Põltsamaa soliidsemas eas rahva hulgas ei leidu vist kedagi, kes ei teaks linna eakateühenduse “Kuldne Iga” aktiivset juhatuse esimeest Maire Lainurme, kellel täitub tänavu 80. eluaasta.
i
Maire Lainurme kodu asus umbes kilomeetri kaugusel merest, lapsena käidi koos õdede-vendadega õhtuti seal suplemas. “Mulle on silme ette jäänud pilt minu kõige vanemast vennast, kuidas ta kord karjas olles, viljavihk kaenlas, laulis. Tal oli väga hea lauluhääl,” meenutas Maire.
Muidugi tuli lastel teha ka paljud vajalikud majapidamistööd, oli selleks siis peenarde rohimine, heinatöö, puudega tegelemine või midagi muud. “Meil oli kodus väga vahva hobune nimega Juss. Ta oli nii tark loom, et ei tulnud kunagi karjamaalt koju tagasi läbi viljapõllu. Kui sõja ajal oli merel pommitamine, läksime me selleks ajaks metsa ja mina hoidsin kõvasti Jussi ümbert kinni.”
Õppimisest enam huvitas isetegevus ja sport
i
Maire Lainurme koolitee algas Metsapoole seitsmeklassilises koolis. Kooli läks ta koos vanema vennaga. Nooremad õed-vennad jõudsid riburada Mairele kooli järele, ikka nii, nagu kellegi kooliiga kätte jõudis.
“Minu klassijuhatajaks oli vanatüdrukust Alviina Voltškova, kes püüdis minust oma lemmikut teha. Mulle see ei meeldinud ja seetõttu ei tahtnud ma ka vene keelt õppida, mida tema andis. Kord kutsus ta mind isegi enda juurde koju, et ma tema nõud ära peseksin ja põrandad puhtaks küüriksin. Ega ma mingi priimus õpilane olnud ega tahtnudki olla. Mulle meeldis rohkem tegelda hoopis õppetööväliste asjadega. Mängisin tüdrukute võrkpallivõistkonnas, lisaks sellele osalesin kooli võimlemisringis, laulsin kooris, tantsisin rahvatantsurühmas. Ühel rahvatantsurühmade esinemisel Tallinnas sai meie kooli rühm tunnustuse osaliseks ja tantsijatele kingiti raadio. Tookord tuli meil sõita esinemiskohast ööbimispaika trammiga, kuhu polnud lubatud mingeid pakke kaasa võtta. Tantsurühma juhendaja sattus ärevusse ja ei osanud otsustada, mida me ette peaksime võtma. Mina tragi neiuna lohutasin teda ja ütlesin, et kui kontroll peaks trammi tulema, teen talle selgeks, kust me selle raadio saime ja miks see meil trammis kaasas on. Olen juba lapsest saadik sattunud selliseid probleeme lahendama ja seltskondade liidriks osutunud,” rääkis Maire.
Liidriomadused hakkasid silma
i
Pärast kooli lõpetamist läks Maire tööle Treimanis asunud kalakombinaati, ta hakkas kalu soolama. Juba seal märgati tema aktiivsust ja liidriomadusi – noore neiuna sai temast brigadir.
1956. aastal kutsuti Maire Lainurm Tallinna kindlustusvalitsuse juhataja jutule. Selle ametiasutuse eesmärk oli suunata noor aktiivne naine tööle kuhugi sellisesse piirkonda, kus kindlustusel inimesi nappis. “Mul oli võimalus valida Võrumaa, Läänemaa ning Põltsamaa vahel. Langetasin valiku Põltsamaa kui keset Eestit asuva linna kasuks. Põltsamaast on mul esimese mälupildina meeles vana tuletõrjemaja ja selle vastas asunud endine kinohoone. Kindlustusinspektuur asus siis Viljandi maantee ja Nurme tänava nurgal ja seal pidin ma ka elama hakkama. Mulle selline väljavaade ei meeldinud. Sõitsin järgmisel päeval Tallinna tagasi ja andsin seal teada, et ma mitte ühtegi pakutud paika tööle minna ei taha.”
Maire saadeti seejärel koju tagasi ning paluti tal tõsiselt järele mõelda. “Peagi kutsuti mind uuesti Tallinna ja töödeldi seal seni, kuni nõustusin uuesti Põltsamaale minema. Nii minust 1956. aastal põltsamaalane saigi.”
Noored kohtusid kinosaalis
i
Maire läks koos ühe oma nimekaimust sõbrannaga Põltsamaale kinno ning nende selja taha sattusid istuma Põltsamaa autobaasis töötanud noormehed. Üks nendest oli Karl Lainurm.
“Tema töökaaslane Ilmar Pallo soovitas Karlil mulle silma viskama hakata.” Pruut viidi peagi peigmehe koju, kus Karli ema ta väga kenasti vastu võttis. Suhe arenes kiiresti ja 1957. aasta vana aasta õhtul registreerisid noored oma abielu.
Vahepeal kolis noor pere ümber Põltsamaal Jaama tänaval asunud ühetoalisse korterisse, siis ilmus aga välja Põltsamaal Rohelise tänava kortermajas elanud memm, kes pakkus Maire perele kahetoalist korterit. “Seal toimus tookord kolmesuunaline vahetus, selle vahetuse tulemusena sai meile korterit pakkunud memm korteri Pärnusse,” jutustas Maire.
Üsna pea sai Maire Lainurmest Jõgevamaa Kommunaalettevõtete Kombinaadi töötaja. “Minul tuli seal tegelda kogu Jõgeva maakonna ulatuses briketi, kivisöe ja küttepuude müügiga. Samuti tuli mul tegutseda töökaitse inspektorina. Mäletan seda aega, kui Põltsamaal avati uus linnasaun, kus kuulusin sauna vastu võtnud tehnilisse komisjoni. Samuti käisime üle vaatamas Põltsamaa biopuhastit. Töökaitse alalgi käisin ma ennast vastavatel kursustel täiendamas. Ka ametiühinguga tuli mul tegelda. Ega pere jaoks selle kõige kõrval suurt aega ei jäänudki. Vahel jõudsin alles üsna hilja õhtul koju, seetõttu kasvasid mu lapsed üles üsna iseseisvalt ning tulid ilusasti toime.”
Aktiivse inimesena korraldas Maire kombinaadi töötajatele ka ekskursioone. “Meie reisisihtideks said Venemaa mitmed linnad, samuti Läti, Leedu ja mitmed teisedki paigad. Olin ka ise suur reisija ning olen pea pool endist Nõukogude Liitu läbi rännanud. Olen Kamtšatkalgi käinud ja Hiina piiril viibinud. Ühel rongisõidul möödusime ka Baikali järvest, kust raudtee nii lähedalt mööda läheb, et võta või läbi rongiakna peoga vett. Ühel korral sain ma ka Saksa Demokraatlikus vabariigis ära käia. Nõukogude perioodi lõpus õnnestus juba Soomegi saada.”
i
Aitas kirikut
i
Veel enne töölt äratulekut sattus Maire Lainurm tegelema Põltsamaal asuva EAÕK Pühavaimu kirikuga. Tema lapsepõlvekodus käidi nimelt õigeusu kirikus ning Maire ja Karl Lainurme laulatuski sai 1957. aasta viimasel päeval teoks Põltsamaal EAÕK Pühavaimu kirikus. Seetõttu palusid kirikutegelased tal kiriku probleemidega tegelema hakata.
“Kiriku seisukord oli tõesti kehv ja pöördusin oma murega tolleaegse Jõgeva maavanema Priit Saksingu poole, kes toetas meid maavalitsuse poolt 10 000 krooniga. Raha sai ta ka Põltsamaa linnalt ja Soome sõpradelt. Nii sai uuendatud kiriku katus, hiljem ka elektrisüsteem ja tehtud sisemine remonditöö, korrastatud trepp ning kirikuesine kõnnitee.”
Paar aastat hiljem, 1997. aasta novembris sattus Maire Lainurm Põltsamaa linna eakateühenduse “Kuldne Iga” etteotsa.
“Pika protsessi tulemusena sain ühendusele lõpuks põhikirja ja pangaarve. Seejärel asusin projekte kirjutama. Kaheteistkümnel järjestikusel aastal olen korraldanud ka Põltsamaa piirkonna memme-taadi pidu. Tänavu möödub mul selle organisatsiooni etteotsa asumisest 15 aastat, sama palju aastaid tagasi asutasin ka rahvatantsurühma eakatele. Nende vanemate inimeste jaoks, kes ei löö kaasa tantsurühmades ega laulukoorides, olen korraldanud jututuba, mis sai alguse koos Pajusi nüüdseks juba lahkunud kultuuritegelase Laine Kondasega. Naisansambli ja kapelligi olen ma siin käima aidanud panna. Need kaks viimast nüüd küll enam ei tegutse. Ma aitasin käima lükata ka siinse kepikõnniringi. Mul saab novembris kaheksakümmend aastat eluteed käidud ja ma tunnen, et nüüd oleks aeg eakateühenduse juhtimine nooremale inimesele üle anda,” rääkis Maire.
Päriselt koju jääda ei malda
i
Lisaks sellele, et Maire Lainurme jätkub väga mitmete mittetulundusühingute etteotsa, kuulub ta alates 2000. aastast Keskerakonda ja on praegu ka erakonna seenioride kogu juhatuse liige.
“Oktoobris toimub Keskerakonnas taas seenioride kogu juhatuse liikmete valimine ning mina siis sinna enam ei kandideeri.
Nüüd, kus varsti neli viiendikku sajandit seljataha jääb, olen otsustanud, et tõmbun aktiivsest tegevusest teatud määral tagasi. Seenioride tantsurühma tahan endiselt juhendada. Samuti soovin, et mu tervis vastu peaks ning et mu lastel, lastelastel ja lastelastelastel ikka kõik hästi läheks ning et nad elus oma õige koha leiaksid. Kuid selline inimene, kes täielikult koju pensionipõlve pidama jääks, ma ei ole ja ilmselt veel niipea seda minust oodata ei tasu,” võttis Maire Lainurm kokku oma soovid iseendale ja järeltulevatele põlvedele.
<span style=”FONT-FAMILY: Arial; FONT-SIZE: 10pt; mso-ansi-language: ET” lang=”ET”>Maire Lainurme elukäik
*Sündinud 1932. aasta novembris Pärnumaa Orajõe vallas kaheksalapselise pere esimese lapsena
*Kõik õed-vennad on praegu elus
*Vanemad tegelesid tollel ajal talupidamisega
*Talu suurus oli umbes
*Enne abiellumist jõudis kanda kahte neiupõlvenime – algul Tischler, hiljem Talu
*Koolitee algas 1940. aastal Metsapoole seitsmeklassilises koolis
*Esimene töökoht oli Treimani kalakombinaadis
*19-aastaselt asus tööle Kilingi-Nõmme rajooni rahandusosakonda nooremaks rahandusnõunikuks
*1955. aasta augustist Kilingi-Nõmme rajooni riiklikku kindlustuse osakonnas
*1956. aastal suunati tööle Põltsamaale
*1957. aastal abiellus Karl Lainurmega
*1958. aastal sündis poeg Andres, 1960. aastal tütar Kaire
*1963. aastast töötas Jõgeva Kommunaalettevõtete Kombinaadi küttetalituse vaneminspektorina
*Töötas samas asutuses 1996. aastani
*Aitas korrastada EAÕK Põltsamaa Pühavaimu kirikut
*15 aastat on juhtinud eakateühendust “Kuldne iga”
*Juhendab eakate tantsurühma
*2007. aastal sai Põltsamaa linna teenetemärgi
*Ta on pälvinud mitmeid tänu- ja aukirju, teda on tunnustanud ka eelmine Jõgeva maavanema Aivar Kokk ja praegune maavanem Viktor Svjatõšev.
i
TOOMAS REINPÕLD
