Möödunud esmaspäeval oli Jõgeva linnaraamatukogu korraldatavas kohtumistesarjas „Avatud meeltega” külaliseks nõukogude okupatsiooni aegsest terrorirezhiimist kõneleva filmi „Tõrjutud mälestused” ja samanimelise raamatu autor, Võtikverest pärit ajakirjanik Imbi Paju.
iii
Et peale raamatust kõnelemise oli plaanis ära vaadata ka film, toimus kohtumine sedakorda mitte raamatukogus, vaid Betti Alveri muuseumis, kus selleks võimalused paremad. Kummalisel kombel polnud Imbi oma filmiga, mida ta isegi Ameerika Ühendriikides näitamas käinud, kodumaakonna publiku ees veel olnudki. Raamatuga küll: seda esitles ta ülemöödunudaastasel Võtikvere raamatuküla peol.
Kuidas Jõgeva publik filmi vastu võttis?
Filmivaatamise järgne arutelu oli väga südamlik. Inimesed olid liigutatud, mõtlikud ja endasse vaatavad. Mõned tulid mulle rääkima nende endi perekonna saatusest. Rääkisime empaatiatundest laiemalt ning kokku hoidmise vajadusest ka praeguse majanduskriisi ajal.
Betti Alveri Muuseumi olid kogunenud väga kenad ja vaimsete huvidega inimesed, kes andsid kogu õhtule hea aura. Kinkisin muuseumile ka DVD oma filmiga, nii et filmist huvitatud saavad kokkuleppel muuseumiga seda seal edaspidigi vaadata.
Et „Tõrjutud mälestused” – olgu siis raamatu või filmina – meile endile, eestlastele, hinge lähevad, on loomulik. Ent kuuldavasti on Sinu teosed huvi ja kaasaelamisega vastu võetud ka mujal.
Jah. Soomes on mu raamatust nii minu kui ka kirjastaja üllatuseks ilmumas juba kolmas trükk ja esinemiskutseid üha tuleb. Rootsi haridusministeerium soovitab aga kasutada Eesti ajaloo sügavuti mõistmiseks ja kommunismi teema avamiseks põhikooli ajalootundides Rootsis elava eestlannast professori Anu Mai Kõlli raamatu „Kommunismi nägu” kõrval just „Tõrjutud mälestusi”, mis on ilmunud ka rootsi keeles. 2007. aasta Göteborgi raamatumessilgi, kus Eesti oli peakülaliseks, kujunes müüduimaks eesti raamatuks „Tõrjutud mälestused”.
Taani suuremaid ajalehti Politiken ei pidanud paljuks „Tõrjutud mälestustele” pühendatud ajalooseminari korraldada ning möödunud aasta lõpus käisin oma filmiga Iirimaa ühe väärikama õppeasutuse, Dublini Trinity Kolledzhi korraldatud filmiõhtul ja seminaril.
Nii et neil, kes kordavad nagu mantrat, et meil pole mõtet oma ajaloo valupunkte teistele lahti seletama hakata, sest meist ei saada niikuinii aru, pole õigus: kui me suudame oma lugu rääkida nii, et teistel on võimalik sellega samastuda, siis saadakse meist vägagi hästi aru. Olen leidnud ühise keele ka näiteks vene rahvusest Eesti õpetajatega, kellele olen esinemas käinud. Muuseas, tänu Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti büroo toetusele ilmub „Tõrjutud mälestused” peatselt ka vene keeles. Vene keelde tõlgitakse filmgi.
Sul endal on tegelikult juba uued tööd käsil.
„Tõrjutud mälestused” elavad tõepoolest juba oma elu ning kuigi ma selles aeg-ajalt teatud viisil osalen – mõnel kohtumisel käies näiteks – olen hõivatud juba uute tegemistega. Koostasime äsja koos eesti juurtega soome kirjaniku Sofi Oksasega soomekeelse artiklite kogumiku „Kõige taga oli hirm”, mille käsikiri on praegu trükikojas ja mis ilmub märtsiküüditamise 60. aastapäevaks. See raamat kõneleb sellest, kuidas Eesti kaotas oma ajaloo ja kuidas see jälle tagasi saadi.
Kogumikus on artikleid mitmelt Eesti autorilt, nagu ajaloolased Aigi Rahi-Tamm ja Mart Laar, politoloog Iivi Anna Masso, jurist Lauri Mälksoo, Eesti Rahva Muuseumi teadur Terje Anepaio, luuletaja ja publitsist Igor Kotjuh, vabariigi president Toomas Hendrik Ilves, samuti Soome autoritelt. Ka meilt Sofiga on mõned artiklid, ent kaasata suutsime ka sellised rahvusvaheliselt tuntud korüfeed nagu ameerika ajakirjanik ja ajaloolane Anne Applebaum, ajakirja The Economist Kesk- ja Ida-Euroopa korrespondent Edward Lucas ja Suurbritannias elav endine nõukogude dissident Vladimir Bukovski.
Artiklite kogumiku esitlus on 23. märtsil ja sellele järgneb seminar, mille korraldamisest võtavad osa kõigi kolme Balti riigi saatkonnad. Oleme Sofiga pannud kokku ka Baltimaade okupeerimisega seotud dokfilmide programmi, mida näidatakse kevade jooksul Helsingi kinoteatris Orion. Küüditamise aastapäeva tähistatakse Soomes tänavu esimest korda.
Kas kõnealune artiklite kogumik on plaanis ka eesti keelde tõlkida?
Ei. See pole ka otseselt vajalik, sest eesti lugeja jaoks ei sisalda selle kogumiku artiklid just väga palju uut infot: meie oleme oma mälutöös juba aastaid üsna tublid olnud. Ka Edward Lucase raamat „Uus külm sõda” ja Anne Applebaumile Pulitzeri auhinna toonud teos „Gulag” on eesti lugejale erinevalt soome lugejast juba tuttavad. Muuseas, Soome ongi minu teada ainus Euroopa riik, kus „Gulag” veel ilmunud pole. Isegi Venemaal on see ilmunud! Need artiklid, mille ise raamatusse kirjutasin – üks neist käsitleb propagandat, teine Eesti juudikogukonna ajalugu, plaanitsen siiski pisut ümber töötatuna ka Eestis avaldada.
Artiklite kogumiku koostamise mõte tekkis meil Sofiga spontaanselt. Osalt oli see tingitud sellest, et mõnede soome ajaloolaste, nagu näiteks Martti Turtola ja Johan Bäckmani sulest on viimasel ajal ilmunud tekste, millest jääb mulje, nagu oleksid eestlased ise süüdi selles, et Nõukogude Liit meid okupeeris. Tegelikult oli ju Molotov-Ribbentroppi pakt, mille sõlmimisest tänavu möödub 70 aastat, see, mis kolm Balti riiki Nõukogude Liidu mõjupiirkonda määras, ning küsimus sellest, kes võitles enda eest ja kes mitte, taandub siin teisejärguliseks. Juba geograafiline asend andis meile vähem šansse enda eest seista.
Soomes ongi asjad teatud mõttes pahupidi. Kui mujal Euroopas teavad akadeemilised ringkonnad ja ajakirjanikud nõukogude okupatsioonist suhteliselt palju ja tavalised inimesed üsna vähe, siis Soomes on just lihtsad inimesed need, kellele Eesti saatus ikka südamelähedane olnud, eliidi hulgas leidub aga veel päris palju külma sõja aegse identiteediga ettevaatlikke inimesi, kes eelkõige muretsevad sellepärast, et keegi vanades asjades sorimisega Venemaad ei ärritaks. Ajaloo kaudu saab inimesi tülli ajada, aga saab ka suurendada nendevahelist solidaarsustunnet ja koostöötahet.
Peatselt on Sul valmimas uus film, mis kõneleb Eesti naiskodukaitse ja Soome analoogse organisatsiooni Lotta Svärd sõjaeelsest koostööst.
„Dokumentaalfilmi „Soome lahe õed” materjal on juba salvestatud ning praegu monteerin seda. Eesti naiskodukaitse kutsuti ellu just Soome Lotta Svärdi eeskujul ja kahe organisatsiooni vahel olid väga tihedad sidemed. Hõimuliikumine oli tollal üldse tugev ning läbikäimine eestlaste ja soomlaste vahel tihe. Ühelt poolt tahangi oma filmiga ühendada Eesti ja Soome loo ning eestlaste ja soomlaste suhetesse taas rohkem soojust ja solidaarsust tuua, teisalt aga näidata naiste kaudu inimese ja väikeriigi haavatavust.
Mul on hea meel, et teiste hulgas nõustus filmis oma lugu rääkima tuntud soomerootslannast poliitik Elisabeth Rehn, kes liitus Lotta Svärdi noorteorganisatsiooniga kaheksa-aastaselt. Tema loob filmis silla mineviku ja tänapäeva vahele: on ta ju jälginud 1990. aastate lõpus ÜRO eriesindajana inimõiguste olukorda Bosnias ja Hertsegoviinas ning näinud, kuidas naised ka tänapäeva sõdades kannatama peavad. Muuseas, ÜRO inimõiguste ekspertide hulka on pääsenud väga vähesed naised ja ka Elisabeth Rehni sellesse ametisse nimetamisele olid omal ajal vastu kõik suurriigid. Naisi usaldatakse nimelt rohkem ja neile räägivad kannatanud tunduvalt enamat kui meestele. Aga see riivab tihti suurriikide huve.
Ent peale Elisabeth Rehni loo sain filmi veel palju huvitavaid lugusid. Õigupoolest tuli neid filmi tehes lagedale üha uusi ja põnevamaid. Näiteks möödunud aasta lõpus tegi üks soome ajakirjanik minuga intervjuu, kus ma ka valmivast filmist rääkisin. Kui intervjuu ilmus, helistas mulle üks vanem soome härra, kes ütles, et tema õde oli 1940. aastal, kui Eesti okupeeriti, parasjagu koos väikeste lotadega Eestis viibinud: ta oli Lotta Svärdi noorteorganisatsiooni rühmajuht. Nii sain filmi soomlannast pealtnägija mälestused okupatsiooni algusest. Kaua aega otsisin ka inimest, kes võiks oma sõnadega kinnitada lugu, mida olin lugenud eesti ühiskonnategelase Helmi Mäelo paguluses ilmunud mälestustest. Ta kirjutas, et kui Talvesõda juba käis – ka selle algusest möödub tänavu 70 aastat –, siis otsustasid aktiivsed eesti naised teha korjanduse Soome toetuseks ning korjasidki kokku korvikesetäie väärismetallist ehteid, mis anti kaasa parasjagu Eestis viibinud professor Lauri Kettusele. Lõpuks leidsin siiski ka inimese, kes seda lugu mäletas ja oli filmis nõus seda jutustama.
Film peaks valmis saama juba selle kuu lõpus või vähemasti sel kevadel ning kolmekeelsena: soome-, eesti- ja rootsikeelsena. Selle näitamisest on juba huvitunud mitu telekanalit.
Kas ka selle filmi põhjal valmib raamat?
Jah, tahaksin teha „Soome lahe õdede” põhjal ka raamatu. Samas olen mõlemat filmi tehes leidnud end situatsioonist, mis meenutab mulle vesipildi hõõrumist lapsepõlves: algul ühetaolise paberipinna alt tuleb hõõrudes välja üha uusi ja põnevamaid kihte. Meie oma ajaloost tuleb välja nii värvikaid üksiklugusid, mis on suisa Euroopa ajaloo pärlid ning mis seetõttu samuti tahaksid kas dokumentaalfilmiks või koguni romaaniks saada. Nii et tulevikuks on mul plaane palju.
Palju olen viimasel ajal tegelnud Eesti juudi kogukonna looga. Kui mõned on püüdnud eestlasi juudivihkajateks tembeldada ja väita, et Eestis valitses enne sõda profašistlik diktatuur, siis minu kogutud lood räägivad hoopis muust. Näiteks Mark Rõbak, kelle eestvedamisel möödunud aastal Tallinna Eesti Juudi Muuseum rajati, näitas mulle 1936. aastal Londonis ilmunud artiklit, milles nimetati Eestit just suhtumise tõttu juutidesse tolerantsuse saareks. 1933. aastal, kui Hitler Saksamaal võimule tuli ja juute taga kiusama hakati, avati Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna juures juudi keele ja kultuuri õppetool, president Konstantin Päts kuulutas aga antisemitismi kriminaalkuriteoks.
Meie ajaloos on tegelikult palju asju, mille üle peaksime uhked olema, aga mida me ise endale ei teadvustagi, sest need on okupatsiooniaegse propaganda alla mattunud. Samas saaksime minevikust, sellesse kätketud lugudest väga palju hingejõudu ammutada.
21. veebruari Postimehe arvamusküljel ilmunud loos “Eesti elujõud ja eneseviha” kirjutad murelikult eestlaste kalduvusest üksteist maha teha, mis on silma torganud ka meie naabritele.
See artikkel on toonud mulle väga palju positiivset tagasisidet. Olen saanud tänulikke e-kirju ja presidendi vastuvõtulgi tulid paljud ütlema, et nad on minuga sama meelt.
Me peaksime tõesti üksteist rohkem hoidma ja tunnustama, mitte üksteisele kaikaid kodaraisse loopima. Kui me iseennast ei väärtusta, siis ei väärtusta meid keegi. Seepärast peaksime vaatama iseendasse ja uurima, ega seal väike reetur või enesehävitaja ei istu. Kui me teeme valikuta ja lahmides maha oma riiki ja riigijuhte, siis on see minu meelest enesehävitamine. Iseasi, kui mõni konkreetne asi on halvasti tehtud: siis võib kritiseerida küll. Oma riik kui niisugune on aga suur väärtus ja me peaksime selle olemasolu üle õnnelikud olema.
Oled nüüd juba aastaid Soomes elanud. Kas Sul Eestisse tagasi tulla pole plaanis?
Olen tegelikult oma aega kogu aeg teatud määral Soome ja Eesti vahel jaganud ja mulle tundub, et Eestis toimuvad praegu intensiivsemad vaimsed otsingud kui Soomes. Head ja huvitavad inimesed tõmbavad üksteist ligi ja koonduvad, et koos maalida, mediteerida või muid põnevaid vaimseid radu käia. Ma ise olen viimasel ajal selleks, et mitte kanaliseerida endasse oma raamatute ja filmide kangelaste läbi elatud valusid, kannatusi ja traumasid, huvitunud budismist. Tahaksin hakata korraldama ka loova või vabastava kirjutamise kursusi ja seda just Eestis.
Eestisse annaks tegelikult üle kanda ka kõik vaimselt viljastavad suhted, mis mul Soomes tekkinud on, sest vahemaad on väikesed ja infotehnoloogia lihtsustab läbikäimist. See, kas ma päriselt Eestisse tagasi tulen, sõltub sellest, kuidas suudan ära korraldada oma isikliku elu, aga eestlane olen ma niikuinii 24 tundi ööpäevas: eestlaseks olemine on mulle peaaegu nagu elukutse.
iii
RIINA MÄGI
