37.
Möödusid päevad, millest said nädalad ning peagi oligi käes oodatud 1. september.
Mari ärkas hommikul vara ning jooksis õnnelikult ja ärevalt ema juurde kööki. Peagi hakkasid ema, isa ja Mari sööma, seejärel kiirustati riidesse panema. Mari kleit oli väga ilus, kingad ja peavõrugi sobisid imeliselt ning varsti oligi aeg autoga kooli juurde sõita.
Kooli juures oli juba palju rahvast, kui nemad kohale jõudsid. Mõned lapsed ka natuke nutsid, sest kartsid kõike uut, kuid Mari oli väga vapper. Tema jaoks oli kõik pigem tore ja ilus kui kurb.
Mari vanemad jäid koolistaadionile teiste lapsevanemate ja tuttavate sekka, kuid Mari seisis klassiruumis koos klassikaaslaste ja klassijuhataja ning abiturientidega, kellest igaüks endale pisikese koolilapse käekõrvale valis, et temaga staadionile aktusele minna.
Mari ja teised pisikesed koolijütsid koos suurte ja tarkade abiturientidega kõndisid koolimajast välja ning suundusid rongkäiguna staadionile, kus kõlas muusika. Paljud plaksutasid, tehti ka fotosid. Mari märkas suuremate koolilaste seas ka Jaani, Maril oli hea meel teda seal näha. Ta isegi lehvitas Jaanile, kuid Jaan eriti rõõmsalt vastu ei lehvitanud. Mari nägu muutus pisut kurvaks, kuid ta ei tahtnud sellest ka suurt numbrit teha, sest kõik muu oli ju nii tore, et polnud mõtet nukrutseda. Mari märkas ka oma ema ja isa. Nad lehvitasid Marile ja tegid pilte, isa ka vilistas korraks, kuid ema müksas teda küünarnukiga, sest vilistamine polnud ema arust eriti kombekas.
Kõik jäid sirgelt seisma ning üheskoos lauldi Eesti hümni. Ka Mari teadis pisut sõnu, kuid mitte veel päris kõiki. Aktus venis pisut pikaks, mõni pisike koolijüts väsis täitsa ära ja hakkas ka nutma, kuid paljud olid sama õnnelikud nagu Mari.
Mari oli kindel, et polnud kunagi veel nii palju inimesi korraga näinud. Ta lootis, et suudab nad kõik meelde jätta, sest nüüd oli neist ju saamas üks koolipere!
