Puurmani kooli endine füüsikaõpetaja Ell Maanso oli 1. veebruaril kodus, kui presidendi kantselei tänavused ordenite ja medalite saajad teatavaks tegi. Kui tuttav Jõgevalt helistas ja sel puhul õnnitles, et Eesti Vabariigi President teda kohaliku elu edendajana Valgetähe teenetemärgiga tunnustas, ei saanud Maanso esialgu üldse aru, millest jutt käib.
“Minu reaktsioon oli, et mis nali see nüüd on ja et nii julma nalja ka ei maksaks teha.
Ma ei jälgi portaale, loen paberlehti. Kui suur osa päevatööst on tehtud ja tuba juba soe, võtan ajalehe kätte. Samal päeval poleks ma seda ju lehest saanudki lugeda,” tõdes ta.
“Uskusin sõnumitoojat, sest taoliste asjadega nalja ei tehta. Esimese katsega ma Delfist seda nimekirja ei leidnud, mõtlesin, et küllap ma järgmisel päeval ajalehest loen.”
Maanso lootis uudise selleks päevaks unustada, kuid see osutus võimatuks. Järgnes helistamistelaine, mis kestis peaaegu õhtuni. Vahepeal luges ta arvutist õnnitlusmeile, neidki tuli omajagu. Paljud õnnitlejad kinnitasid, et tunnustus läks õigele inimesele.
Algus oli huvitav
Nõukogude ajal Ell Maanso ajalugu ei armastanud. Õpetajate instituudis oli tema ajalooõpetajaks Elga Kurm, kõrge eani elanud ülihuvitav isiksus. “Kurm suutis vanaaja minu jaoks nii huvitavaks rääkida, et kuulasin teda lausa, suu lahti,” rääkis Maanso. Ta läks algul õppima eesti keelt ja kirjandust, aga neljandal kursusel ütles tema matemaatikaõpetaja Asta Eero, et miks te matemaatikat ei õpi. Kiire mõtlemisega tüdruk oli talle silma jäänud. Neljanda kursuse lõpus oli võimalik osakonda vahetada. “Ütlesin õpetajale, et läheksin matemaatikat õppima küll, aga mulle ei meeldi seal kõrval füüsika.” Instituudis oli nimelt matemaatika- ja füüsikaosakond koos. Lõpuks sai aga Ell Maansost füüsikaõpetaja. “Kui ma õpetama hakkasin, siis nägin, et füüsikat on eriti keskastmes väga huvitav õpetada. Kõrghariduse omandasin juba füüsikaõpetaja erialal.”
Kirjandus ja keel ei kadunud kuhugi. Maanso isa, koolimees Edur Tasa oli väga palju kirjutanud, nii metoodilisi materjale kui ka ilukirjanduslikke tekste. “Teda nimetati omal ajal nii kooliõpetajaks kui ka kirjameheks. Küllap ma olen üht-teist isalt pärinud.”
Ka Ell Maanso isa oli uurinud oma sugupuud. Küllap sealt jäi külge huvi oma suguvõsa vastu. “Oma vanaemast kirjutasin “Liisa-Karoliine raamatu”, ma ei pretendeeri selle ainuautoriks, vaid korjasin kokku kõik tekstid, mis olemas.”
Spikerdas isa pealt
Siis hakkasid Ell Maansod painama isa kirjutatud raamatute pealkirjad. Üks neist oli “Kodukurul”. “Võtsin murdesõnastikud ja uurisin, mida see pealkiri tähendab, ja sain vastuse – kodukatuse all.” Siis otsustas ta teha Puurmanist raamatu. Esimeses raamatus “Kodukurul” on põhiliselt portreed inimestest, kes omal ajal silma hakkasid. (Ell Maanso on Puurmanis elanud 1941. aastast, pärast seda, kui tema isa Tartu tankitõrjekraavis mõrvati ja ema Puurmanisse tööle tuli – toim.) Tema isal oli raamat “Nõo – minu kodu”. Sellest tuli “Puurmani – minu kodu”. Sellesse raamatusse püüdis Ell Maanso juba kogutud koduloolist materjali süstematiseerida. Kõik kirjapandu aga ei mahtunud ühte raamatusse ja nii sündis ka teine, “Ikka Puurmanile mõeldes”.
Sellega sai justkui üks tsükkel läbi. Aga koduloolise materjali kogumine, kokkupanek, fotode otsimine hakkas naisele meeldima.
Tammiku “Kaerakile klubi”
Tammikul elas üks tema kooliõde, kelle juures Ell oli kooliõpilasena sageli külas käinud ja kes Siberisse viidi. Seal õppis ta tundma tolleaegset külaelu. See oli erinev tema lapsepõlvekodust koolimajas. “Täiskasvanuna tundsin, et mul on selle küla kohta midagi öelda. Ma pean Tammiku inimestest tõsiselt lugu. Nii sündis raamat “Tere hommikust, tulen Tammikult”.
Tammiku naistega läks mul nii hästi, et sain raamatusse ka toiduretsepte. Kaerakilet tegi minu ema ka. Ütlesin ikka naistele, et millal te küll kaerakilet pakute, on aeg vanad toidud ausse tõsta. Lõpuks tegimegi minu tungival pealekäimisel “Kaerakile klubi”. Nüüd sai sellest juba viis aastat, me käime peagu iga kuu korra koos, suvel on pikem paus. Käime koos Helgi Ani juures. Ta on nii tubli inimene, ei hoia kokku tööd ja vaeva, teeb soolapekileiba, peenleiba, kaerakilet ja aegapidi lisandub ka teisi toite. Mõnikord tulevad naised kavala näoga, kaasas mingi põnev toit.”
Veebruaris vastlapäeval ja jaanipäeval on ka kõik külalapsed kutsutud, kes tahavad. On toredad jõulupeod maha peetud. Tegelikult läks Tammikul käima külaselts.
Ükskord küsisid aga Altnurga naised Ell Maansolt, millal ta nende külast raamatu teeb. “Kui Altnurga raamat valmis sai, küsisid Jüriküla inimesed, et millal meie oma tuleb.” Tegelikult on kõik väga aktsioonis, iga päev tuuakse uusi materjale, pilte, helistatakse, meilitakse. Paljud vanemaealised ise arvutit ei tunne, kuid laste abiga saavad asjad aetud. “Mul on tõeline kirjasaatjate võrk tekkinud, väga paljud inimesed on tänu minu pealekäimisele kirjutama hakanud. Eks see tule mõnikord välja nagu koolikirjand, annad kolm nädalat aega ja ikka viimasel õhtul kirjutatakse.”
Lisaks hoidis Ell Maanso silmapiiril ka Tõrve küla, sest seal on tema õemehe kodu. Paar viimast raamatut on tal täie teadlikkusega tehtud, et see on ühe valla küla raamat ja tulevad järgmised.
Maansol on nüüd kujunenud oma kindel metoodika. “Algul võtsin ühe küla ja ainult sellega tegelesingi, n-ö kõrvalsaadusi ei osanud ära kasutada. Nüüd ei tegele ma ainult ühe raamatuga korraga, vaid kolme-neljaga, sest arvuti on nagu ait, kuhu saab muudkui salvestada.” Praegu on Ell Maansol korraga käsil Kursi kirikumõisa, Kirikuvalla ja Puurmani aleviku raamatud.
Pildid skännib ta sisse. Paljud on oma pildid laiali jaganud ja seetõttu palju materjali kaduma läinud. Pilte on vanasti võrdlemisi vähe tehtud – fotograaf tuli matustele, leeripeole, kokakursustele, haridusseltsi juhatuse koosolekule. Ja nii on tegelikult eri peredes ühed ja samad pildid.
Maansod huvitab kultuurilugu. Ja seegi, kuidas inimesel on läbi ajaloo õnnestunud midagi oma kogukonna heaks ära teha.
Kursi raamatut koostades selgus, et seal on töötanud väga tuntud kirikuõpetajad, näiteks Vello Salum, praegune Ruhnu kirikuõpetaja Harri Rein, piiskop Kuno Pajula, viimane on ka Kursist naise võtnud. “Mina vaatan nende õpetajate tegemisi nüüd kogu küla arengu taustsüsteemis, koostöös Kursi inimestega. Kirikuõpetaja roll on muutunud. See kõik on minu jaoks huvitav.”
Toetab Kultuurkapital
Raamatute väljaandmisel on Maansod Puurmani vallavalitsuse kõrval toetanud ka Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp. “Nad on mind usaldanud. Kui ma esimest korda taipasin nende käest raha küsida, siis olin väga ebalev. Aga ekspertgrupi nõukogus olid tol ajal ka mõned õpetajad, nad tundsid mind ja oskasid hinnata mu tööd. Iga aruande juurde tuleb panna ka raamat. Ju nad siis nägid, mille jaoks ma toetust küsin,” tunnistas ta.
Ell Maanso ei koorma Kultuurkapitali oma projektidega, vaid peab mõistlikku vahet. “Las teised ka saavad, mulle alles anti,” märkis ta.
“Osa raamatu väljaandmiseks vaja minevast rahast tuleb ikka ise ka mängu panna. Olen oma raamatuid levitanud sümboolse summa eest paljudel kohalikel üritustel ja niiviisi ka osa rahast tagasi saanud,” lisas ta.
Samas on ta väga palju ringi sõitnud ning autokütuse kulud tulevad päris kopsakad. Telefoniarvetest rääkimata. Aga raamatute pealt ei teeni ta midagi. “Ei saa mõelda – raamatu hind peab olema selline, et ma oma kulutused tasa teeniksin. Siis ei jõuaks keegi neid osta.”
Esimeste raamatutega oli raske ka tiraaži määramine. Esimest Puurmani raamatut tuli tal kohe lisaks tellida, aga see läks tublisti kallimaks kui siis, kui kohe suurem trükiarvu oleks tellinud.
Nüüd pole ta lugejaskonnaga enam mööda pannud. Tõeliselt hästi lähevad koduloolised raamatud mõisapäevadel, sest seal käivad omakandi inimesed või Puurmani kooli vilistlased. Hästi ostetakse raamatuid ka Kursi surnuaiapüha ajal. Müügivõrk on Ell Maansol tubli ja vahel tuleb trükistest puudugi.
“Mul on nüüd juba ka õpilasi, Puurmani kooli huvijuht Raina Rumvolt on oma suguvõsast raamatu teinud. Tema kasutas ankeedi vormi ja püüdis iga paari kohta saada pulmapildi. Nüüd on kenasti näha, kuidas pulmakleitide moed on muutunud ja missuguseid kleite on kantud.”
Ell Maanso on ka Eesti Rahva Muuseumi kirjasaatja, ta on sinna päris palju töid teinud. Koos abikaasa Mardiga on nad väga palju pildistanud, nii et mustvalgeid negatiive oli Maansode kodus karpide kaupa. Karpidel oli kirjas, millal on pildistatud ja kes seal peal on. Maansod andsid oma negatiivide kogu Eesti Rahva Muuseumile. Muuseum võttis need vastu ning skännis need sisse. Paari aasta pärast sai Ell Maanso oma arhiivi digitaliseeritult tagasi. Nüüd kirjutab Ell piltide juurde, kes seal peal on ja millal need tehti. Kahel plaadil on kokku 12 000 pilti ehk kummalgi kuus tuhat. Ühe plaadi on ta juba jõudnud talvel allkirjastada, teine on veel ootamas.
“Oskan nüüd talletatut paremini väärtustada,” tunnistas ta.
Ell Maanso elukäik
*Sündis Tartus 1935. aasta 27. märtsil
*Õppis Puurmani 7-klassilises koolis 1942. aasta 1. septembrist kuni 1949. aasta juunikuuni
*1949. aasta 1. septembrist kuni 1955. aasta 5. juulini Tartu Õpetajate Instituut
*Omandas põhikooli matemaatika-füüsikaõpetaja kutse
*1955. aasta 1.septembrist kuni 1960. aasta 5. juulini omandas Tallinna Pedagoogilises Instituudis keskkooli füüsikaõpetaja kutse
*1955-1966 Tootsi 7-klassiline koolis aineõpetaja, klassijuhataja, ringijuht
*1966-1992 Puurmani keskkoolis õpetaja, klassivälise töö organisaator
*1992-2003 Puurmani keskkoolis raamatukoguhoidja, ringijuht
Keeleoskus: eesti, vene, saksa keel
*Täiendharidus TPed I täienduskursused klassivälise töö organisaatorile
*Praegu pensionär
*Trükised:koostanud ja trükisena välja andnud koolile aastapäevadeks kaks almanahhi (1993 ja 1998), kolmanda koostamisel osalenud (2008)
*Puurmani kodulooalased raamatud: “Kodukurul” (2001), “Puurmani – minu kodu” (2005), “Ikka Puurmanist mõeldes” (2006) ja “Tere hommikust, tulen Tammikult” (2008)
*Koostöös lähisugulastega MTÜst Birkenbaumid “Liisa-Karoliine raamat” (2002)
*Birkenbaumide elulugude kogumik “Vaikne kena kohakene” (2005)
*2009 ilmus külaraamat Altnurgast, 2011 Jürikülast ja 2012 Tõrvest
i
HELVE LAASIK
