Ma olen 8. klassi poiss ja armastan väga oma riiki — Eestimaad. Elan riigis, mis paikneb ülisoodsa kliimaga geograafilises asendis. Siin on palju rohelisi metsi ja kauneid rabasid. Suvel on meil sooja 30 kuni 35 kraadi ning talvel külma isegi – 43,5°. See on Eesti külmarekord, mis on püstitatud minu kodulinnas Jõgeval.
Külmalinn Jõgeva on koduks umbes 6000 inimesele, sealhulgas ka jõuluvanale. Jõgeva on kaunis oma roheliste parkide ja haljasalade poolest. Äsja tähistas külmalinn oma 70. sünnipäeva ja juubeli puhul ehitati kaunis purskkaev. Nüüd on see ümbritsetud laste ja noortega.
Jõgevamaa loodus ei jää sellegipoolest linnale alla. Siin paikneb mitu looduskaitseala ja kaitsealust pinda tuleb üha juurde. Eesti riik hoolitseb oma looduse eest ja korraldab selle hoidmiseks üritusi. Üks suuremaid neist oli “Teeme ära”, mis kutsus rahvast üle Eesti loodust puhastama. Selle kutse peale registreerus üle 50 000 inimese ja mina olin üks neist. Mul oli väga hea tunne pärast rasket viit tundi, tundsin, et ma olen osake Eestimaast, kes on midagi suurt korda saatnud, ehkki minu panus oli seal küll ainult väike killuke. Aga väikesest saabki suur alguse.
Pidulikud sündmused
Peale presidendi vastuvõtu ja võidupüha paraadi korraldatakse Eestis ka muid tähtsaid üritusi, mida kõik inimesed ei pruugi teada. Näiteks toimus Jõgeval esimene küüslaugufestival ja kolmas Kalevipoja uisumaraton. Iga-aastane Kesk-Eesti mess toob meie maakonda väga palju huvilisi üle kogu Eestimaa. Siit saab osta esemeid väikestest nipsasjakestest kuni suurte saunadeni välja. Just see üritus teeb Jõgeva linna ja seda ümbritseva väga populaarseks.
Vastandiks Kesk-Eesti messile on puupäev. Vastandiks sellepärast, et siin ei saa midagi osta, küll aga vaadata ja imestada ning imetleda. Hiljuti toimunud puupäeval osales väga palju vigursaagijaid üle Eesti. Kõige parem osa oli aga see, kui öeldi, et valmistatud puukujud antakse Jõgeva lasteaedadele. See oli tõesti üllas tegu. Meeldib, kui järelkasvust niisugusel määral hoolitakse.
Eesti spordis
Spordis läks Eestil aastal 2008 väga hästi. Nimelt võitsid Eesti sportlased Pekingi olümpiamängudel kaks hõbedat ja ühe kulla. Vaadanud Gerd Kanteri võiduviset, tuli eestlastel rõõmupisar silma ja Jüri Jaansoni ning Tõnu Endreksoni viimased tõmbed sõudmises tekitasid rahvuskaaslastes siira uhkusetunde. Nad tegid nii napilt ära inglastele! Mulle jäid eriti meelde riigipea sõnad olümpiavõitjatele: “Teie saavutusi on raske sõnadesse ümber panna. Vaid teie ise, teie treenerid ja lähedased teate oma medalite tegelikku hinda. Ülejäänute osaks jäägu võimalus tunnustada ja teid tänada.” Muidugi algas ka aasta 2009 ilusasti. Veebruari keskpaigas toimunud Põhja suusaalade MM-il Liberecis meeste 15 km klassikadistantsil sai maailmameistriks meie oma Andrus Veerpalu. Ma loodan, et sama hästi kui aasta algas, see ka lõpeb.
Eesti ajalugu
Vaadates tagasi minevikku, näeme me Eesti püüdlusi taasiseseisvuda. Üks tähtsaimaid kodanikualgatusi oli tol ajal EMS ehk Eesti Muinsuskaitse Selts. EMS osales aktiivselt fosforiidisõjas ja kaitses nii loodust. Tänaselgi päeval tegutseb Eesti Muinsuskaitse Selts veel innukamalt mälestiste hooldamisega ja taotleb kultuuripärandite hoidmist ning rahva ajaloomälu säilitamist. 23. augustil möödub 20 aastat Balti keti ühendamisest. Tänavu tehakse sellest juubeli puhul ning seoses ärkamisaja II filmifestivaliga film.
Arvan, et meie, noored, oleme enam õppinud oma Eestit väärtustama, sest see on eriti ainulaadne maakilluke, millel on oma keel ja kultuur. Aga need peavad meil olema südames, nagu ütles Eesti Üliõpilaste Seltsi abiesimees Priit Kivisoo vabariigi aastapäeval: „Lippu võib lehvitada igaüks ja teha näo, et see talle korda läheb. Aga meie lipp ja Eesti Vabariik peab olema inimese südames.” Mujal tundub elu ikka ilusam, kuid tegelikkuses see pole nii. Soovist uudishimust üle aia vaadata räägib juba Lydia Koidula luuletus „Meil aiaäärne tänavas”, kus lõpuks tõdetakse siiski, et „ei poolt nii armas olnud sääl / kui külatänavas”.
Kõige tähtsam on meie endi tahe olla eestlane, väärtustada oma kodu, püha maad ja keelt, mida tuleb õppida ning ise tulemuste eest vastutada. Siis Eesti elab, kaua ja igavesti.
Selle kõne esitas Liivar Lepp Tormas peetud Carl Robert Jakobsonile pühendatud kõnevõistlusel ja saavutas esikoha.
LIIVAR LEPP, Jõgeva Ühisgümnaasiumi 8b klassi õpilane
