Nüüd oleme siis nii kaugel oma riigi asjaajamistega, et president käib töötukassas osapooli lepitamas. Presidenti tuleb tunnustada, et ta selle käigu ette võttis, sest kuigi valitsus eesotsas peaministriga ja viimase ideede püüdliku elluviija sotsiaalministriga püüab probleemi esitada vaid rahalisest aspektist (nt töötukassa eelarve vajab kinnitamist), on probleem siiski laiem. Just sellele viitas ka president osapooli lepitades.
i
Küsimus on sotsiaalpartnerluses ning nende inimeste vaadete, arvamuste, ideede, soovide ja huvide esindamises, keda sotsiaalpartnerid esindavad – seega laiemalt kodanikuühiskonna arengus.
Paraku on meil kodanikuühiskonnaga nii, nagu on. Ühelt poolt koostatakse arengu- ja tegevuskavasid, teisalt viidatakse igapäevases praktilises tegevuses välistele objektiivsetele asjaoludele, mis ei võimaldavat häid kavasid ellu viia. Põhiline argument on, et majanduslikud olud nõuavad valitsusele suuremat otsustusvõimalust, st tegelikkuses võimu koondumist. Antud juhul siis peaministri raudsesse rusikasse.
Pikki aastaid on eesti rahvast hirmutatud Savisaare diktatuuriga, nüüd oleme kuidagi märkamatult jõudmas Ansipi autokraatliku võimuni. Kui ikka peaminister pressikonverentsil põrutab, et meie (st valitsus) töötukassa küsimuses järele ei anna, siis on n.ö viimane nael seina löödud ning igasugune diskussioon välistatud. Kahjuks ei ole ka koalitsioonipartnerid IRL-ist suutnud probleemi laiemalt kui raha kasutamise aspektist näha. Samas on selge, et valitsusele töötukassa küsimustes seadusandliku õiguse andmine tähendab riigistamist. Sõrm on antud, nüüd on võimalus võtta rusikas!
Valitsuse käitumine töötukassa küsimuses on muidugi pikema protsessi tulemus, sest igasuguse dialoogi välistamist näeme juba pikki aastaid riigikogus suhetes opositsiooniga. Mitte debateerimine, ühiskonna valupunktide pidev ja laialdane arutamine, vaid vastandamine, ülbus ja oponendi naeruvääristamine – see on Eesti poliitika igapäevane arsenal. Nii et Eesti vapi kolme lõvi asemele võiks joonistada kolm teerulli.
Sotsiaalpartnerlus on töötukassa juhtumiga Eestis sõnakõlksuks muudetud. Et sellel on laiemad tagamaad, mitte ansiplik vimm Tarmo Kriisi või Harri Taliga vastu, võisid mõtlevad inimesed juba varem aimata. Nüüd ongi välja ilmunud kava, millega töövõimetuspensionide maksmine tahetakse suunata töötukassale. Sest nii on riigile soodsam. Justkui oleks riik midagi niivõrd ülimuslikku, kuhu tööandjad, ametiühingud ja suur hulk ametiühingutesse mittekuuluvaid töötajaid ei kuulukski.
Aga selle asemel, et otsida teid, kuidas inimestele töövõimetuspensioni vähem maksta, peaks tähelepanu pöörama töövõimetuse põhjustele. Täna on olukord sama nagu 1990. aastate lõpu suure tööpuuduse järel. Mäletame, kuidas tollane õiguskantsler Allar Jõks tõstatas korduvalt probleemi 80 000 ravikindlustuseta inimese saatusest. Need 80 000 olid meie pikaajalised töötud, kel puudus juurdepääs arstiabile, kelle haigused muutusid krooniliseks ja neist saidki töövõimetuspensionärid. Täna on olukord sama, õppust võetud ei ole. Selle asemel, et aktiivselt tööhõivepoliitikaga tegelda, otsime kõverteid.
Olen veendunud, et kohe-kohe on Eesti ajalehtede toimetustesse laekumas mitmete Reformierakonna poliitikute kirjutised ettevõetu revolutsioonilisest mõjust Eesti majandusele ja laiemalt ühiskonnale, mida opositsionäärid, ammugi siis tavakodanikud ei ole võimelised mõistma. Tõestage, härrased valitsusliikmed, et te aktsepteerite neid, kel on teised vaated ja arusaamad majanduse ja ühiskonna toimimisest ning kes suudavad ja tahavad välja pakkuda lahendusi ning neid avalikkuses kaitsta. Kuulatagu ka teist poolt – see antiikajast pärit põhimõte peaks nüüdseks olema Eesti ühiskonda juurdunud.
i
SIIRI OVIIR, Euroopa Parlamendi saadik, Keskerakond
