Looduskaitseühingu Kotkas juhataja Robert Oetjen küsis möödunud neljapäeval Alam-Pedja raamatu esitlusel, mismoodi saab loodus kinni olla. Tema hinnangul pole see võimalik.
Jutt käib Kirna matkarajast, mille kohta on RMK kodulehel märge, et rada on kinni.
“Mäletan, et kui midagi oli radadel katki, piisas varem ühest telefonikõnest ja brigaad tuli kohale ning asi sai korda. Polnud oluline, kas seda tehti nädalavahetusel, kella kümne ajal hommikul või kell viis öösel,” lisas Oetjen.
Praegu aga ei lubata kohalikul inimesel talvel mootorsaaniga üht palkigi vajalikku kohta toimetada, kui pole vastavat luba, samas kihutavad igal pool kaitsealal ringi uljad mootorsaanimehed, kelle jaoks pole miski püha. Ja keegi ei tunne isegi huvi, kes nad on ja miks nad sõidavad.
Oetjen küsis, kelle asi Alam-Pedja praegu on. “Mingi osa on minu asi,” tunnistas ta. Mehe kinnitusel on alal tegutsedes palju muresid ja paljudele küsimustele pole vastuseid. See paneb teda end halvasti tundma.
Mees loodab, et raamatu ilmumine on positiivseks sündmuseks, mis aitab keskenduda kaitseala väärtustele. “Kaladel läheb paremini kui enne kaitseala loomist. Luhtade olukord on paranenud,” täpsustas ta. Oetjen loodab, et ka saja aasta pärast kokku tulles on ala olukord sama hea kui seitse-kaheksakümmend aastat tagasi, mil neid piirkondi esimest korda kaitse alla püüti võtta.
Iga ala vajab peremeest
Loodusemees Tiit Leito ütles, et küsimus, kelle asi Alam-Pedja praegu on, ringleb ja seda põrgatatakse. “See on üle Eesti samamoodi. Tegelikult on see riigi ja rahva mure,” tunnistas ta. Tema hinnangul oli suurim viga, et kaitsealadelt juhtkonnad ja administratsioonid ära kaotati, kõige karmim on rahvusparkide olukord. “Igal alal peab olema peremees,” rõhutas Leito.
Alam-Pedjal pikalt käinuna tunnistas raamatu üks autoritest Arne Ader just ala tunnetamise poolt, mida raamatusse raske panna.
“Ka sellesse raamatusse korjas Juhani Püttsepp palju pärimusi, kuid seda tööd tuleks jätkata. Just pärimustes on selle ala mõnusat tunnetamist sees,” kinnitas ta.
Raamatu tegemisega sai Ader n-ö boonusena reservaadi külastamise loa ning käis tuttavaid hundiurge vaatamas. Nendest läks ta muidugi alati aupakliku kaarega mööda, et mitte loomi häirida. Ta puhkas veidi põliste kuuskede all ning tunnistas, et paremat puhkust pole isegi spaas.
Veel lisas ta, et loomaradadel on eriline energia, mida pole näha, aga on tunda.
Raamatu teist autorit Sven Zacekit võlub Alam-Pedja juures metsik puutumatu loodus ning loomad ja linnud. Tema avastas Alam-Pedja loomade kaudu, samas tegi ta nüüd raamatu jaoks pildistades tutvust ka kaitseala jõgede ja soodega. “Tänu raamatule sain inspiratsiooni, et vaadata ala tervikuna,” tõdes mees. Zacek käis n-ö boonusena Peterna reservaadis. “Kohale jõudes ei julgenud ma esialgu edasi minnagi, sest kõik tundus täiesti puutumata,” rääkis ta. See on talle olnud üks sügavamaid elamusi.
Koguda võimalikult palju pärimusi
Juhani Püttsepp rääkis oma Alam-Pedja pärimuste kogumise algusest. Ta sõlmis 2001. aastal Einar Tammuriga kokkuleppe kohalike inimeste lugude üleskirjutamiseks. Praeguseks on ta juba suutnud palju tööd ära teha, kuid tegutseb tasapisi edasi.
Robert Oetjeni sõnul pole võimalik kõike Alam-Pedjal kogetut pildikeelde panna — et kõike edasi anda, tuleb inimesi kaasa kutsuda. “Alam-Pedja kõnetab igat seal viibijat omamoodi,” tunnistas ta. Tedagi on ala kõnetanud väga erinevalt. “Pidev muutus ja avastamine, mida ta pakub, ongi eriline võlu. Sa käid seal, aga pole kunagi ära käinud,” nentis Oetjen.
Tugev kaubamärk
Pille Tammuri sõnul on paik kõikidele õpetanud lugupidamist ja austust elu vastu. Kindlasti on seda ka üksteisele jagatud.
Loodusemees Tiit Leito on kaitsealadega väga pikka aega kokku puutunud. Alam-Pedja on tema jaoks kõige parem Eestis just oma terviklikkuse, puutumatuse ja mitmekesisuse ning mahu poolest.
Keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni looduskaitse juhtivspetsialisti Kaili Viilma sõnul on Alam-Pedja väga tugev kaubamärk, tal pole konkurente. Ala kaitse alla saamine võttis rohkem kui 60 aastat, kaitseala sündis kaks ja pool aastat pärast Eesti taasiseseisvumist. Viilma möönis, et kaitseala parimad ajad jäävad sellesse ajavahemikku, kus siin tegutses kindel meeskond. Ta tunnistas ka, et praegu pole ala jaoks kõige paremad ajad.
Raamatu koostamiseks kirjutas projekti Kirnal töötav Keskkonnaameti keskkonnahariduse spetsialist Riin Juurma. Raamat on osa Alam-Pedja looduskaitseala tutvustavast tervikust, kuhu kuuluvad veel ekspositsioon Kirna keskuses ja videoklipid.
Raamatu koostasid Arne Ader ja Sven Zacek, pildistamine kestis kaks aastat, sest tegijatel oli soov näidata kaitseala erinevatel aastaaegadel.
Raamatu esitlusel näitasid Sven Zacek ja Arne Ader meeleolukaid pilte, mida nad tegid Alam-Pedjal 2009. aasta 6. juunil. Ader ütles, et see oli mõlemale väga põnev kogemus ja huvitav koostöövorm. Samuti polnud neil kummalgi töökäske. Ader läks Palupõhjast paadiga jõele ja Zacek oli temast linnulennult umbes kümne kilomeetri kaugusel Põdrasoos.
Arne Ader, Sven Zacek “Alam-Pedja”
Fotod: Arne Ader, Sven Zacek
Joonistused: Rein Kuresoo
Pärimuslood: Juhani Püttsepp
Kaart: Ain Tavita
Faktid: Kai Kimmel
Toimetaja: Ann Marvet
Kujundaja: Annikki Puur
Trükk: Atlex
Projektijuht: Riin Juurma
i
HELVE LAASIK
