Kumb on tähtsam, kas taim või inimene? Või kas üldse on kohane niiviisi küsida, sest ühe arvelt teist eelistada pole õige. Eelkõige tuleb hakata otsima lahendusi, mis tagaksid lillede-lindude allesjäämise ning normaalse äraelamisvõimaluse ka inimesele.
Läänlased soovisid oma seminaril tekitada erinevate osapoolte vahel dialoogi ning jõuda lõpuks ka ühistele arusaamadele, kuidas on võimalik kaitsealal elada ja tegutseda kõige paremal viisil, keskkonda kahjustamata.
Liigid on alles tänu inimtegevusele
Miks just Läänemaa? Aga sellepärast, et Läänemaa on üks kaitstumaid Eesti maakondi, mille pindalast kolmandik ehk ligikaudu 34 protsenti kuulub keskkonnateabe keskuse andmetel erinevate tegutsemispiirangutega kaitsevöönditesse. Võrdluseks: Jõgevamaast on kaitse all umbes 13 protsenti.
Läänemaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimehe asetäitja, Lihula vallavanema Riho Erismaa sõnul on taimedele oluline kasvukeskkond kujunenud läbi inimpõlvede töö. Linnudki on alles tänu inimtegevusele, sest nii on neile tekkinud vajalik toidulaud. Tema hinnangul kohtab Eestis kaitsealadesse kaht moodi suhtumist – ühed soovivad pidevalt ainult toetusi, teised aga tahavad kaasata moodsaid tehnoloogiaid ning tootmist arendada.
Erismaa rõhutas, et tuleks leida kompromiss, mitte kedagi välja tõrjuda. Lihula lähedal on ühel ettevõtjal plaan rajada kaitsealale tänapäeva tehnoloogial põhinev moodne laut. Seal pole inimesed öelnud mõtlematult “ei”, ilma et otsiks koos lahendusi.
Kiiret tulu kaitsealal ei tule
Keskkonnaameti peadirektori asetäitja Leelo Kukk märkis, et loodust ei saa kaitsta ainult kaitsealal, me peame säästlikult temaga koos elama. Kukk kinnitas, et looduskaitse eesmärk pole praegu kaitsealade pindala suurendada.
Ta tõi välja, et paljudel meie kaitsealadel kehtivad nõukaaegsed kaitse-eeskirjad, mis tuleb nüüd üle vaadata ja ümber teha. Aeg lihtsalt on edasi läinud ja olud muutunud.
Kukk tõdes ka, et kaitsealal toimetav inimene tahab normaalselt ära elada, kiiret tulu pole aga seal võimalik saada.
Kaitsealadesse suhtub eestlane Kuke hinnangul positiivselt, kuid maksude tõstmisega selle nimel, et meie looduskaitse tase paraneks, pole inimesed nõus. Eestlaste hinnangul looduskaitse majanduse arengut eriti ei pärsi ja inimesed on nõus hoidma loodust selle nimel, et meil oleks siin hea elada.
Tarvis rohkem suhelda
Endine riigikogu liige ja praegune Eestimaa Looduse Fondi töötaja Aleks Lotman tõi välja kurva tõsiasja, et pidev reformimine pärsib tuntavalt looduskaitseametnike tööd. Üheks segaduse allikaks praeguste kaitsealade haldamisel tõi Lotman välja, et mitte keegi ei tea, kus praegustes oludes lõpevad Keskkonnaameti ja algavad Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) kohustused, ja vastupidi. “Kõikide tegevuste RMK käest Keskkonnaametisse koondamine oleks järjekordne suur reform, mis kellelegi kasuks ei tuleks. Küll aga võiksid kaduda väga bürokraatlikud käsuliinid, mis enamasti käivad üle Tallinna. Kohapeal pole enam inimest, kellele näiteks öelda, et viidad on viltu. Tuleks kokku leppida, kes on need kaks inimest kohapeal, kellel on õigus omavahel otse suhelda,” lisas Lotman.
“Loodus, mida kaitseme, on osa kohale jäänud inimeste elukeskkonnast. Need, kes on tahtnud linna minna, elavad juba linnas,” rõhutas ta.
Kindlasti oleks vaja inimesi tõhusamalt kaasata, sest seda ei ole kunagi liiga palju. “Proovid nii palju kui võimalik, kuid alati leidub inimesi, kes ikka kuulevad mõnd asja esimest korda,” tunnistas ta. Hoolimata tõsiasjast, et on kindel arv kirju ja kindlad protseduurid, kuidas maaomanikke teavitatakse. Lotman sooviks, et kaitsealadel märksa rohkem mitteformaalselt suheldaks. Seda oli tema kinnitusel näiteks Matsalu looduskaitseala administratsiooni aegadel tunduvalt rohkem kui praegu. “See tuleks tagasi tuua nii palju kui võimalik. Mitteametlik vaikimisvanne, mida praegu ametnikelt nõutakse, kuni asi pole küps ametlikuks avalikustamiseks; et midagi ei tohi kellelegi varem näidata – taolisest suhtumisest tuleks loobuda,” kinnitas ta. Tema hinnangul ei pea sada protsenti ametialasest infost välja minema, aga kurjast on süsteem, kus kiputakse saladuses pidama iga asja, mida kohustuslikult avalikustama ei pea.
“Tegelikult on n-ö tundlikku infot, mida ei tohiks avalikustada, vähe,” tõdes Lotman. Mida rohkem tema hinnangul inimesi kaasata, seda vähem on hiljem probleeme. “Ei ole vaja karta, et kui avalikustame pooliku asja, tuleb hiljem palju konflikte. Võib tulla, kuid konfliktid on väiksemad kui siis, kui asjad liiga hilja avalikustatakse. Mida varem inimesed tunnevad, et neid on kaasatud, seda parem,” nentis ta.
Kohalikud tõrjutakse välja
Lotman rõhutas, et kaitseala on loodud inimese jaoks ja väga tihti kaitseme seda osa loodusest, mis on rikas tänu inimtegevusele. Igal juhul peame mõtlema sellele, et ka kohalik inimene vajab kaitset.
Sellest, kuidas kohalikud inimesed nii jahinduses kui ka kalanduses on eemale tõrjutud, rääkis pensionäripõlve pidav loodusemees Tiit Randla. Tema sõnul hääbub maaelu kiiresti.
Kohalik elu ja initsiatiiv on Randla hinnangul takistatud. Kõigepealt jahinduses, sest kohalikud jahimehed ei suuda jahimaade rentimisel võistupakkumistel ning oksjonitel linnameestega võistelda ja on oma traditsioonilistelt aladelt seetõttu välja löödud. Uut jahiseadust meil seni pole ja ei paista ka kusagilt.
Sama lugu on ka rannakaluritega. Rannakalandus endisel kujul kaob, alternatiive pole. Kohalikel napib võimalusi merele pääsemiseks. Merekalapüük on drastiliselt vähenenud, vesiviljelus annab viimasel ajal rohkem toodangut kui merekalapüük, tõdes ta.
Kaitstavate alade osakaal maakondades (%)
Võrumaa 17
Viljandimaa 16
Valgamaa 21
Tartumaa 18
Saaremaa 19
Raplamaa 19,5
Põlvamaa 8
Pärnumaa 24
Lääne-Virumaa 15
Läänemaa 34
Jõgevamaa 13
Järvamaa 14
Ida-Virumaa 18,5
Hiiumaa 23
Harjumaa 18
Allikas: Keskkonnateabe Keskus
i
HELVE LAASIK