Üldlevinud arvamuse kohaselt on väikesearvulise piimakarja pidamine tänapäeval mõttetu ettevõtmine ja talud, kes seda liini ajasid, ammu pankrotis või tegevusala vahetanud. Palamuse lähemast ja kaugemast ümbrusest võib selliseid mõne lehma pidajaid vastu ootusi siiski veel leida, sest Palamusel tegutseb Eesti majanduse tõeline dinosaurus — ühistu Paunvere Piim hallatav piima vastuvõtupunkt.
Vähemasti Paunvere Piima rahva teada on nende vastuvõtupunkt ainus omataoline Eesti maapiirkondades. Palamuse suure meiereikompleksi ühes kõrvalhoones paiknevas vastuvõtupunktis võetakse piima vastu üle päeva. Kohale toovad selle talunikud ise. Vastuvõtupäevadel käib Palamusel ka E-Piima tsisternauto, mis piima kohe edasi Põltsamaa juustutööstusse toimetab.
Paunvere Piima tööd juhib kolmeliikmeline juhatus, palgalisi töötajaid on kaks: piima vastuvõtja ja raamatupidaja. Piimatoojaid on Palamuse, Saare ja Jõgeva vallast, aga üks mees käib ka Väike-Maarja vallast Lääne-Virumaalt. Kellel on kolm-neli, kellel kümmekond lehma.
Nii kõrget hinda, kui piimatööstused suurtootjatele maksavad, Paunvere Piim oma piimatoojatele mõistagi maksta ei suuda. Kasvõi juba sellepärast, et vastuvõtupunkti ülalpidamiseks tuleb ka kulutusi teha. Ent ilma vastuvõtupunktita tuleks väikepidajatel lehmad üldse ära hävitada, sest nii väikese piimakoguse järel, nagu neil pakkuda on, ei hakkaks ühegi töötleja auto kodus käima.
Möödunud neljapäeval ei kiirustanud piimatoojad pärast suurte piimanõude vastuvõtupunkti tanki tühjaks valamist kohe tagasi koju, vaid istusid koos Paunvere Piima rahvaga kaetud laua taha vastuvõtupunkti kümnendat sünnipäeva tähistama ja möödunut meenutama.
Ühistu Paunvere Piim asutasid Palamuse kandi agaramad väikelehmapidajad omal ajal sellepärast, et senini piima kokku ostnud Palamuse Piimaühistu 2000. aasta lõpus majanduslikel kaalutlustel tegevuse lõpetada otsustas.
“Mäletan, kuidas Ilmar ja Valentina Tammistu üksteist aastat tagasi ühel õhtul meile tulid ja teatasid, et Palamuse Piimaühistu uksed kinni paneb,” meenutas Paunvere Piima juhatuse liige, talunik Ülo Aus. “Kui nad oma ühistu moodustamise mõtte välja pakkusid, ei osanud mina algul midagi öelda. Ent lõpuks ei jäänud muud üle kui nõusse jääda, sest muidu poleks meil piima kuhugi panna olnud.”
Suuremast väiksemasse
Uus ühistu võttiski likvideerimisjärgus Palamuse Piimaühistult suure meiereihoone rendile ning hakkas seal piima vastu võtma. Plaanis oli isegi hoone ära osta ning uuriti, kas selleks kusagilt kaugemalt-kõrgemalt suuremat rahasüsti või laenu poleks võimalik saada. Rahalaeva paraku kusagilt ei tulnud ja oma rahast ei piisanud sellekski, et suure meiereihoone lagunevate põrandate ja läbijooksvate torudega ruumid tootmisnõuetega vastavusse viia ning jukerdav ja tohutul hulgal puid neelav vanaaegne kõrgsurvekatel moodsama vastu välja vahetada.
“Päris õnn, et meile tookord laenu ei antud,” tõdes Ülo Aus. “Tänu sellele hakkasid meil mõtted õiges suunas liikuma. Ühel päeval piimatööstuse õues ringi kõndides jäi mu pilk pidama sellel kõrvalhoonel, kus varem juustu tehti, ning tekkis mõte: äkki põgeneks siia?”
Paunvere Piim ostiski meierei hoovis paikneva kõrvalhoone ja selle aluse maa ära ning ehitas sinna välja uue vastuvõtupunkti. Ehitustöödele tulid talgukorras appi ka piimatoojad ning 2001. aasta jõuludeks kolitigi suurest majast ära. Tõsi, ka uutes ruumides tekkis kaheksa aastat tagasi oht, et uksed tuleb sulgeda, sest vastuvõtupunktil polnud veterinaar- ja toiduameti tunnustust.
“Nägime vaeva, viisime ruumid ja dokumendid kõigi nõuetega vastavusse ning võisime edasi tegutseda,” ütles Paunvere Piima juhatuse esimees Ilmar Saag.
Piimatoojaid oli algusaastatel palju — 90 ringis. Ning lisaks Palamusele võeti piima vastu ka Assikvere, Jaama, Leedimäe ja Elistvere piimapunktis, kust piim ühistu autoga Palamusele kokku veeti. Nüüd on aeg oma töö teinud, piimatootjaid kõvasti vähemaks jäänud ja teised vastuvõtupunktid ammu kinni pandud.
“Kui kohalikud tootjad oleksid suutnud piimapunktid ise tunnustuse saamiseks vajalikul tasemel ära remontida, oleks võinud needki säilitada, aga meil nende kordategemiseks jõudu ei olnud,” tunnistas Ilmar Saag.
Algul viidi piim Palamuselt Kavastu meiereisse. Lühikest aega tehti koostööd ka Jõhvi Piimaga, aga see ei laabunud. Kui Kavastu meierei viis aastat tagasi olude sunnil tegevuse lõpetama pidi, hakati piima edasi müüma E-Piimale.
“Oleme tänulikud Kavastu meierei toonasele juhatajale, kes meile koostööks E-Piimaga teed sillutas: meiesugust väiketegijat poleks seal muidu ehk tõsiselt võetud,” ütles Ilmar Saag.
Raha laekub tõrgeteta
Nagu omal ajal Kavastu meiereist, nii laekub ka E-Piimalt raha ilma igasuguste tõrgeteta ning tõrgeteta saavad selle Paunvere Piimalt kätte ka piimatoojad. Enamik neist on pensionieas, tööealisi on vähe.
Väike-Maarja vallas Käru külas elav Valdur Puusepp ja Saare vallas Putu külas elav Kaja Noobel on ühed nooremad piimatoojad. Valduril on kaheksa, Kajal kümme lehma.
“Lüpsan masinaga, aga vesi ja sööt tuleb ette vedada ning sõnnik ära lükata käsitsi,” ütles Kaja Noobel. “Heina lasen teha teenustööna. Nii et ega napist piimarahast suurt tulu järele jää. Aga ilma piimapunktita poleks sedagi teenistust.”
Valdur Puusepa sõnul oli Käru külas kunagi 21 piimapukki, nüüd on nende pere seal ainus lehmapidaja. Palamuse piimapunktita oleksid nemadki tootmise lõpetanud. Palamusel käik tähendab küll iga kord ühtekokku saja kilomeetri läbimist ja kahetunnist ajakulu, ent perel on tänu sellele siiski püsivalt leib laual.
“Suvel tuleb ainult nõud autos korralikult kinni katta, et piim sõidu ajal liiga soojaks ei läheks,” ütles Valdur.
Piimatoojad ja ühistu rahvas istusid möödunud neljapäeval piimapunkti kõrvalruumis koos nagu üks pere. Ja eks aastate jooksul oldagi harjunud üksteise muredele ja rõõmudele kaasa elama.
“Tänu sellele, et seitse julget meest-naist riskisid omal ajal ühistu luua, istume täna siin ja tänu sellele talitame ka kodus loomi,” ütles 73-aastane, aga ikka veel toimekas Ilmar Saag. “Meie eas võiks juba vallalt abiraha küsima minna, aga meie saame tänu loomapidamisele veel ise omadega hakkama ja paneme veel laste tuleviku tarviski midagi kõrvale.”
Kes said, need tõstsid klaasi selle nimel, et keegi piimapunkti enam vägisi kinni panema ei hakkaks.
“Kui meie põlvkond väsib ja lõpetab, eks need uksed lähe siin siis loomulikul viisil kinni niikuinii,” ütles Ilmar Saag.
Ülo Aus seevastu arvas, et kui muud töökohad ära kaovad, hakkavad noored senini põlatud “lolli” lehmapidamistöö vastu võib-olla jälle huvi tundma.
i
RIINA MÄGI
