“Jõujook! Jõujook!” kõlasid heledad hõiked nädala eest peetud IV Kalevipoja uisumaratoni raja ääres. Hõikajateks olid noored vabatahtlikud, kes maratonikorraldajatele appi olid tulnud.
Toitlustustelk seisis seekord üsna stardi- ja finišipaiga lähedal, nii et uisutajad, kes järjekordsele viiekilomeetrisele ringile suunduma hakkasid, said end soovi korral jõujoogi, aga ka leiva ja Peipsi kandile iseloomuliku hapukurgiga turgutada.
Et maratonisõitjatele joogi jagamine niisama lihtne ülesanne polegi, sai noortele ruttu selgeks. Jook tuli ju kätte anda inimestele, kes samal ajal uiskudel edasi libisesid.
“Algul läks osa jooki maha või joogijagajatele varrukasse, aga üsna ruttu said noored aru, et joogitopsi tuleb hoida mitte küljelt, vaid pealt, siis on uisutajal seda parem haarata,” ütles noorte vabatahtlike juhendaja Külli Ojasaar. “Eriti suure vilumuse on saavutanud Kärolin: tema käest saab joogi päris kindlasti kätte.”
Ka Kärolin Vaab ise tundis, et joogijagamine tuleb tal hästi välja.
“Minu käest võetakse jooki kõige rohkem!” kinnitas ta juhendajale uhkelt.
Neliteist noort, kes Kalevipoja uisumaratonil vabatahtlikku tööd tegid, olid enamasti kohalikud. Neile olid appi tulnud ka kaks “külalisesinejat” Võnnust. Kõik vabatahtlikud osalevad nelja omavalitsuse — Mustvee ja Kallaste linna ning Võnnu ja Meeksi valla — noori hõlmavas pikemaajalises projektis “Olen vedur, mitte pidur”, mille juhiks ongi Külli Ojasaar.
Möödunud sügisel alanud projekti eesmärk on luua neljas Peipsiveere omavalitsuses noorteaktiivid, kes oleksid võimelised enda ja piirkonna eakaaslaste elu huvitavaks muutma. Igast omavalitsusest osaleb projektis paar-kolmkümmend noort, kes saavad kord kuus kokku oma kodukandi noortekeskuses ning mängivad meeskonnatöö oskust arendavaid mänge, lahendavad motivatsiooniülesandeid, kohtuvad huvitavate inimestega jne.
Roosa-Linda ja Lilla-Linda
Rajaäärne toitlustuspunkt polnud ainus paik, kus Mustvee ja Võnnu vabatahtlikud end proovile said panna. Enne seda toimetasid noored pakihoius ja registreerimislaua taga. Kui uisutajad aga finišisse saabuma hakkasid, aidati neilt kiibid kokku korjata ning toidutelgis suppi ja teed jagada.
Kaks tüdrukut — Anastasia Sokolova ja Sharon Ihaste — said eriti austava ülesande: neile anti selga triibulised rahvariideseelikud ning nad hakkasid Kalevipoja (teda kehastas, nagu ikka, Tabivere vallavolikogu esimees Kalev Kurs) enda assistentideks ehk Lindadeks. Et Anastasial oli seljas roosa ja Sharonil lilla jope, siis kutsuti tüdrukuid naljatamisi Roosa-Lindaks ja Lilla-Lindaks.
Paraku osutus just Lindade elu võib-olla igavamakski kui teistel, sest kingitusekottide hoidmine autasustamisel pole just kuigi kontimurdev töö ja autasustamistseremooniad kestsid suhteliselt lühikest aega.
“Kas me nüüd just midagi õppisime, aga huvitava kogemuse saime ikkagi,” ütlesid Anastasia ja Sharon. “Ilm oleks võinud küll natuke parem olla. Vihma käes polnud eriti meeldiv seista.”
Võnnust kohale sõitnud vabatahtlikud Virve Roio ja Romet Lastik lisasid, et maratonipäev läks igati asja ette.
“Meie oleme nii aktiivsed inimesed, et oleme valmis tegema mida iganes ja kus iganes,” ütles Virve.
Magus preemia
Maratoni lõppedes avaldas selle korraldustoimkonna juht, Jõgeva maavanem Viktor Svjatõšev vabatahtlikele rahva ees tänu ning andis neile üle väikese magusa preemia.
“Ka mina olen meie noortega väga rahul: nad pidasid päeva lõpuni kenasti vastu,” kiitis Külli Ojasaar. “Üks meie projekti eesmärke ongi arendada vastutustunnet. Kui nähakse, et meie noori võib usaldada ja nende peale loota, siis kutsutakse neid edaspidigi selliste ürituste juurde appi.”
Külli sõnul oli kõige vahvam see, et paar noort, kes nägid, et nende eakaaslased maratoni korraldamisse kaasatud on, tulid ka enda abikäsi pakkuma. Nii et vabatahtlikkus on n-ö nakkav.
Ühest küljest annavad noored vabatahtlikuna oma panuse kodukandi elu edenemisse, teisest küljest näevad lähedalt ühe suurürituse toimemehhanismi ning õpivad meeskonnatööd tegema ja inimestega suhtlema. Sellised kogemused ei jookse mööda külgi alla kellelgi.
“Püüame noori projekti “Olen vedur, mitte pidur” käigus juhendada sellise tasemeni, et nad oskaksid edaspidi juba ise oma elu huvitavaks teha. See seltskond, kellega me tegeleme, on veel parajas vanuses, et õppust võtta: nemad pole veel paadunud virisejad ega käegalööjad,” ütles Külli Ojasaar.
Tema sõnul on projekti jaoks kokku pandud ka ettevõtlikkuse õppekava, ent igas rühmas tuleb pisut erinevat joont järgida, sest mõnes rühmas on noored tagasihoidlikumad, teises jälle ülienergilised. Osalt sõltub see ka noorte rahvusest. Mustvee rühmas on näiteks mõlemast rahvusest noori ja projekt aitab nende omavahelist suhtlemist veelgi elavdada. Suvel saab neli eri paigas tegutsevat noorterühma kokku ühises laagris. Seal arutatakse, mida keegi õppinud on ja milliseid kogemusi omandanud.
Ent tulgem tagasi maratoni juurde. Kaks Mustvee noort, Leana Krivonogova ja Tauno-Taimar Tamm, jõudsid peale vabatahtlikuna tegutsemise osa võtta ka maratoni
RIINA MÄGI
