Nii Jõgevamaal kui ka kogu Eestis kasvab huvi lambapidamise vastu, kusjuures mitmed kavatsevad karjade arvukust veelgi suurendada. Tarbijate poolt üsna nõutava lambaliha müümist siseturul takistab aga vastava spetsiifikaga tapamajade vähesus ja vill toob kaasa hoopis kulusid.
Eesti Lambakasvajate Seltsi juhatuse esimehe Hillar Kalda sõnul on lammaste arv viimase viieteistkümne aasta jooksul Eestis neljakordistunud. Liha- ja villaloomade arv Jõgevamaa karjades on keskmiselt 50 kuni 200.
1997. aastal, pärast Eesti Põllumajandusülikooli lõpetamist asus Kalda Lambakasvatajate Seltsis tööle tõuaretuse spetsialistina. Ise peab ta Maarja-Magdaleena kandis lambaid 2003. aastast. “Esimesed 55 looma soetasin tuntud aretuskarjadest. Tänaseks on mul 242-pealise karjaga mahelambakasvatus. Kavatsen karja suurendada nii palju, kui maaressurss võimaldab.
Jakob Kuld kasvatab lambaid nii füüsilisest isikust ettevõtjana kui ka osaühingu Lalluka juhina. “Enamik mu 250-pealisest lambakarjast, kuhu kuuluvad ka noored loomad, asub Jõgeva vallas Võikvere külas renditud laudas. Talitamist vajavad lambad küll iga päev, kuid hea on, et seda ei pea tegema kindlal kellaajal. Kõige enam on lambapidajal tööd loomade poegimisperioodil. Viimase aja suurimaks mureks võib aga pidada huntide rünnakuid, mis ka meile just möödunud nädalal osaks sai.”
Kuld usub, et lambakarjad Eestimaal suurenevad, kuid endal tal seda plaani pole.
Tõujäär tuli Kilgi karjast
Torma vallas Lilastvere külas asuva Kase talu peremees Urmas Kask hakkas lambaid kasvatama kaheksa aastat tagasi. “Kui tulin maale elama, soovisin, et kodus oleks taluhõngu, ja hakkasin kaheksa aastat tagasi lambaid pidama. Tõujäära ostsin ettevõtja Rein Kilgi lambafarmist. Praegu on mul karjas viiskümmend lammast, kes on eesti tumedapäisest tõust. Tulevikus tahaksin, et põhikarja suurus oleks 80-90 lammast ja maad selleks loodetavasti ikka jätkub. Veresuguluse vältimiseks olen aeg-ajalt ikka jäärasid vahetanud,” rääkis põllumees, kes turustab lambaliha põhiliselt Tallinnas. Veel rääkis Urmas Kask, et mõne aasta eest läks tal mitmepäevase elektrikatkestuse tõttu rivist välja elektrikarjus, mida parandada ei õnnestunudki. Nüüd on karjamaal ümber vaid okastraataed.
Lambaliha defitsiidi tagamaad
“Üldiselt võib lambakasvatust pidada rentaablusega ettevõtmiseks. Selle valdkonnaga tegelevaid suurtootmisi on Eestis vähe, pigem peetakse lambaid elulaadi väärtustavates taludes, kus see on lisasissetuleku allikas,” rääkis Hillar Kalda. “Kui veel tasuvusest rääkida, siis 600-pealine lammaste põhikari annab 1,5 töökohta.”
Kalda sõnul kujunes möödunud aasta turusituatsioon selliseks, et kõige parema hinna said lambakasvatajad, kes realiseerisid loomad Eesti Lambakasvatajate Seltsi kaudu elusloomadena ekspordiks. “Need olid ja on ennekõike seltsi liikmed. Loodame seda üritust ka käesoleval aastal jätkata ja eksportida veel rohkem loomi.”
Seltsi juhatuse esimees tunnistas, et siseturul on nõudlus lambaliha järele tegelikult suurem, kui praegu reaalselt võimalik anda on. “Minuni on jõudnud arvamused, et ostaks lambaliha, aga isegi Tartus ei ole seda poest võimalik saada. Tõepoolest, nii see on. Peamine põhjus on lammastega tegelevate tapamajade nappus. Kui mina mahelambakasvatajana Jõgevamaal kaubandusvõrgus liha realiseerida tahaksin, peaksin lammastega sõitma Märjamaale. Järgmisele reisile tuleks sinna uuesti liha järele minna. Kahe reisi peale kulub umbes kümne lamba jagu raha. Siin peitubki iva, miks lambaliha praegu nii kallis on. Samas meeldiks mulle, kui ka tavakodanik külapoest lambaliha normaalse hinnaga osta saaks. See on võimalik näiteks Norras.”
Ettevõtja Jakob Kuld turustab lambaliha Märjamaa lihatööstusele ja Valgamaa ettevõttele, kus lambaid Saksamaale vahendatakse. Samuti peab ta läbirääkimisi ettevõttega, kes jäärasid Türki viib.
Villaga jama palju
Villa nimetas Hillar Kalda lambakasvajajatele kuluallikaks. “Villa müügist tulev raha ei kata reeglina pügamiskulusid. Eestis on praegu kolm-neli villavabrikut, kus pärast Jõgeva villavabriku pankrotti usinalt edasi tegutsetakse. Hetkel on vill sedavõrd üleliigne asi, et parem, kui seda üldse poleks. Ehk leitakse tulevikus villale ka mõni tulusam rakendus, sest juba liiguvad näiteks jutud lambavillast ehitusmaterjali tootmisest. Samas on ka teada, et kvaliteedilt jääb Eesti lammaste vill näiteks Šotimaa omadele alla,” rääkis Kalda.
Suurimaks kordaminekuks tõuaretuses nimetas Eesti lambakasvajate Seltsi juht Hillar Kalda seda, et Eestis on viimased 53 aastat kaks oma tõugu — eesti tumedapealine ja eesti valgepealine lambatõug. “Tervet tõulooma on võimalik kohalikult turult osta. Oleme pidanud karjad nii tervena, et saame tõuloomi ka eksportida,” kinnitas ta.
i
JAAN LUKAS
