Külaakadeemias räägiti äikesest ja pilvedest

Jaanuari lõpus oli Jõgeva Sordiaretuse Instituudi saali järjekordsele Kultuuriseltsi Vanaveski  Külaakadeemia loengule kogunenud ligi nelikümmend inimest. See oli juba neljas kokkusaamine.

Varem on Külaakadeemias õpitud koos astronoom Jaak Jaanistega tähistaevast tundma, saadud teada geenidest geneetik Dagni Krinka vahendusel ja tutvutud maarahva tavade ja tõekspidamistega koos Maavalla koja vanema Ahto Kaasikuga. Seekord oli külla kutsutud Tartu Ülikooli geograafia osakonna doktorant ning Eesti äikesevaatlejate võrgu asutaja, peakoordinaator Sven-Erik Enno.

Loengu esimeses pooles õpiti slaidide vahendusel tundma erinevaid pilveliike. Saadi teada, kuidas pilved tekivad. Õhus leidub alati veeauru, mis pole tajutav. Teatud tingimustel (näiteks temperatuuri langedes) hakkab õhus olev veeaur veelduma, moodustuvad pilvepiisakesed, sest külm õhk mahutab vähem veeauru. Veepiisad hakkavad kogunema õhus esinevate kondensatsioonituumade (mikroskoopilised tahked ja vedelad osakesed, mille läbimõõt on alla 0,01 mm) ümber. Kondensatsioonituumad (tolm, tuhk, tahm, happepiisad jm) on alati õhus olemas, kuid enamasti me neid väikseid osakesi ei märka. Ainult põuasel ajal on need inimsilmale  põuavinena nähtavad.

Kui õhus on piisavalt niiskust, siis õhu tõustes see kõrgemal jahtub ja veeauru molekulid hakkavad kogunema kondensatsiooni tuumade pinnale. Pilves moodustuvad veepiisad, külmal ajal lumehelbed. Veepiisad liituvad, muutuvad raskemaks ja langevad allapoole, pilvekiht tiheneb. Kuigi oleme harjunud teadmisega, et vesi külmub null kraadi juures, saime loengul teada, et pilve sees on ‑20 kraadi juures veepiisad veel vedelas olekus ja alles -36 kraadi juures hakkavad need jäätuma, sest on nii pisikesed. Kui vihmapiisk tundub meile väikesena, siis on hea teada seda, et pilves olevad veepiisad on veel väiksemad. Et neist üks vihmapiisk moodustuks, oleks neid vaja sadu. 

Pilved võivad võtta omapärase kuju  

Pilved võivad meenutada linte, valle, vagusid, laineid, vatitupse, lambavilla ja muud. Selles võisid loengu kuulajad slaidide vahendusel veenduda.  Pilvi hakati liigitama juba 200 aastat tagasi. Esialgu eristati ainult neli pilveliiki, nüüd on liike 10, millele lisanduvad erinevad vormid. Pilveliikidele on antud kindlad ladinakeelsed nimed ja sageli kasutatakse sellest tuletatud lühendeid.

Näiteks tüüpilised rünkpilved, mis suvisel pärastlõunal taevas seilavad, kannavad nime Cumulus (Cu), kui neist aga kujunevad rünksajupilved, muutub ka nende nimi – Cumulonimbus (Cb). Pilved asuvad 200 meetri kuni 12-13 kilomeetri kõrgusel maapinnast.

Ülemise kihi pilved (kiudpilved, kiudrünkpilved, kiudkihtpilved) asuvad kõrgemal kui 6 kilomeetrit. Need pilved koosnevad ainult jääkristallidest, on hõredad, helenduvad ja sademeid ei anna. Ülemise kihi pilvedest paistab päike läbi ja sageli ei pane inimesed neid taevas tähelegi. Keskmise kihi pilved (kõrgrünkpilved, kõrgkihtpilved) asuvad kahe kuni kuue kilomeetri kõrgusel ja on ülemise kihi pilvedest paksemad. Neis on nii jääkristalle, lumetähekesi kui ka allajahtunud veepiisku. Õhemate keskkihi pilvede puhul võivad esineda halonähtused — rõngas ümber päikese või kuu, nn vale-päikesed jm, mille kohta lektoril ka huvitavaid fotosid näidata oli. Kõige paksemad ja tumedamad on alumise kihi pilved — kihtrünkpilved, kihtpilved, kihtsajupilved. Pikaajalise saju pilved on kihtsajupilved, mis on talvel tumehallid, suvel sinkjalt tumedad, nagu vett täis. Osa alumise kihi pilvi sarnanevad paksu uduga (kihtpilved), mis maapinnani ei ulatu. Viimati nimetatuist tugevat sadu karta ei ole. Samuti pole oodata tugevat vihma kihtrünkpilvedest. Omaette rühma moodustavad vertikaalsuunas arenevad rünksajupilved. Suvel tekivad sooja ilmaga aurumisest rünkpilved, mis võivad õhtuks hajuda, aga võivad ka edasi areneda kuni 12–13 km kõrguseni ulatuvateks äikesepilvedeks.

Välk on elektrilahendus

Selleks, et äikesepilved tekiksid, on vaja suurt kogust niiskust ja palavat õhku. Kõige sagedamini on äikest aastaringselt troopikas — 80 protsenti maakera välkudest esineb seal. On teada, et Maal lööb välku sagedusega 40-50 lööki sekundis. Mandriosas esineb kõige sagedamini äikest pärastlõunasel ajal. Mere ääres kindlat maksimumi kindlaks tehtud ei ole.

Äikese tekkele aitab kaasa mägine maastik. Välk on elektrilahendus (elektrisäde), mis võib olla kümneid kilomeetreid pikk. Välgulöök kestab 0,2 sekundit. Esinevad pilvesisesed ning pilve ja maa vahelised välgud. Pilve ja maa vahelisel lahendusel lööb välk kõrgematesse objektidesse, sagedamini metallist ehitistesse. Kõrged objektid võivad saada ühe ja sama äikese ajal mitu välgutabamust. Puudest on välk teadaolevalt sagedamini tabanud kaske.

Inimene ei olevat äikese jaoks atraktiivne objekt ja saab väga harva pihta. Inimesed saavad äikese ajal kannatada seetõttu, et on asunud välgutabamuse saanud objektile liiga lähedal. Eluohtlikuks võib kujuneda olukord siis, kui inimene asub  välku tabanud objektist 15-20 meetri raadiuses. Parem on äikese ajal viibida siseruumides ja kui mingil põhjusel ollakse õues, siis tuleks hoiduda kõrgetest objektidest eemale. Välk võib tulla ka selgest taevast. Ameerikas on teada välgulöök äikesest 60 kilomeetrit kaugemal. Eestis on teada välgulöök Viljandimaal äikesest 30 kilomeetrit kaugemal. Tänapäeval registreeritakse välku raadiolainete (äikesedetektori) abil.

Äikest esineb sagedamini Ida-Eestis

Sven-Erik Enno tehtud uurimuse järgi esineb Eestis äikest keskmiselt 12-22 päeval aastas. Sagedamini on äikest Ida-Eestis. Jõgeva kandis on äikest keskmiselt 21 päeval aastas. Kõige äikselisem on tavaliselt juulikuu.

Lisaks välgule kaasnevad ohtlikest nähetest koos äikesega rahe ja tormid. Eriti ohtlikud on tornaadod, mis teevad palju kahju USA keskosas. Eestis esineb ohtlikest nähtustest äikesega koos kõige sagedamini rahe. Rahet loetakse ohtlikuks, kui raheterade läbimõõt ületab kaht sentimeetrit või kui raheterad moodustavad maapinnale  kahe sentimeetri paksuse kihi. Eestis on suurimate raheterade läbimõõt ulatunud üle üheksa sentimeetri (mõõdetud asjaarmastajate poolt 2000. aastal Pala kandis).

Lektor selgitas lihtsate jooniste abil suurte raheterade teket pilves ja näitas omapäraste raheterade pilte. Suurt kahju võivad põhjustada ka äikese-eelsed tugevad tuuleiilid. Alles 2010. aastal esines Eestis 8. augustil ulatuslik äikesetorm, kui Väike-Maarjas tõusis tuule kiirus 36,5 meetrini sekundis. Torm viis ära kirikutorni katuse ja teisi katuseid, murdis ulatuslikult metsa.

 Loengu lõpus oli lohutav kuulda, et seoses kliima muutumisega Eestis troopilistele aladele iseloomulikke ja Ameerikas esinevaid väga ekstreemsed ilmastikunähtusi ei esine, küll aga võib meil senisest sagedamini ette tulla tugevaid torme ja siinsele kliimale omaseid äärmuslikke ilmastikunähtusi.

Äike

*Välk on elektrilahendus, mis võib olla kümneid kilomeetreid pikk

*Välgulöök kestab 0,2 sekundit

*Maakeral lööb välku sagedusega 40-50 lööki sekundis

*Mandriosas esineb kõige sagedamini äikest pärastlõunasel ajal

*Mere ääres kindlat maksimumi ei ole

*Äikese tekkele aitab kaasa mägine maastik

*Esinevad pilvesisesed ning pilve ja maa vahelised välgud

*Pilve ja maa vahelisel lahendusel lööb välk kõrgematesse objektidesse

*Kõrged objektid võivad saada ühe ja sama äikese ajal mitu välgutabamust

*Puudest on välk teadaolevalt sagedamini tabanud kaske

*Inimene ei olevat äikese jaoks atraktiivne objekt ja saab väga harva pihta

*Eestis esineb äikest keskmiselt 12-22 päeval aastas

*Sagedamini esineb äikest Ida-Eestis

*Jõgeva kandis on äikest keskmiselt 21 päeval aastas

*Kõige äikselisem on tavaliselt juulikuu

i

LAINE KEPPART

blog comments powered by Disqus