Ettevalmistatav gümnaasiumireform on juba tekitanud omajagu pingeid ja veel rohkem küsimusi. Vooremaa vestlusringis räägivad teema lahti haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, maavanem Viktor Svjatõšev, omavalitsuste liidu esimees Toivo Tõnson ja riigikogu liige Aivar Kokk.
Kas hariduses toimuvad ümberkorraldused on pigem revolutsioonilised või evolutsioonilised?
Aaviksoo: Revolutsiooniga hariduses kuhugi välja ei jõua ja tegelikult on iga aasta paaril-kolmel korral haridusseadusi parandatud. Aga laiemas kontekstis on eriti üldhariduses seis selline, et kuigi me oleme juba 20 aastat elanud taasiseseisvnud Eestis, on seal palju asju pärit okupatsiooniajast. Olulises osas on koolivõrk ja selle ülesehituse loogika, ka õpetajate töö tasustamise loogika pärit tollest ajast.
Suuresti ka õpetajate ettevalmistus, koolitus, terve rida asju pole arenenud nii, nagu 20 aasta jooksul võinuks. Tasapisi on probleemid kuhjunud ja eks nad mingit lahendust otsivad.
220 gümnaasiumi käib üle jõu
Kas praegu on käes mingisugune murdepunkt, kus selg on vastu seina ja vanaviisi edasi ei saa?
Aaviksoo: Üks temaatika, kus muutused on vältimatud, on gümnaasiumivõrk. 220 gümnaasiumi on olukorras, kus eelseisvatel aastatel kahaneb õpilaste arv paarkümmend protsenti. See käib meile ilmselgelt üle jõu ja mitte ainult rahaliselt.
Asja tuum on selles, et kui me ei tee teadlikult neid reforme, siis ei jäägi mujale gümnaasiume kui Tallinna ja Tartusse. Täna on löögi all maakonnagümnaasiumid ja kui me ei suuda neid oluliselt tugevdada, siis lapsed ei lähe ära mitte maalt, vaid ka maakonnalinnadest. Selle vastu peaks midagi ette võtma.
Svjatõšev: Oluline on säilitada maakonnakeskustes gümnaasiumiharidus. Teatud muutused tuleb ette võtta, sest õpilaste arv on enamikus gümnaasiumides kaunis tagasihoidlik. Maavalitsus tegi ettepaneku moodustada laiapõhjaline töögrupp, et lähtudes haridusministeeriumi põhjalikest uuringutest teha omad ettepanekud.
Jõgeva linnas on ellu kutsutud riigigümnaasiumi rajamine ja töö selles osas käib. Põltsamaa kooli puhul on selge, et see haarab tervet regiooni, ka osa Järvamaast. Mustvees on kaks gümnaasiumi, mille tulevik on tugev pähkel. Mustvee on piirkond, kus võiks jätkata gümnaasiumiaste, ja kui see pole võimalik iseseisva gümnaasiumina, siis osana Jõgeva gümnaasiumist. Palamusega on sama variant võimalik. Puurmani on juba otsuse teinud ja sel õppeaastal seal 10. klassi ei avatud. Ka Tabivere peab oma otsuse tegema.
Põltsamaal peab gümnaasium säilima
Kuidas vaatavad omavalitsused neile arengutele?
Tõnson: Kõik saavad aru, et sellega peab tegelema, kuid kindlasti on ka kümneid ja kümneid küsimusi. Gümnaasiumide ümberkorraldamisel ei tohi ära unustada kutsekeskharidust. Paljudele kutsekooli erialadele võetakse vastu pärast keskhariduse omandamist. Mis saab nendest lastest, kes gümnaasiumi enam sisse ei saa, kuid ei pääse keskhariduseta ka kutsekooli?
Sel [eelmisel – toim] nädalal toimus Põltsamaal piirnevate omavalitsuste ja ka Järva ning Viljandimaa esindajatega kokkusaamine, et arutada Põltsamaa gümnaasiumi tulevikku. Leidsime, et see peaks jääma, kuigi õpilaste arv ei mahu ette antavatesse raamidesse – 252 last gümnaasiumiosas.
Peipsi gümnaasium kolme maakonna lastele
Kokk: Igal lapsevanemal on soov, et laps saaks kõige parema hariduse. Oluline on see, et algkoolid jääksid kodule võimalikult lähedale, sõltumata sellest, palju seal lapsi käib. Põhikoolides on juba mure, et lapsi ei jätku, ja siin tuleb omavalitsustel otsustada, kui lähedal peab põhikool olema. Samas tuleb arvestada ka laste vajadust õppida huvikoolis.
Igas maakonnas peab olema üks korralik riiklik gümnaasium, mille riik üles ehitab ja üleval peab. Omavalitsused peavad otsustama, kas sellisel juhul oma kooli edasi hoida või mitte, iga volikogu peab andma ka vastuse, kas ta suudab oma koolis lastele piisavalt hea hariduse anda.
Peipsi ääres tegutsevate gümnaasiumide puhul tuleks vaadata Jõgevamaad ja Tartumaad koos. Seal on kokku neli gümnaasiumi ja tulemuste järgi pole ükski neist vilets. Võib-olla oleks õige teha Peipsi äärde Peipsi gümnaasium, sest kui Mustvees koolid kinni panna, kaoksid inimesed sealt päris ära. Põltsamaal tuleb jällegi koolitada kogu piirkonna lapsi ja seal ei saa teha valikuid nagu Treffneri või Miina Härma gümnaasiumis.
Kerge ei saa reform olema, kuid lapsevanemad mõistavad, et kui piirkondades ei tehta vajalikke otsuseid, siis meie lapsed lihtsalt sõidavad Tartu koolidesse ega lähe ka Jõgeva gümnaasiumi.
Kui riik on otsustanud luua oma gümnaasiumivõrgu, siis kuivõrd on vaja sellisel juhul üldse omavalitsuste arvamust küsida?
Aaviksoo: Koostööd on ikka mõistlik teha, sest meil on ju riik üks ja lapsed on ühised. Seadus näeb omavalitsustele ette üldhariduse korraldamise ja jõuga seda ära võtta ei ole mõistlik. Kui seisukohad kujundatakse välja nii omavalitsuste, maakondade kui riigi tasemel, siis tuleb lihtsalt maha istuda ja proovida mõistlik kompromiss leida. Leppida tuleb kõigepealt kokku põhimõtetes, sest see on kõige olulisem. Siis tuleb otsustada, kas neid põhimõtteid rakendatakse ja kuna tegelik elu on keerulisem, siis tuleb olla valmis ka erandite tegemiseks.
Kõige olulisem eesmärk on, et 30 või teatud juhtudel ka
Kokk: Selle kõrval on oluline transport ja õpilaskodud, sest laps ja lapsevanemad ei tohi majanduslikult kannatada seeläbi, et kuskil pannakse kool kinni. Tihti on juhtunud, et riik on teinud otsuse, lähtudes enda kokkuhoiust, kuid tegelikult kodaniku rahakoti arvelt, sest teenus on läinud kaugemale. Kui näiteks Palamusel ühel hetkel enam gümnaasiumiosa ei ole, siis peab laps saama tasuta transpordiga normaalselt Jõgevale ja koju.
Tugevat kooli ei tekitata nelja seinaga
Tõnson: Mina ei kujuta ette neid hoobasid, kuidas garanteerida laste minek just Jõgeva gümnaasiumi ja mitte kuhugi mujale. Tugevat kooli ei ole riigil võimalik tekitada nelja seinaga.
Svjatõšev: Kui kutsekoolid eeldavad osadel erialadel õpilaselt keskhariduse olemasolu, siis peaksid olema ka n-ö nõrgemad gümnaasiumid, mis valmistaksid õpilasi ette kutsekooli minekuks.
Aaviksoo: Ma ei pea kindlasti võimalikuks, et me hakkame riiklikult arendama tugevaid ja nõrku koole. Tuleb saavutada olukord, et oleks tagatud ühtlaselt tugev haridus. Kindlasti ei tohi tekkida teadmine, et meil on lollide koolid ja tarkade koolid.
Probleem on selles, et nõrgemad õpilased ei pääse tulevikus enam gümnaasiumi, kuid ka mitte kutsekooli, kus eeldatakse keskhariduse olemasolu. Sellisel juhul peaks kasvama kutsekooli vastuvõtt põhikooli baasil.
Aaviksoo: Meil antakse paljudes kutsekoolides funktsionaalsemat ja tugevamat haridust kui paljudes keskkoolides. Me ei tohi minna libedale teele, et peame kutseharidust kuidagi teisejärguliseks.
Põhikooli lõpetamise järel on kõik õpilased võrdsed otsustama, kas minna edasi kutsekooli või gümnaasiumi. Ma mõtleksin väga tõsiselt sellele mudelile, mida praegu Soomes rakendatakse, kus tegelikult hallatakse gümnaasiumi ja kutsekooli ühtselt maakonnakeskselt – tegemist on ühe kooliga, millel on kutseharu ja üldhariduse haru.
Kokk: Meie sõprusmaakonnal Järvenpääl on kaks kooli kõrvuti ehitatud ja integreeritud. Gümnaasiumiõpilastel on võimalik võtta erialatunde kutsekooli osas ja vastupidi. Seal ongi terve regiooni peale üks tugev gümnaasium. Ka Põltsamaal toimib see süsteem hästi ja seda võiks edasi arendada.
Aaviksoo: Põhikooli baasil kutsekooli vastu võetavate õpilaste arv peaks kasvama. Minu meelest on need küsitavad piirangud, kui näiteks juuksuriks ei saa minna õppima keskhariduseta. See ei ole mõistlik. Miks inimene, kes tahab õppida juuksuriks, ei võiks seda teha pärast põhikooli lõpetamist ja saada sellega koos ka keskharidus? Miks ta peab enne käima gümnaasiumist läbi ja siis minema õppima veel poolteist-kaks aastat juuksuriks?
Kas on paigas mingisugune reformi ajakava?
Aaviksoo: Kõige tõsisem küsimus pole selles, millal muutused toimuvad, vaid kas me neid tahame või ei. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadust mindi ka eelmise ministri ajal muutma, kuid riigikogu otsustas, et ta ei otsusta midagi.
Praegu ei ole midagi otsustatud?
Aaviksoo: Praegu ei ole midagi otsustatud, sest see on poliitiline otsus ja me peaksime püüdlema selle poole, et meil poleks opositsiooni ja koalitsiooni kaklust enne kohalikke valimisi, vaid neli riigikogu erakonda ütleksid, et jah, nende põhimõtete järgi teeme selle ära. Kui selline konsensus oleks olemas, saaksin ma välja pakkuda mingeid lahendusi.
Sel [eelmisel – toim] nädalal kohtusite te IRL ja Reformierakonna fraktsiooniga.
Aaviksoo: Esialgu oli see üldprintsiipide ja põhimõtete tutvustamine. Ma ei taotlenud, et nad ütleksid kohe „jah“. Tark ei torma. Sotside ja Keskerakonna juures ma ei ole käinud ja seda tuleb teha. Praegu käivad ka maakondlikud arutelud ja ma olen mõõdukalt optimistlik, sest keegi ei ütle, et vanamoodi on hea küll.
KÜSIS: ARVED BREIDAKS
