Järg 3. detsembril ilmunud osale
Mina lõpetasin töösuhte kolhoosiga, raamatupidaja maksis mulle mingisuguse tasu eelmise tööaasta eest ja andis ka tõendi töötamise kohta kolhoosis. Sellise tõendi said kõik väljasaadetud ja sellest oli hiljem abi pensioni taotlemisel, sest need aastad loeti staaži hulka.
Mäletan, et ema unustas oma tõendile veel esimehe allkirja ja pitsati võtmata, saatis tõendi postiga tagasi.
Eestis tuli ette suhtumist, nagu oleksime me Siberis puhkamas käinud. Kui minu ema pensionile jäi, käisid tema saatusekaaslased Siberis Johanna Ojaste ja Alma Valge Jõgeval tunnistamas, et ta seal kolhoosis töötas!
Nüüd olin siis vaba mees. Õhtuti käisin Väino Lindsaare pool malet mängimas. Tema tegi kolhoosis remondi- ja ehitustöid, vabal ajal maalis õlivärvidega ja teenis nii palgalisa.
20. märtsil sõitsin Väino ema Ottiliega hobureel Vengerovosse. Tema pidi minema arstlikku komisjoni, et töövõimetuse kohta tõend saada, mina jäin Jüri Viigi poole ööbima, et järgmisel päeval uurida, kuidas Tsanõ jaama pääseks. Ülejärgmisel päeval, 22. märtsil see õnnestus. Sain linttraktorile, millel järel regi soojakuga, kus ahi sees küdes. Maksin sõidu eest 15 rubla.
Mäletan, et mul olid jalas vatipüksid ja lubjavildid, seljas vatikuub ja muidugi ka talvemüts peas. Käes oli kohver ja turjal seljakott.
Lõuna paiku jõudsime Tsanõsse, läksin kohe jaama ja ostsin kassast pileti Tabivereni.
Astusin Vladivostok – Moskva rongi. Minuga samas kupees sõitis leedulane oma emaga, kellele ta oli Siberisse järele tulnud, et kodumaale viia. Veel oli seal paljapäi ja mantlita noor armeenlane, kes sõitis “jänest”. Rääkis, et sõitnud uudismaad harima ja sattunud Vladivostokki, kust nüüd Jerevani pääseda tahab.
Enne Moskvat jäi ta piletikontrollile vahele, kuigi me ta ülemisele narile ära peitsime. Maksis 75 rubla trahvi kui eelmisest jaamast peale hüpanu. See summa moodustas tema tegelikust piletihinnast kümnendiku.
Veel olid meie kupees kaks ajateenijat, kes puhkusele sõitsid, ja üks Moskvast pärit mees, kes käis kõrvalkupees vagunisaatja juures ööbimas. Seetõttu oli kogu meie seltskond vagunisaatja erisoosingus.
Kojusõit oli mõnus, tekkis rännukihk, et saaks juba rutem kohale. Pikematel peatustel käisime jaamades sees, ostsime sealt pirukaid või muud söödavat, kohalik rahvas müüs päevalilleseemneid, rongis sai teed. Meid hoiatati ka, et oma pakke ja kohvreid hoiaksime. Sulidel oli kombeks tulla ühes jaamas peale ja minna järgmises maha, haarates kaasa reisijate kohvreid, eriti öösiti.
Meie kupee lihtsameelset armeenlast üritas üks vene vanamees koorida, andes tema kätte raha hoiule ja väites hiljem, et 50 rubla on puudu. Et poisil polnud mingit raha ega asjugi, siis kutsus leedulane, kes oli vangilaagris üht-teist õppinud, vanamehe raha peale kaarte mängima. Sohitegemise vältimiseks löödi puss keset lauda püsti ja mäng algas. Alguses leedulane kaotas, et teist hasarti ajada, siis hakkas aga järjest võitma. Lõpuks oli vanamees üle 100 rubla maha mänginud ja lahkus ähvardades. Talle maksti “võlg” ära ja pandi pidu käima, ülejäänud raha anti aga armeenia noormehele söögirahaks. Meie kupees valitses sõbralik õhkkond, olime ju kõik kodumaale sõitjad!
25. märtsil 1957 jõudsime Moskvasse Jaroslavi vaksalisse. Kaheksa aasta eest oli samal päeval alanud mu sõit vastupidises suunas. Meie kupeeseltskond läks laiali, armeenia poiss läks jälle palja peaga ja pintsakuväel Jerevani rongi “jänest” sõitma.
Moskva-Tallinna rong sel päeval ei väljunud, sest käis ülepäeviti. Üks pakikandja juhatas mind Leningradi vaksalisse, sealt komposteerisin pileti Bologojeni ja sealt omakorda Pihkvani. Seal tuli kauem oodata, rong Tallinna poole väljus alles õhtul kell kuus. Vagunis sain vastasistujaga jutule, ta oli Võrumaalt. Pikkamööda muutus jutt vagunis järjest vaiksemaks, sest venekeelne asendus eestikeelsega. Seda oli väga meeldiv kuulata. Tartust tuli peale noor blond naisterahvas ja istus minu vastu. Küsisin, millal tuleb Tabivere jaam, ta vastas, et läheb ka seal maha. Ta ütles, et on Voldi algkoolis õpetaja. Nimi oli Vaike Kamenik.
Tabivere jaamast tulin rongilt maha 27. märtsil kell 3.15.
Pimedas läksin Voldist Peebu veskini ja sealt paremale läbi metsa, kuid eksisin ja jõudsin tee peale tagasi. Seal tuli üks mees pimedas vastu, kuid tema hääl oli tuttav. Selgus, et oli meie naabrimees. Temaga juttu ajades tulin veski juurde tagasi. Tema kiirustas rongile, mina läksin uuesti läbi metsa ja sattusin seekord onunaise Mirjam Mölderi maja juurde. Sealt leidsin juba üles ka tädi Amalie Mölderi maja. Kell 5 kloppisin tädi aknale. Vildid olid läbi vettinud ja rasked, seljakott ka. Tädi ei tahtnud mind algul äragi tunda, kui meid viidi, olin 12-aastane poisike.
Olin kodumaal, aga mitte veel kodus, seal elasid teised.
Järgmisel päeval viis tädi mind onunaise Mirjam Mölderi poole külla. Tema isa Karl Kriisa oli vana mees ja tal oli käimisega raskusi, aga ta tundis Siberi elu vastu suurt huvi. Edaspidi käisin mitmel õhtul temaga rääkimas. Sain endale onu mantli, et veidigi eestipärasem välja näha. Otsisin kohvrist välja ka ülikonna.
Mõni päev hiljem käisin Tabivere külanõukogus end sisse registreerimas ja viisin ka emale ja õele kirja posti. Harjumusest kõnetasin külanõukogu sekretäri vene keeles, kuid Leili Piir ütles, et ta ei oska seda keelt.
Koogi teel tulid vastu ema ja tütar. Nad tundusid mulle tuttavad, kuid häbenesin oma riietust ja ei tihanud neid kõnetada. Need olid Männiksaare Aino ja Tiiu, kunagised naabrid Koogilt.
Tabiverre oli vahepeal ehitatud metsa töötlemise estakaad. Puid veeti siia kokku Laeva metsadest mööda spetsiaalset raudteed, aga ka pikatüveautodega mööda Laeva-Koogi-Voldi teed kaugemalt.
Voldis oli kolhoos “Uus Elu”, esimeheks Viktor Kamenik, Koogil kolhoos “Leninlik Tee”, esimeheks Kalju Rebase. Ta oli 1,93 pikk, maadleja kehaga ja tulnud eluga tagasi Stutthofi kontsentratsioonilaagrist. Rahvas kutsus teda Vanaks Pikaks.
i
JAAN PEETSALU
