Ja lähebki ajalukku see 2011, mis küll kõike muud kui igav oli. Vaevalt saime üle rahavahetuse kergest ähmist ja jõudsime uute müntide kokkulgemisel mõningase vilumuse omandada, kui hakkasid kostma kahinad, et paljukiidetud ja oodatud euro polegi mingi imeloom, vaid üsna ebakindel ja haavatav. Jääb vaid loota, et raharindel päris pööraseid muutusi ei sünni.
Põgusalt saime rõõmustada oma suusakangelase järjekordse saavutuse üle, kui intriigiveskid skandaali jahvatama asusid. Tänaseni loodame, et meie au ja väärikus alles jääb.
Pika traditsiooniga õpetajate päeva sära kriipis ära pedagoogide meelepaha, kui selgus, et nende palka ei tõsteta. Ka siin jääb loota, et asjad peagi paremuse poole pööravad.
Nii kulges aasta… mitte just nagu kiigel, üles-alla, vaid pigem lainetena.
Ja lõpuks tegid taevased väed tasa sellegi, et mullune suvi suuremate äikeste ja tormideta möödus. Kui püüda halva mängu juures head nägu teha, võiks jõulukuu viimasel nädalal toimunut kommenteerides tsiteerida peatse juubilari, vanameister Lutsu följetonikangelast Karl Martin Uhhuud: “See pole enam jumala ilm…” Samas tuleb tänulik olla lumetu ja sooja aja eest, mis omavalitsustele ja maksumaksjatele tõeline kingitus.
Nii et pole halba ilma heata ja loodame, et elu meid homme algaval uuel aastal pisut pikemalt laineharjal kannab.
Helget vana aasta lõppu!
