|
|
Betti Alveri muuseum sai kolmapäeval omapärase kingituse: kunstnik Lembit Sootsi poolt maalitud Betti Alveri portree. Kinkijateks olid kunstniku lesk Anna-Liisabet Soots ja poeg Toomas Soots. Suuremõõtmeline taies anti muuseumi juhatajale Toomas Murule üle Karksi vallavalitsuses. |
1923. aastal Karksi-Nuia lähedal sündinud Lembit Soots lahkus 1944. aastal Eestist Rootsi ning siirdus 1951. aastal sealt Kanadasse. Kodumaale tagasi tuli ta siis, kui siin ajad ja olud muutuma hakkasid. Võib-olla enamgi kui kunstnikuna teatakse Sootsi siinmail ettevõtjana, kes rajas Tallinna külje alla Peoleo motelli ja toitlustusketi. Viimased eluaastad veetis kunstnik Karksi-Nuia lähedal Leeli talus, mis oli tema isakodu.
Ta suri 2010. aasta mais ja on maetud Karksi-Nuia kalmistule.
“Minu mäletamist mööda jõudis isa kujutava kunsti juurde joonestamise kaudu,” ütles kunstniku poeg Toomas Soots. “Ta oli ehitus- ja arhitektuuribüroos joonestaja ja disainer, ent siis hakkas teda paeluma omaenda sisemaailma väljendamine visuaalsete kujundite kaudu. Ta võttis kunsti väga tõsiselt ega pidanud paljuks seda ka kõrgkoolis õppida.”
Lembit Soots lõpetas Toronto kunstiinstituudi ja Toronto ülikooli kunstiteaduse alal. Poja sõnul maalis ta algul oma siseilma kajastavaid abstraktset laadi taieseid, kui Eestis aga vabadusetuuled puhuma hakkasid, muutus ka tema maalide temaatika. Ta hakkas kujutama eesti rahva saatust okupatsiooniaastatel. Ka seitsme eesti kirjaniku portreedest koosneva sarja, millesse Alveri portree kuulub, maalis kunstnik Kanadas. Eeskujuks olid talle kirjanike fotod.
“Esimese mulje põhjal otsustades on portree maalitud Betti Alveri 75. sünnipäeva tähistamisel tehtud foto järgi,” ütles Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru. “Alver oli väga tagasihoidlik inimene ega soovinud end jäädvustada lasta. Nii ongi temast säilinud üsna napp kogus fotosid. Veel vähem on temast säilinud n-ö liikuvat pilti. Tema häältki võib kuulda ainult lühikeselt helilõigult Eesti Rahvusringhäälingu arhiivis.”
1981. aastal, mil Alver 75 aastaseks sai, oli ta Toomas Muru sõnul veel väga vitaalne. Portree sarnasust originaaliga ei osanud Muru hinnata, sest ta pole luuletajaga näost näkku kunagi kohtunud, aga portreed vaadates tekkis tal mulje, et Kanadas elav kunstnik oli Alverit maalides ehk vabamgi, kui olnuks mõni siin elav kunstnik: Eestis tundsid teised loomeinimesed Alveri suhtes üsna suurt aukartust. Toomas Muru oletas, et Soots tundis ilmselt hästi ka Alveri loomingut.
Otse näituselt
Alveri portree temanimelisele muuseumile kinkimine oli õigupoolest Lembit Sootsi õepoja, talupidaja ja kirjamehe, Betti Alveri luule suure austaja Jaak Kõdari idee, mis tekkis osalt sellepärast, et Kõdar ja Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru on head tuttavad. Anna-Liisabet ja Toomas Soots olid mõttega igati päri.
Karksi vallavalitsuse ja Karksi valla kultuurikeskuse ühises fuajees toimus portree üleandmine sellepärast, et sinna oli Toomas Soots mõni aeg tagasi üles riputanud terve Lembit Sootsi loodud kirjanike portreede sarja, millel peale Betti Alveri kujutatud veel Viivi Luike, Jaak Jõerüüti, Jaan Kaplinskit, Raul Meelt, Paul-Eerik Rummot ja Jaan Krossi. Tõsi, Krossi portree jäi välja panemata, sest seda ei leidnud Toomas Soots Leeli talu ateljees leiduvast rikkalikust maalikogust lihtsalt üles. Kui Betti Alveri portree kolmapäeval ära Jõgevale “kolis”, siis teiste kirjanike näod jäävad maikuuni Karksi vallamaja seinu kaunistama.
Betti Alveri portree üleandmise tunnistajateks olid kolmapäeval oma korralist istungit pidanud Karksi vallavolikogu liikmed. Volikogu esimees Hendrik Agur, kes põhiametilt Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktor, avaldas Jaak Kõdarile kiitust omanäolise kultuurisündmuse tekitamise eest. See jäi paraku üheks tema viimaseks teoks volikogu esimehena, sest Viljandi maakonnalehe Sakala andmetel palus ta end selsamal volikogu istungil esimeheametist vabastada. Põhjendusi, miks ta ametist lahkuda soovib, Agur ei toonud.
Soots vajaks eraldi muuseumi
Mis Betti Alveri portree muuseumile kinkimisse puutub, siis selle teo oleks Toomas Sootsi arvates heaks kiitnud ka Lembit Soots. Anna-Liisabet Soots lisas, et tegelikult oleks väärikat hoiu- ja eksponeerimispaika vaja ka neile Lembit Sootsi maalidele, mis praegu Leeli talus asuvad.
“Enamik lõuendeid seisab seal raamimata või isegi rulli keeratuna, nagu need Kanadast tuues olid,” ütles kunstniku lesk. “Väga tore oleks, kui Karksi-Nuia või Viljandisse tekiks kunagi Lembit Sootsi muuseum.”
Toomas Sootsi teada koosneb tema isa maalipärand 243 taiesest, neist 161 on Leeli talu ateljees, ülejäänud mööda ilma laiali. Kirjanike portreede sari oli esimest korda väljas 1988. aasta suvel Tallinna vanalinnas toimunud vabaõhunäitusel. Siis olid maalid veel raamimata: lõuendid rippusid müüril nagu vaibad.
“Lembit Sootsi viimased maalid, mille ta lõi Jackson Pollocki laadis tilgutustehnikas, ongi rohkem nagu vaibad,” ütles Anna-Liisabet Soots. “Lembit oli siis juba ratastoolis, ent jaksas ikka veel mitu tundi ühtejärge maali kallal töötada.”
1987. aastal valminud Betti Alveri portree on Betti Alveri muuseumile muidugi suurepärane kingitus, ent seda pole seal lihtne eksponeerida, sest suuremõõtmeline taies (130 x
“Ilmselt saab seda eksponeerida vaid teatud sündmuste ajal,” arvas Toomas Muru.
Tema sõnul on muuseumil üks Betti Alveri portree juba olemas: see telliti Jõgevalt pärit kunstnikult Ilmar Kruusamäelt ning muuseumi ekspositsiooni silmas pidades.
“Kruusamäe võttis portreed maalides eeskujuks 1930. aastatest pärit foto noorest ja glamuursest Alverist,” ütles Toomas Muru. “Nüüd saime lisaks sellele siis ka pildi küpsemas eas Alverist.”
i
RIINA MÄGI
