Põltsamaal sündinud ja kasvanud, praegu Felixi turundusdirektorina töötav Marek Viilol peab end kiire loomuga inimeseks ja paigalpüsimist eriti ei talu. Püsivust harjutab ta viimasel ajal golfirajal, mängupisiku sai oma vanematelt kolleegidelt.
“Võimalik, et paljudele inimestele tundub golf liialt elitaarne. Küllap tuleneb niisugune arvamus sellest, et mujal maailmas on golf tihti seotud suurte rahasummadega. Meil see nii ei ole. Mina pole eriti aktiivne golfar, kuid umbes 15 korda suve jooksul jõuan rajale küll. Ajas ettepoole vaadates tahan ma ka kolmekümne aasta pärast olla aktiivne ja tegus. Selle nimel teen sporti ning võimalusel füüsilist tööd,” rääkis Viilol.
Lapsepõlv polnud tal enda sõnul nii aktiivne ja sisutihe nagu paljudel praegustel lastel. “Üheks minu ja mu sõprade meelispaigaks oli siitkandi inimestele teada-tuntud Kileküla mets. Selle metsatuka kõrval asub Põltsamaa jõgi, kuhu juba mai esimestel päevadel ujuma sai mindud ning kus augustis või soojema suve puhul septembriski veemõnusid sai nauditud,” meenutas ta.
Õppis hästi, kuid medalini ei jõudnud
Kooliajal õppis Marek hästi, gümnaasiumi lõpetas neljade-viitega. Medalit ta siiski õppimise eest välja ei teeninud. Sellise tulemuseni jõudmiseks oleks nooremas koolieas natuke rohkem pingutada tulnud.
Õppimise kõrval meeldis tal tegelda spordiga, peamiselt kergejõustiku ning suusatamisega. “Meie toonane mitmevõistlus tähendab tänapäevast kümnevõistlust, kus tegelikult puudus kümnes ala – 400 meetri jooks. Spordipäevadel jõudsin mitmetel aladel esikolmikusse.” Taidluses Marek erilise entusiasmiga kaasa ei löönud. Rahvatantsurühmas on ta küll lühikest aega tantsinud, ent see talle ei sobinud. Tema enda sõnul oleks tal võinud rahvatantsuga hoopis tihedam ja soojem suhe tekkida, kui sellega poleks kaasnenud sundi ja üleolevat suhtumist.
“Paraku on nii, et kõik, mida tehakse käsu korras, tekitab vastumeelsust. Sellegipoolest jäin ma rahvatantsu juurde 4-5 aastaks, ehkki ühelegi laulu- ja tantsupeole ma tantsijana ei jõudnud.”
Mareki isapoolses suguvõsas on väga musikaalseid inimesi. Tema isa ja vanaisa mängisid akordioni. Mareki vanem poeg laulab poistekooris ning õpib muusika eriklassis, mängib samuti akordioni ning tädidki mängivad seda pilli. Vend aga mängib kitarri ja laulab. “Vanemad ilmselt ei suunanud mind õigel ajal muusika juurde,” nentis ta.
Esimesed tööalased tuleristsed pealinnast
Majanduskooli viimasel kursusel asus Marek õpingute kõrval tööle Põltsamaa Felixi müügimehena. “Majanduskooli hindan ma tagantjärele selle poolest, et sealt sain teoreetiliste teadmiste kõrval kaasa tugeva praktilise kogemuse. Mulle hakkas Felixis meeldima ning mul tekkisid head suhted ettevõtte juhtkonnaga. Tookord juhtis ettevõtet Andres Koern. Nii saigi minust pärast majanduskooli lõpetamist Põltsamaa Felixi müügiesindaja Tallinnas,” rääkis ta.
Majanduskooli õpingute järel lõi Felixi turundusjuht suhted mitmete Tallinna olulisemate ja suuremate kauplustega, sealhulgas Stockmani kaubamaja ja esimeste Maximarketitega. “Alguses asusin tööle ilma autota ja kasutasin kaupluste vahet sõitmiseks ühistransporti, et tellimusi vormistada. Tihti olid mul kaasas ka reklaamplakatid. Kuid kõik sai tehtud ja mul on, mida sellest ajast meenutada. Kui praegu tuleb ettevõttesse tööle müügiesindaja, siis peab talle kindlasti sõiduvahendi kasutada andma,” tõdes ta.
Märkimisväärsed kogemused Leedust
Felixi juhtkond leidis, et ettevõtte ekspordialane tegevus vajab arendamist. Marek Viilolile tehti ettepanek asuda Felixi müügiesindajana tööle Leetu. “Nii ma 1997. aasta suvel Leetu sõitsingi. Üürisin endale ühetoalise korteri ja asusin ametisse meie ettevõtte edasimüüja juures. See oli väga huvitav aeg: 22-23 aastase noormehena tööl välisriigis, kus tuli suhelda suurte kaubanduskettide juhtidega. Praegused Maxima juhid tegutsesid aastatel 1998-1999 ostujuhtidena. Suhtlesin seal nii inglise, vene kui ka leedu keeles. Inglise keele olin selgeks saanud juba koolipäevil, Tallinnas töötades sain hea vene keele praktika ning leedu keelt õppisin kohapeal igapäevatööd tehes. Leedu keel on tänaseks küll “rooste” läinud, kuid hakkama saan Leedus kohaliku keelega veel praegugi.”
Kui Felixi emafirma Orkla Foods ostis 2000. aasta kevadel Leetu ketšupitehase, aitas Marek Viilol käima panna sealse müügiorganisatsiooni. “Tookord said tööle võetud ka mõned müügiesindajad, kellest kolm on seal veel praegugi ametis. Nii sai sealne organisatsioon tööle pandud ja omanikul polnud vaja enam mind seal ametis hoida. Seejärel asusin ma tööle Lätti. Tookord viisin Felixi ketšupi Läti turule ja saavutasime seal ketšupite osas kolmanda positsiooni, importketšupite osas aga esimese.”
Kui 2004. aasta suvel ostis Orkla Foods Läti toiduainetetööstuse “Spilva”, siis Mareki teeneid seal enam ei vajatud. “Pakkisin kohvrid, andsin oma tegevuse Läti kolleegidele üle ning tulin tagasi Eestisse,” meenutas mees.
Sõites on aega mõelda
Põltsamaal asus Marek tööle 2004. aastal. “Mulle teeb mu töö huvitavaks asjaolu, et saan praktiliselt kogu tootearenduse protsessis kaasa lüüa – alates toote väljatöötamisest kuni selle tootmisse jõudmiseni.”
Mõnigi sõber on Marekilt vahel küsinud, kas teda ühes ettevõttes nii pika aja vältel töötamine ära pole tüüdanud. “Meil on siin ees mitme aasta plaanid ning ma näiteks juba tean, mida uut ja põnevat on tulemas järgmise aasta lõpus. Tean sedagi, mida me hakkame tootma aastal 2013. Kui ettevõte on minuga rahul, siis olen ka mina rahul,” tunnistas mees.
Teda pole ära tüüdanud isegi pidev Tartu ja Põltsamaa vahet sõitmine. “Üksi sõites on see kolmveerand tundi sõiduaega just paras aeg päevaste tegemiste ja ka oma eraelu üle mõtisklemiseks. Samuti saab autos olles teha plaane lähemateks päevadeks. Tegelikult on ju nii, et mõni inimene sõidab Tallinnas Lasnamäelt sama kaua kesklinna kui mina Tartust Põltsamaale. Hea muidugi, kui see maantee neljarealine oleks. Minu tööpäevad on tihti tavapärasest pikemad ja kui siia lisada sõiduks kuluv aeg, juhtub sageli, et kodu on minu jaoks ainult magamise koht,” tunnistas ta.
Töö pakub piisavalt väljakutseid
Praegust ametit ei kavatse Marek küll niipea jätta. “Palju on tehtud ja samas veel väga palju ära teha. Minu jaoks on siin veel piisavalt suuri väljakutseid. Ma pole ka inimene, kes oleks endale ette seadnud piirid, kui kaua ühes ametis kavatsen töötada. Ammugi ei pea ma oma praeguses vanuses pensioniplaane. Arvan, et minuvanused saavad pensionile alles seitsmekümneselt. Hetkel on mul hea meel selle üle, et oleme koos kolleegidega saavutanud ettevõttega mitmes tooterühmas liidripositsiooni Eestis. Mitme tooterühma puhul oleme me aga liidripositsiooni praegu eesmärgiks seadnud ja selle saavutamise nimel on meil veel väga palju ära teha,” kinnitas mees.
Et Põltsamaal oli Mareki lapsepõlvekodu, on ta mõelnud sellestki, et siia oma perele maja osta või ehitada. “Samas on mu abikaasa Tartus eraettevõtja. Tal on kaks laste mängumaad, kus viiakse läbi ka beebikoolitusi. Käin isegi abikaasaga tihti nädalavahetustel tema töö juures remondimehena kaasas ja aitan seal mõne ilmsiks tulnud puuduse kõrvaldada. Eraettevõtjaks olemine tähendab ööpäevaringsaelt oma tööle pühendumist ja töökoha läheduses elamist. Just abikaasa töö tõttu olemegi eelistanud Tartus elada, kuid mulle endale meeldib väga Põltsamaa. Eriti ilus on siin suvel. Suvisel ajal istume koos oma osakonna töötajatega tihti kusagil puude vilus ning arutame tööprobleeme. Sellist vabadust looduses töökoosolekuid pidada ei saa endale lubada enamik Tallinna ja Tartu ettevõtete töötajaid. Samuti hoolitakse väikelinnas inimesest oluliselt rohkem,” arutles Viilol.
Marek Viiloli elukäik
*Sündis 1975. aastal Põltsamaal Kuuse tänaval asunud haiglas
*Poole senisest elust on olnud põltsamaalane
*On elanud kunagise Põltsamaa EPT korterelamus Pajusi maanteel
*Marekil on temast kaheksa aastat vanem vend
*Vanemad töötasid mõlemad Põltsamaa EPT-s, ema oli majandusjuhataja ning isa maaparandusmeister
*Lõpetas Põltsamaa Keskkooli
*Asus õppima Tallinna Majanduskoolis ettevõtlust ja ärijuhtimist
*Viimasel kursusel alustas töötamist Felixi müügiesindajana Tallinnas
*Töötas mõnda aega ka sama ettevõtte müügiesindajana Leedus ja Lätis
*2000. aastal abiellus Lõuna-Eestist pärit Terjega
*Pere elab Tartus
*Peres kasvavad peagi üheteistkümneseks saav Andre ning kuueaastane Kert, mõne nädala eest sündis perre tütar
*Marek käib kahel korral nädalas korvpallitreeningus, lisaks sellele meeldib talle suusatada
*Vanem poeg Andre mängib samuti korvpalli
*Suvel käidi perega Tallinnas noorte laulu-ja tantsupeol, kus Andre koorilauljana osales
TOOMAS REINPÕLD
