailmavaatega inimene, kes ei raatsi kunagi midagi ära visata. Enne jooksvat tal alati peast läbi mõte, et ehk saab seda asja veel parandada või kusagil kasutada. Tema pojast oli kodus üle jäänud mitmeid riideid ja jalanõusid, mida poisile enam vaja polnud, kuid mis olid veel igati korralikud. Annika võttis endale seltsiks veel kaks pereema, kellega koos organiseeriti taaskasutusturg. Esimese turupäeva organiseerimiseks hankis ta kõik vajalikud load ning kooskõlastused, mida pärast tegelikult tarvis polnudki, sest tegevus toimus turuplatsil. Tänavu läheb juba kolmas taaskasutusturu hooaeg. Annikast on tänaseks saanud ka Põltsamaa Emadeklubi juhatuse liige. Enda sõnul Annika emadeklubis veel kuigi aktiivselt ei osale, sest tal pole selleks piisavalt aega, kuid tulevikus tahab ta klubi heaks omapoolse panuse anda.
Hetkel võtab tema vabast ajast suure osa ka hobidega tegelemine, kaks korda nädalas õpetab ta täiskasvanutele line-tantsu ja kord nädalas õpib ise koos abikaasaga seltskonnatantsu kursusel uusi tantsusamme. Kui vaja, siis teeb ta laste sünnipäevad Pipiks kehastudes põnevamaks vahvate mängudega, sest punased patsid on omast käest võtta.
Projektijuhi töö kõrvalt annab Annika Kallasmaa tunde kümnendatele klassidele, kellel tuleb teha läbi üks valikainete õppetsükkel projektitöö kursuse näol.
Praegu peab Annika Kallasmaa oma tööd endale igas mõttes sobivaks, sest saab seda vajadusel teha ka kodus, kui keegi lastest haigeks juhtub jääma. Samas pole ta seda tüüpi inimene, kes tahaks pensionieani ühel ametikohal töötada, vaid teda paeluvad uued väljakutsed ning võimalused.
Unistus oma majast täitumas
Annika ja Toomas Kallasmaa on mõlemad omas majas üles kasvanud maalapsed ja nende unistuseks on alati olnud, et ka nende perel oma maja oleks. Nüüd on unistus juba reaalsuseks saanud ja Põltsamaal on valmimas nende uus kodu, sedakorda juba viietoaline.
“Me oleme rahul sellega, et meie kaks vanemat last on saanud suuremaks kasvada linna servas asuvas elamurajoonis, kus on natuke rahulikum ja samas ka rohkem rohelust ümberringi. Kuid igatsus oma maja järele ei kadunud meil kuhugi. Alguses plaanisime osta maja Põltsamaa linnast
Tahab inimesi aidata
Pere ja paljude muude toimetuste kõrval pole Kallasmaadel reisimiseks just palju aega ja võimalust jäänud. Ühel suvel võeti ette reis Ida-Virumaale ja tutvuti sealsete kaunite kohtadega. Suviti on nad perega käinud ka Saaremaal, kus elab Toomase õde. Kuus aastat tagasi käidi ühe tuttava perega koos siiski ka Egiptuses ära. Kallasmaad eelistavad reisida kogu perega.
“Minu soov on alati olnud kedagi aidata. Vahel mõtlen, et tahaksin Põltsamaale luua näiteks pansionaadi, et siinsele vananevale elanikkonnale paremat vanaduspõlve pakkuda. Ma ju ei tea, mis mu elu mulle veel pakub. Kui ma näen, et midagi mulle huvi ja tegutsemisvõimalust pakkuvat kusagil silmapiirile kerkib, siis püüan sellest kindlasti kinni haarata. Praegu ma veel intensiivselt selle nimel ei tegutse, et midagi kardinaalselt muuta. Kuid küll ka see aeg ükskord tuleb. Arvan, et minu tulevane tegevus võiks seostuda pigem sotsiaaltöö või keskkonnaga. Kodus istujat minust kindlasti ei saa. Kindlasti on minu tulevane tegevus seotud Põltsamaa linna ja piirkonnaga ning inimeste aitamise ja lastega,” rääkis Annika Kallasmaa.
Annika Kallasmaa elukäik
*Pärit Valgamaalt Õru vallast Lota külast
*Sündinud 1974. aastal Valgas
*Elas lapsena koos endast neli aastat vanema õega vanaema juures
*Kaks nooremat õde kasvasid ema juures
*Ema töötas raamatupidajana, vanaema oli kolhoosis brigadir
*Koolitee algas 1982. aastal Tsirguliinas
*Mängis väravpalli ja õppis Valga muusikakoolis
*Pärast keskkooli lõpetamist läks EPAsse raamatupidamist õppima
*Oma tulevase abikaasaga tutvus 1995. aastal
*Abielluti aastal 1996
*1997. aasta aprillis sündis poeg Kaspar
*Sama aasta juunis sai Annikast diplomeeritud raamatupidaja
*Kohe pärast lõpetamist asus Annika magistrantuuris ettevõtlust ja ökonoomikat õppima
*Aastal 2000, kui Annika magistrantuuri lõpetas, sündis tütar Anette
*2004. aastal sai Annikast Põltsamaa ühisgümnaasiumi huvijuht
*2008. aastal sündis perre tütar Renata
TOOMAS REINPÕLD
