Palamuse Amatöörteater tõi möödunud pühapäeval välja Oskar Lutsu jutustusel “Soo” põhineva lavastuse. Pisut liialdades võib öelda, et tükis lõi kaasa ka Luts ise: kuna mängupaigaks oli mitte ainult Palamuse rahvamaja lava, vaid ka osa saalist, sattus saali seinal rippuv Lutsu portree tükati suisa sündmuste keskpunkti.
“Soo” toodi lavale Vanemuise näitleja Raivo Adlase käe all. Kui mõni aeg tagasi olid Adlas ja Palamuse trupp väga tihedalt seotud, siis vahepeal oli nende koostöös mitmeaastane paus.
“Kui Palamuse rahvamaja juhataja Ivar Vinkmann tuli ja kutsus mind Lutsu 125. sünniaastapäevale pühendatud tükki lavastama, siis tuli mulle väike nostalgia peale: tänavu möödub ju viisteist aastat sellest, kui Palamusel esimese lavastuse tegin. See oli Lutsu-aineline ja kandis pealkirja “Sel kevadel Paunveres”. Mõtlesin, et miks mitte siinsete lavastuste päris pikale reale punkt panna — ja taas Lutsuga,” ütles Raivo Adlas.
Õigupoolest tahtis ta seekord välja tuua mõne sellise Lutsu teksti, mida pole üldse varem laval mängitud, ent ei leidnud nende hulgast ühtegi sobivat. Siis luges ta uuesti üle “Soo”, mida on teatris ja isegi teleteatris küll mängitud, ent mitte liiga tihti, ja jäi selle juurde. Valiku võib heaks kiita kas või juba sellepärast, et tänu “Soole” saavad nii Palamuse näitlejad kui ka publik lähemalt tuttavaks kodukandi kirjaniku melanhoolsema ja eksistentsiaalsema poolega, mis üldiselt naljamees Lutsu varju on kippunud jääma.
Ei saa öelda, et nalja seekord laval üldse ei saaks, aga seda saab kindlasti vähem kui tavaliselt Lutsu mängides. Mingi uimerdamise tükk “Soo” aga ka ei ole: tükati kisub tempo ikka suisa pööraseks ja püssegi paugutatakse. Pärast esietenduse lõppu oleks peaosalist, kunstnik Toomas Haavat kehastanud Jaanus Järsi särgist ilmselt vett välja väänata võinud.
Kadunud mõrvarelv
“Jaanus saabki kõige kõvema mahvi: kui teised võivad vahepeal hinge tõmmata, siis tema on praktiliselt kogu aeg laval,” ütles Raivo Adlas.
Peaosaline ise ütles pärast esietendust enesekriitiliselt, et ta teinud omalt poolt kõik, et teine vaatus tuksi keerata, aga tänu lavapartneritele see päriselt ei õnnestunud. Muu hulgas tekitas segadust ühe olulise rekvisiidi kaotsiminek.
“Kujutage ette: mul on vaja minna mõrva sooritama, aga hädavajalik abivahend — rätik — on mu õlgadelt lihtsalt kadunud!” ütles Jaanus Järs.
Publikule jäid need väikesed äpardused aga ilmselt märkamata. Ja ka lavastaja ei pidanud vajalikuks epistlit lugeda. Et Jaanus Järs sellist pingutust nõudva rolliga jänni ei jää, vaid suudab etendust hea mootorina lõpuni vedada, teadis Adlas juba varasemate lavastuste, eriti viie aasta taguse Madis Kõivu “Tali” kogemuse põhjal. Õige näitlejate valik annabki Adlase sõnul juba pool võitu kätte.
“Kui esimesse proovi tulin, siis ma tegelikult ei teadnudki, kas siin üldse on veel võtta neid, kellega “Sood” tegema hakata: vahepealne koostööpaus oli olnud nii pikk,” ütles Raivo Adlas. “Ja ega algul kõigi rollide peale näitlejaid jätkunudki, neid tuli n-ö tutvuse kaudu juurde otsida. Just noored olid algul puudu, aga siis aitas kooli rahvatantsurühma juhendaja leida Metskassi ossa Grethe Massuri ja Jannu ossa Matti Kärmase.”
Mõlemad said oma ülesannetega hästi hakkama. Metskass on näiteks väga nõudlik roll. Kui seda hallilt ja jõuetult mängida, ei jää “Soo” dramatismist just palju järele. Palamuse lavastuses sellist halba asja ei juhtunud.
Neli paati
“Matti arenes proovide käigus vist kõige rohkem,” arvas lavastaja. Rahul oli ta aga ka kõigi teiste osalistega. Kui laupäevases peaproovis oli lugu tema sõnul veel venima kippunud, siis esietendusel saadi tempo kenasti üles.
“Tänane sooritus pigem ületas mu ootused,” ütles Adlas. “Aga eks näitleja olegi ju nagu hipodroomihobune: talle on õige tunde sisse saamiseks publikut vaja.”
Tartlanna Piret Kuub, kes õppinud teatriteadust ja praegu Elleri-nimelises muusikakoolis lavalise liikumise tunde annab, teeb “Soos” järjekordse ilusa rolli: ta kehastab peategelase täditütart Liisi, kelle pealtnäha muretut elu varjutavad, nagu hiljem selgub, abieluprobleemid. Ent lisaks sellele kirjutas Piret ka “Soo” dramatiseeringu.
“Püüdsin selle kokku panna nii, et lugu sujuvalt jookseks,” ütles Piret Kuub. “Välja jätsin mitmed kordused ja pikemad arutelud, nagu näiteks peategelase Toomase ja Sombu preili emantsipatsiooniteemaline mõttevahetus. Dialoog on Lutsu jutustuses aga enamasti olemas. Seda ei olnud vaja eriti juurde kirjutada.”
Lisaks dramatiseeringu kirjutamisele proovis Piret seekord kätt ka lavastuse muusikalise ja helikujundajana. Kunstnikutöö tegi Ene Luik-Mudist. Just tema pakkus välja originaalse mõtte tähistada kõik lavastuse mänguplatsid paatidega. Üks paat on n-ö päris paat, millel tegelased üle järve sõuavad, ülejäänud kolm paati tähistavad aga Liisi ja tema mehe Juku kodu, Metskassi sooäärset majakest ja seltsimaja, kus toimub teatrietendus.
Soo on Lutsu jutustuses mitte ainult üks tegevuspaiku, vaid tõuseb oluliseks kujundiks. Soo tähistab inimloomuse pimedamat ja salapärasemat poolt, painavaid inimsuhteid, millest on niisama keeruline välja rabelda nagu soolaukast. Palamuse trupp suudab selle inimsuhete soo nähtavaks mängida. Sel moel ei puudu lavastusel ka aktuaalsus: inimesi neelavaid suhtemülkaid pole Lutsu ajaga võrreldes ilmselt vähemaks jäänud.
Kodusaalis ehk Palamuse rahvamajas mängitakse “Sood” veel homme ja tuleval neljapäeval, sel pühapäeval astutakse sellega aga üles Tabiveres toimuvatel maakondlikel näitemängupidustustel.
i
RIINA MÄGI
