Milline kaup võib käreda pakasega nädalavahetusel maapoest ootamatult otsa lõppeda? See pole leib, piim ega kaugeltki mitte külmarohi, vaid hoopis linnutoit.
Väikesed tiivulised, kes talveks soojale maale ei page, on meile ikka sümpaatsed olnud ja nende toitmine läheb järjest enam moodi. Ühelt poolt on see seletatav viimaste karmide talvedega – vahepealsetel aastatel polnud linnukesel saamise ja söömisega just erilist muret. Teisalt tundub aga, et mitmesuguse disaini ja arhitektuurilahendusega pisikesi välisööklaid varustatakse õhinal ka sisse kodeeritud hoolitsemisvajadusest. Kui omal ajal maakohas pea igas õues laut oli, kus piimaandjaid-sarvekandjaid ja muidki tulu toovaid hingelisi peeti, käis lindude toitmine nii muuseas, kui üldse. Varblaseparv nokkis nagunii üles kõik, mis aida- või küüniteele pudenes, ja eks mõnikord puistati peoga ka lisa; uus pekitükk meenus tihaste tarvis sirelioksa riputada alles siis, kui vana kamar ammu läbi paistis.
Linnumajake akna küljes, et laps külas käivaid tiivulisi jälgida saaks, oli rohkem linnapere meelelahutus. Praegu aga, kui paljudes majapidamistes südatalvel peale oma kõhutäie ja ahjusooja muud muret pole, tuleb poeskäijal ikka meelde ka aknalekopsijate tarvis midagi ostukorvi lisada.
Kui pakutakse, siis paluks korralikku!
Odav see lõbu muidugi ei ole, sest linnukese pea võib küll pisike olla, aga mitte tühi. Niipea, kui tavaliste tangude või kaerahelveste asemel kordki peent poesegu serveeritud, ei võeta igavamat kraami enam noka sissegi. Vähe sellest – peagi sorteeritakse sellest segustki päevalilleseemned ja pähklid välja, kõhnad kaeraterad jäävad tuule puistata.
“Ma ei taha kokku arvata, palju mul mineval talvel nende peale raha läks, vererõhk tõuseb kohe,” rääkis hiljuti üks muhe taat kaupluse kassasabas teisele. “Oh, mis seal rääkida, mul käib veel alailma rähn, see, sunnik, konfiskeerib korraga kogu pekitüki,” oli teine sama meelt.
“Korra oli mul kõik otsas. Puistasin hirssi ja rääkisin, et söögu seda, mul pinsipäev tuleval nädalal. Vaat ei söönud kah, ju läksid kuhugi, kus paremat pakuti,” muljetas vestlust pealt kuulnud lahke silmavaatega memm.
Pühapäevane toitmismaraton
Mõne aja eest sai hakisuguvõsal kortermaja katuseräästas elutingimusi sandimaks muudetud ja seepeale jäi majaümbruses ja rõdul nende poolest rahulikumaks. Sai ka pisemate lindudega paremini kontakti. Mis teha, “jumalaloomakesed” ju hakidki, aga üsna tüütud ja ka nõrgemate suhtes agressiivsed. Kui mõne aasta eest pekitükiga tihaseid turgutada püüdsime, vallandas see heategu rõdul suure kisa ja tiibaderobina, tihased ei söandanud näolegi anda, pekitükk rändas aga julge ja tugevama nokas üldse minema.
Hiljaaegu muretsetud plastist söögimaja täitsime prooviks odratangudega. Tunni pärast leidsid selle esimesed kliendid – tihased. Maitsesid, kuid lauda tühjaks ei söönud – ju polnud päris see…
Info “eurosöögi” laualejõudmisest ühel pühapäeva ennelõunal levis mõne minuti jooksul. Paari testlennu järel (ega keegi ei piilu, ega kass kusagil ei passi?) moodustus järjekord: esimesed söögimaja serval, järgmine vahetus teleriantennil, kõige viimased läheduses kaseokstel. Peagi said külalised julgust juurde ja iga nokatäiega kaugele ei kiirustanudki. Et pisikesel linnusööklal puue ilmnes — nimelt ei mahu suured päevalilleseemned koonuseavast välja pudenema —, tuli aeg-ajalt käia majakese külgedele trummeldamas. Ja loomulikult mahutit ka täitmas. Hämmastav oli leige huvi võrkümbrises rasvapalli vastu. Üks ja teine käis seda toksimas, aga loobus peagi. Ilmselgelt ei olnud viga liigses “e- maitses”, vaid pakases, sest külmakraadide kahanedes riputi selles toitvas võrkkiiges vahel ka mitmekesi.
Isehakanud ornitoloogile on silma jäänud, et kõige enam on liikvel rasvatihaseid, sekka mõni leevike ja varblane. Ehk tuleb ette sinitihaseidki, aga et nende trikoloorset peakatet fikseerida, peaks aknale liiga lähedale minema. Peletada ei raatsi aga kostilisi ju hetkekski, nagunii kestab nende aktiivne toitumisaeg vaid keskhommikust kella kolmeni pärastlõunal, kui päike madalale vajub. Siis minnakse ilmselt juba ulualust otsima ja küllap on turvalisemate tihnikute ja soojemate räästaalustegagi kitsas käes, nii et kes ees, see mees.
Nüüd on siis ilmselt märtsi lõpuni üks hool juures. Kui tee poodi viib, tuleb lisaks leivariiulile ja piimapakile ka linnurahva moonakotti kontrollida. Õnneks on kaubandusse tekkinud ka säästlikum müügiartikkel: sinikollaste pakikeste asemel saab mõnel pool osta ka ainult päevalilleseemneid, pealegi kaalukaubana. Hoopis teine tera, nagu öeldakse! Tööpäevadel tuleb aga serveerimislaud rõdul juba varahommikul enne kodunt lahkumist kuhjaga täita. Sest kust see linnuke ikka saab, liiati kui oled ta juba endale, mitte loojale lootma harjutanud.
Tänavu kutsus Eesti Ornitoloogiaühing kolmandat korda kõiki linnusõpru talvisel aialindude loendusel osalema. Seda paluti teha 28. ja 29. jaanuaril ühe vabalt valitud tunni jooksul aias või pargis, soovitavalt lindude toitmiskoha läheduses.
Tänavused loendusandmed pole veel avalikkuse ette jõudnud, mullu oli aga osalejaid 1134 ja vaatluskohti 948. Nähti 30 973 lindu ja tuvastati 58 liiki, neist veerand rasvatihased. Teise koha saavutas rohevint, järgnesid põldvarblane, leevike ja koduvarblane.
i
KAIE NÕLVAK
