Kui vanasti teadsid talulapsed hästi, kuidas leib nende toidulauale tuleb, siis tänapäeval arvavad paljud maalapsedki, linnalastest rääkimata, et leib tuleb poest. Jõgeva Ühisgümnaasiumi 3a klassi lapsed nii ei arva, sest kolme möödunud aasta lõppu jäänud õppekäigu jooksul tehti leiva saamislugu neile üsna selgeks.
Esimene õppekäik viis lapsed Olustvere mõisa, mille juures tegutsevad mitmesugused kojad, leivakoda sealhulgas. Seal nägid lapsed leiva saamise lugu tutvustavat ekspositsiooni ja said endale leivatainast kaku vormida. Tutvust tehti ka leivavilja kasvatavate põllumeeste endisaegsete ja praeguste abimeestega — hobuste ja traktoritega. Lapsed said isegi hobuvankril ja traktoril sõita.
“Nii mõnelegi lapsele oli see esimene kokkupuude hobuse või traktoriga,” ütles klassijuhataja Ly Kittus. “Kes hobuse- või traktorisõitu varem kartnud oli, see nüüd seda enam ei karda.”
Olustveres oli lastel veel võimalus vaadata Voldemar Luhti nikerdatud puuhobuste näitust, uudistada mõisa õuel hobuvankreid ja vanu põllutöömasinaid, silitada vahvaid väikeloomi ja näha kodulinde.
“Minu jaoks olid kõige huvitavamad tšintšiljad, sest ma polnud neid varem näinud. Nad olid nii armsad ja pehmed. Väga ilus saba oli neil ka,” kirjutas Martten hiljem Olustveres käigust.
Kuninglik lõuna
Eriliseks elamuseks oli lastele lõunasöök Olustvere mõisas: nii uhkes ruumis, kus lühtrid laes ja linad laudadel, polnud paljud varem söönud. Õhustik distsiplineeris lapsi nii, et lõunasöögi lõppedes olid laudlinad niisama puhtad kui selle alates. Laste meelest oli neil Olustveres suisa kuninglik lõuna. Koju said nad aga kaasa enda meisterdatud savist inglid: kolmetunnise programmi jooksul jõudsid nad peale leivakoja ka keraamika- ja klaasikotta.
Teine õppekäik viis Jõgeva Ühisgümnaasiumi 3a klassi lapsed Ülenurmel tegutsevasse Eesti Põllumajandusmuuseumi, kus saadi osa programmist “Rukkileib ja või meie laual”. Tänu põllumajandusministeeriumi toetusele oli see programm ja isegi sõit Ülenurmele lastele tasuta.
Põllumajandusmuuseumis räägiti lastele eesti maaviljeluse ajaloost ja teraviljadest, näidati põllutööriistu ja filmi “Viljast leivani”.
“Mulle meeldis see film sellepärast, et sain sealt palju teada. Näiteks seda, et inimesed pidasid vilja alguses pikaks umbrohuks, aga hiljem avastati, et see on väga väärtuslik,” kirjutas Kristjan.
Põllumajandusmuuseumis nähtud traktoritest meeldis lastele kõige rohkem üks pisike ja ise tehtu. Veel said lapsed muuseumis ise kootidega vilja peksta, teri tuulata ning jahvekivide, uhmri ja käsikivi abil neist jahu jahvatada. Ka lubati neil ise proovida leiba ja võid valmistada. Kui Olustveres valmistas iga laps oma leivakaku, siis Ülenurmel tehti üks suur leivapäts ning nähti ka selle ahju panemist.
Programmi lõpus töölehti täites tuli välja, kui palju kellelegi nähtust-kuuldust meelde oli jäänud. Põrandamäng “Kuidas valmib leib”, mida muuseumis mängiti, saadi hiljem koju kaasa.
Õigel ajal
Omal moel täiendas Olustveres ja Ülenurmel nähtut Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi jõuluprogramm, millest Jõgeva Ühisgümnaasiumi 3a klassi õpilased detsembris osa said. Programmi üheks osaks oli nimelt külaskäik Palamuse veskisse, kus praegugi jahu jahvatatakse. Muuseumi ärklisaalis möllati aga pärast õlgedes ja mängiti selliseid mänge, mida talulapsed vanasti mängisid.
“Kõige toredam oli see, et kolm programmi, milles paari kuu jooksul osalesime, täiendasid suurepäraselt üksteist ja andsid kokku hea pildi sellest, kuidas leib meie toidulauale jõuab ning kui väärtuslik see on,” ütles klassijuhataja Ly Kittus. “Algklassiõpilaste jaoks olid kõik kolm programmi väga huvitavad. Neil pole ka veel kombeks muuseumidest jooksujalu ja süvenemata läbi tormata. Ka Palamusel mängitud rahvalike mängude jaoks oli praegu päris õige aeg.”
Olustveres, Ülenurmel ja Palamusel ei käinud 3a tegelikult üksi, vaid kahele esimesele sõidule kutsuti kaasa oma kooli esimeste klasside õpilased, viimasele aga 3b klassi õpilased. Nii et neid lapsi, kes teavad, et leib ei tule poest, on Jõgeva Ühisgümnaasiumi algklassides nüüd päris palju.
i
RIINA MÄGI
