Pea kakskümmend aastat Jõgeval Tallinna maantee ääres Karu Rauapoodi pidanud Arvo Vanemb on elanud üle kaks rahareformi, maksu- ja aktsiisitõusud, masu ning ka liitumise NATO ja Euroopa Liiduga, kuid kõikidest ponnistustest hoolimata on tegus Jõgeva väikeettevõtja ilmselt sunnitud rahaliste raskuste tõttu äritegevusest loobuma.
Et anda ülevaade, mis mees on Arvo Vanemb, keda paljud tema poe nime tõttu ka Karuks kutsuvad, peab looga alustama Eesti Vabariigi taassünni aegadest. Kui eestlasteni jõudsid kuuldused Toompea ründamisest ning Tallinna raadiomaja juurde oli tarvis mehi, kes hoonet kaitseksid, astusid ka toona Jõgeva KEK-is töötanud Arvo Vanemb ning tema töökaaslased otsima võimalusi Tallinna appi minna.
“Kui me töö juures teisi üles kutsusime raadiomaja kaitsma, oli esialgu tulla tahtjaid üsna palju, hiljem, kui asi reaalseks muutus, astus bussi ainult seitse meest, nende hulgas ka mina. Meedias on kogu aeg räägitud, et kaitsjaid oli umbes sadakond. Kuid ise kohal olnuna võin väita, et raadiomaja kaitses võis olla tuhat meest. Kohal olid ka süütepudelid, meie mehed olid sõjakalt meelestatud, jagati süüa, võitlusvaim oli tugev. Intsident lahenes õnneks rahulikult. Tagasi sõites lugesime üle kõik Vene sõjaväe veokid ja tankid. Kokku oli teel 102 tanki ja 65 sõjaväe veokit. Tankijuhid olid määrdunud ja masendunud nägudega,” meenutas Arvo.
Veel rääkis ta, et töö juures olevat need, kes lubasid kaasa tulla, kuid tulemata jätsid, uue nädala algul kohe targutanud, et nüüd olete teie esimesed, kes raadiomaja kaitsmise eest Siberisse saadetakse.
Mõni aeg edasi osales Arvo Vanemb ka teisel väga tähtsal kaitsmisel. Nimelt turvas ta koos teiste Jõgeva maleva kaitseliitlastega 1992. aastal valuutavahetuspunktis Eesti raha. “Mäletan seda emotsiooni, rahvas oli õnnelik, naljaviluks togiti üksteist rublasid täis kartulikottidega. Rahvas oli rahul ja õnnelik oma riigi ja oma raha üle,” meenutas Vanemb, kes sama aasta novembris asutaski Jõgevale Tallinna maantee äärde väikese rauapoe.
Rahvas tehti uuel sajandil vaeseks
Üheksakümnendate algus oli õnnelik aeg. Inimesed siirdusid maale tagasi, tekkisid väikesed talumajapidamised ning ettevõtted. Just sellised väikeste talude pidajad ja pisiettevõtjad olidki Arvo Vanembi Karu rauapoe klientideks. “Inimesi käis poes massiliselt, raha hakkas liikuma,” meenutas ta.
Kuid üürike õnn möödus pea. Üks reform hakkas teist taga ajama ning väikeettevõtjatel ja -talunikel tehti elu keeruliseks.
“Hakkas üks trügimine sinna euroliitu ja NATOsse. Mina olin muidugi algusest peale selle suhtes skeptiline. Olgu, liitume NATOga, kuid meie peamiseks vaenlaseks, keda karta, on ikkagi Venemaa. Ma tahaks näha seda riiki või ühendust, kes julgeks Venemaaga tülli minna. Ning siis Euroliit. 2004. aastal saimegi sisse ning EL-iga liitumise paanikas tõsteti kauba hinda mõnedes kohtades lausa sada protsenti. Hea küll, jäägem positiivseks ja elagem üle,” mõtles mees toona.
Paar aastat pärast EL-iga liitumist tabas Eestit majandussurutis. Selleks, et ellu jääda, tuli Vanembil loobuda töötajatest. Maha tuli matta ka kõik arendusideed, teha kõik selleks, et lihtsalt elus püsida. Kolmandat aastat peab poes müüjaametit Arvo Vanemb üksi, abilisi ei jaksa ta enam palgata. “Heakene küll, elasime ka selle masu üle, kuid siis tuli euro…” Mees jäi selle lause peale mõttesse, kogus hoogu ning lisas: “Ja seda kuradit ei jõua enam üle elada. Meil oli oma riik ja oma valuuta. Mis sellest praegu alles on jäänud? Kuidas edasi elada, kui rahvas on masu, aktsiiside, maksude ja hindade tõusuga vaeseks tehtud ning euro kaob näppude vahelt ära ning rahvas ei käi enam kaupluses? Enam pole inimesi alles jäänud, kõik on pannud tuhatnelja Soome poole minema. Ma saan neist ka aru, kes sinna lähevad, nendel on ju ka tarvis elada, neil on ka vaja tasuda pangalaenu ning ise ka ellu jääda.”
Samas ei saa öelda, et mees oma poepidamise mõtted päris maha matnud on, kuid pärast kõiki ponnistusi peab ta siiski leppima faktiga, et taolisel viisil pole enam jätkata võimalik. “Ma saaksin edasi arendada, veel on jõudu ja ideid, pole veel pensionile mineku plaane. Mul pole vanustki veel pensioni jaoks,” kinnitas mees ning lisas, et tal on idee, kuidas poodi edasi arendada, kuid välismaa pankadest pole võimalik enam laenu saada. “Ma tahaks näha, kas siin on veel julgeid ja hakkajaid inimesi. Ma müün poe kõige täiega, koolitan inimesed välja ja annan ideegi kaasa,” lubas Vanemb, lisades, et soovib näha, kas Euroopa Liidus on võimalik äri ajada.
Muredest hoolimata stressi ei põe
Tahtejõust ja soovist edasi töötada räägib ka Arvo Vanembi lähiminevik, mil ta täiskarsklaseks hakkas.
Suitsust loobus mees neli aastat tagasi, mis talle aga tublisti kehakaalu lisas — selle aasta algul kaalus Arvo üle saja viiekümne kilo. Et oma tervis uuesti korda saada, käis Arvo maovähendamise operatsioonil ja on kümne kuuga kaotanud viiskümmend kilo. Need, kes teavad Arvo “Karu” Vanembit juba pikemat aega, kuid pole teda viimase aasta jooksul näinud, ei tunneks meest praegu kindlasti ära. Ta on ka tervem kui kunagi varem. Sellest ka jõud ja järjekindlus oma ettevõtmises, kuid ainult sellest ei piisa. Kõik muu ümbritsev räägib talle vastu.
Mees tunnistas, et temal puudub selline häda nagu stress, ta ei tea, mis see on. Nii mõnigi tuttav on huvi tundnud, kuidas ta sellise mure- ja arvetekoormaga veel hulluks pole läinud. Kuigi füüsiliselt ja vaimselt on Arvo terve mees, ei jõua ta lõputult olelusvõitlust pidada ning ei saa enam oma äri vedada, sest see pole enam äri tegemine, vaid eksisteerimine. “See lõputu olelusvõitlus väsitab lihtsalt ära, ma tahaksin ka lõpuks vabaks saada ja puhata. Kakskümmend aastat on olnud Eesti Vabariiki, olen seda kaitsnud; on olnud oma raha. Aga mis on alles jäänud ja mida ütleb süda…?” lausus Arvo Vanemb mõtlikult lõpetuseks.
i
EILI KOITLA
