Eestis on prahvatanud salaja kogunenud vimm. Loodame, et mõisad päris põlema ja saksad surema ei pea. Aga konflikt on õhus, õhk pingetest paks. Õpetajate ja lasteaednike kannatus on katkenud, nende streigiga ühinesid nii tervishoiu- kui transporditöötajad ja energeetikud.
Veel üks tõend selle kohta, et sotsialistlik (näiline) stabiilsuseudu on asendunud kapitalistliku olelusvõitlusega. Kindlasti on eesti inimene streiginädala möödudes targem kui enne seda. Kriisid õpetavad, nii nagu ka möödunud majanduskriis. Ja nagu ikka, tekib igivana küsimus, kas seda ei oleks õnnestunud ära hoida või siis vähemalt leevendada?
Arsti ja õpetajana ei tohiks töötada inimene, kes sellele tööle ei sobi
Ka minu peres on kaks koolis käivat last (teised kaks on juba ülikoolides). Ühel neist oli üks vaba päev, teisel kaks vaba päeva. Minu lapsed saavad ise kodus hakkama ja ma ei pea neid kuskile vanaisa-vanaema juurde tarima. Kuna ka minul ei ole ükskõik, kes ja millise raha eest minu lapsi koolis kasvatab ja harib, siis on teema mulle isiklikult südamelähedane. Olen juba väga pikka aega veendunud, et arstina ja õpetajana ei tohi töötada inimene, kes sellele tööle ei sobi. Ja kummalgi juhul on kehva töö tulemus nii isiklikus kui ühiskondlikus plaanis katastroof. Seega hoian pöialt.
Tahaksin järgnevalt õpetajaid mitte niivõrd lohutada ja neile kaasa tunda, pigem anda väikest selgitust kahes punktis. Esiteks: miks õpetaja palk täna Eestis just nii väike on ja palju suurem ei saagi olla. Teiseks: miks ükski streik ei aita raha juurde luua.
Raha tuleb juurde tootvates ja eksportivates majandusharudes
Miks siis ikkagi on Eesti õpetaja palk kordades väiksem kui Skandinaavia ametikaaslasel? Nii nagu ka medõel, politseinikul, päästetöötajal ja paljudel teistel. Meie õpetaja ja medõde ei saa põhimõtteliselt aru, miks teda kiusatakse ja sama töö eest kordades vähem palka makstakse. Seda enam, et raske on uskuda, nagu teeks õpetaja Soomes või õde Taanis palju intensiivsemalt tööd, liiguks kiiremini ja naerataks tihedamini. Nii see kindlasti ei ole. Kuhu siis õiglus jääb?
Olgu mainitud, et kõik loetletud on n-ö mittetootvad tööd. Ka parim õpetaja klassi ees ja õde palatis ei tooda otseselt raha. Raha tekitatakse juurde mujal, kogutakse maksudena kokku ja makstakse õpetajatele palkadena välja. Tõsi küll, klassiruumis toodetakse tulevasi raha tootjaid ja selles mõttes ei saa ega tohi klassis toimuvat kuidagi alaväärtustada ega -hinnata. Raha tekitatakse juurde ikkagi tootvates ja soovitavalt eksportivates majandusharudes. Ja siia ongi kogu koer maetud.
Arvud on hästi ilmekad ja statistika on karm teadus. Kui võrrelda sisemajanduse kogutoodangut (SKT) Eestis ja Skandinaavia riikides, siis Norraga on vahe kolmekordne, Rootsi, Taani ja Soomega kahekordne. Norras luuakse aastas inimese kohta uut väärtust 55 000 dollari eest, Eestis 19 000 dollari eest (2010. aasta andmed). Ja see kõik on kinni ning erinevus tuleneb tootlikkusest. Kui norrakas on teinud tund aega tööd, on ta loonud väärtust 77 dollari eest, need teised enam vähem võrdselt 50 dollari eest ja eestlane 24 dollari eest (2009. aasta andmed).
Lõpudiplom elus hakkama saavatele inimestele
Nii lihtne see ongi. Norras on väärtusahel pikem ja üle piiri veereb eksporti palju kallim kaup või teenus. Kui Norras võetakse puu metsas maha, siis teda töödeldakse niikaua kuni sellest saab väärisvineer, millest tehakse “antiik” mööblit. See on väga kallis ja seda eksporditakse kilogrammidega. Eesti metsas langetatud puu veereb pahatahti sama ümarana üle piiri, väärtusahel on lühike. See asjaolu võimaldabki Norras maksta nii sellele metsamehele kui ka õpetajale ja medõele kolm korda kõrgemat palka võrreldes eestlastega. Ja seepärast lõikavadki eesti mehed metsa Norras ja medõed ning arstid ravivad Soomes ja Rootsis. Rääkimata ehitajatest.
Ühtpidi tuleneb siit ka karm tõsiasi – õpetaja palk saab oluliselt kasvama hakata siis, kui kooli lõpudiplomi saavad elus hakkama saavad inimesed. Nii see paraku täna sageli ei ole. Klassiruumis õpetatakse targaks, aga mitte hakkamasaamist, kujundatakse väärtushinnanguid, mis sageli ei toida ega vii elus edasi. Enamasti jäetakse üldse õpetamata, kust raha tuleb ja millised on tuleviku erialad või majandusharud. Rääkimata sellest, et ettevõtlusaine muutub kohustuslikuks valikaineks alles järgmisest sügisest. Õpikut selleks juba kirjutatakse, aga õpetajate koolitus pole veel käivitunud. Seda siis esiteks.
Streik ei too raha juurde
Teine minu tänane sõnum ei ole meeldivamate killast. Hoolimata nüüdisaegse majandusteaduse ülikeerulistest matemaatilistest mudelitest, ei ole veel kellelgi õnnestunud ära tõestada, mil moel saab üks streik ühiskonda raha juurde luua. Mitte kuidagi ei saa!
Mul on seda väga raske olnud ära seletada oma prantslasest koostööpartnerile. Prantslastel teatavasti on streikimine geenides, nii nagu ka ilmselt kreeklastel. See inimene on Eestis käinud juba aastaid, nii enne masu kui masu ajal ja ka selle lõpus. Ta on väga hästi kursis sellega, mis on juhtunud meie palkadega, hindadega, teeninduse kvaliteediga jne. Ta teab, et reaalpalk, mis oli buumi ajal kasvanud kolm korda kiiremini tootlikkusest, langes kriisi käigus kolm aastat järjest. Vahepeal oli iga viies inimene töötu. Mis hindadega on juhtunud, seda teab igaüks. Ja siis vaatab see prantslanna mulle sügavalt silma ja küsib: “Aga miks te ei streigi?”. Pean tunnistama, et mul oli talle väga raske ära seletada, miks.
Kelle pealt tekk ära tõmmata?
Kolmandat aspekti tahaksin ka täna veel rõhutada. Olete ilmselt tähele pannud, et peaasjalikult streigivad ju avaliku sektori töötajad, kes riigieelarvest ehk siis maksudest palka saavad. Erasektor on kohati asunud toetavale ja kaasa tundvale positsioonile. Olete ilmselt kursis ka sellega, et avalikus sektoris kasvasid palgad buumi ajal ennaktempos võrreldes erasektoriga ja et erasektoris kahanesid kriisi ajal palgad enam. Miks siis erasektori töötajad ei streigi? Ju sellepärast, et seal oldaks ühise eesmärgi eest väljas – ja selleks eesmärgiks on ettevõtte jätkusuutlikkus.
Mingi sisemine loogika ütleb, et riik ja selle töötajad võiksid või peaksid isegi rohkem ühise eesmärgi pärast väljas olema. Selleks on Eesti riigi jätkusuutlikkus. Miks nad siis omavahel kokku ei lepi? Tegelikult ma tean ka vastust. Kes seda teada ei taha, võib mitte edasi lugeda. Vastus kõlab – riigi tekki saab ainult üksteise pealt ära kiskuda. Ja õpetajad ei soovi täna välja öelda, kelle arvelt peaks nende palk kasvama.
i
ANDRES ARRAK, õppejõud
