Martin Algus osales hiljuti kuuldemängude võistlusel ja sai kolmanda preemia. Tema kuuldemäng “Laviin” haakub teemaasetuselt ka aasta eest näidendivõitlusel esikohale tulnud tööga “Janu”, mis on Pärnu Endla mängukavas. Martin Algus tegeleb sotsiaalsete probleemidega ja uurib inimhinge, sest tunneb vajadust ise paremaks inimeseks saada.
Mais sõidavad Martin Algus ja Endla trupp “Januga” Heidelbergi festivalile. Algus loodab, et “Janu” jõuab kord ka kodulinna kultuurikeskuse lavale ja muidugi tuleb ta siis ka ise Jõgevale kaasa, kui vähegi saab.
“Olge uhked oma Jõgeva ja terve Jõgeva maakonna üle! Mina olen!” palub Martin kodukandi rahvast Vooremaa kaudu tervitada.
Kas kuuldemängu kirjutada on teistmoodi kui näidendit kirjutada?
Jaa, kindlasti. Ma sain juhuslikult teada, et tuleb kuuldemängude võistlus. Tundsin, et see on tore väljakutse, aega polnud palju ja seda kirjutama hakates oli mu esimene mõte, et kuuldemäng peab vormiliselt olema kirjutatud mingisuguses teises võtmes võrreldes teatritükiga.
Ma leidsin väikse knifi ja just läbi tehnilise nipi jõudsin ma loo enda juurde. Lõpuks panin ta kiiruga kirja ja kui leidsin, et olen esikolmiks, oli see tore üllatus.
Millest see näidend räägib?
Ma ei taha sisu ära jutustada, kuid üldjoontes on seal tegelaseks süümepiinades inimene, kes arvates, et talle on elada jäänud vaid mõni tund, tunneb vajadust pihtida, kasvõi võhivõõrale. Ta on olnud väga isekas, elanud, klapid ees, raha nimel. Olles aga shokis, hakkab ta tegelema eneseanalüüsiga.
Meil kõigil on hetki, kus tunneme ennast või lähedasi ohustatuna, tajume, et kõik polegi igavene, ja tavaliselt mõtleme siis sügavamalt elu üle järele. Ilma selliste impulsiivsete hetkedeta, kus ollakse ennast kõrvalt vaadanud, inimesed ennast väga põhjalikult ei analüüsi.
“Laviin” ja “Janu” on mingil määral sarnased.
Mõlemad räägivad sõltuvustest, mõlemate peategelased on edukad keskealised mehed, nad on terve iseseisvuse aja rabanud mingisuguste eesmärkide nimel, raha ja edu nimel, nende saavutamiseks aga kohati sõitnud kellestki üle, unustanud sageli isegi need, kes on neile lähedased ja kallid.
Kui inimene on lõpuks nurka surutud, siis ta hakkab mõtlema näiteks nii, et olengi olnud halb inimene ja see, mis toimub, on karistus, mille olen ära teenind. Kui neile aga kõik tagasi anda, siis tegutsevad nad tõenäoliselt samamoodi edasi nagu enne.
Niisiis võib kriis olla ka kasulik?
Kuigi see võib paljude meelest kõlada küüniliselt, aga kriis on mingis mõttes siiski kasulik, sest ta toob väärtused tagasi. Oleme rahakogumise võlust petta saanud, nüüd näeme, et raha pole jumal, see on ainult number, pealegi ebastabiilne. Siinsamas kõrval on aga väärtused, mis on alati olemas olnud, mis ei sõltu majanduskasvust, ja me oleme need unarusse jätnud.
Millised need olla võiksid?
Märgata abivajajat, hoolida oma lähedastset, olla aus, mitte olla kade. Rahakultuse orjuses lükatakse need mõtted eemale, sest need segavad eesmärgile keskendumist.
Inimesed on praegu isegi lahkemad kui siis, kui väärtustati igat senti, mida sai kasule otsa lükata. Hakatakse aru saama, et kõige rikkam ei ole see inimene, kellel on kõige rohkem varandust, vaid see inimene, kelle rõõmud maksavad kõige vähem.
Selles valguses on kriis tervendav, kuigi ta on väga valus.
Milliste asjade üle ise rõõmustate, kuidas ise kriisi tajute?
Praegu on õige aeg inimesena paremaks saada. Ahvatlus mitte mõelda sellele, et ma tahan olla parem inimene, on seda suurem, mida vähem on kokkupuutepunkte nendega, kes vajavad abi. Ma olen üritanud silmad lahti hoida, ma tahaksin olla vähem isekas ja rohkem mõtelda teiste peale, aga ma ei saa ütelda, et oleksin täiuslik või mingi misjonär. Kaugeltki mitte. Paremaks saamise vajadus põhinebki sellel, et tajun teravalt oma vigu ja egoismi. See on lihtsalt asi, mida ma aeg-ajalt endale teadvustan: ma peaksin olema parem inimene. Rõõmustan siis, kui tunnen, et see mõte on mingilgi määral vilja kandnud.
“Janu”peategelane on samuti kriisis…
Kui kuuldemängus on peategelane isekuse koormat vedades läbi elu sõitmas, tema sõltuvus on raha kogumine, siis “Janu” peategelane on alkoholisõltuvuses. Mõlemad mehed on väga edukad olnud, aga kas nad on ka elanud? “Janu” on lugu alkoholismist, kuid tegelikult on see janu, mida ma näidendis lahkasin, elujanu. Mõnede inimestega juhtub, et nad ei oska oma elujanu enam muudmoodi kustutada kui mõne sõltuvuse läbi, mis siis omakorda muudab aina vähemaks kõiki teisi võimalusi. Lahendades alkoholiga eluvalu või elujanu, on teada, et see aitab ainult niikaua, kuni järgmine pits tõsta. See on suletud ring, kuni lõpuks kaob janu ja kaob ka inimene.
Lõpuks kustub kõik muu, jääb vaid alkohol kui elusolend, kes dikteerib tingimusi.
Jaa, ta joob selleks, et ennast tuimendada, et valu mitte tunda. Peategelane ütleb: “Mul on janu kõige selle järele, mis pidi tulema, mis oleks võinud olla, mis võiks veel tulla. Ja nüüd ma siis lihtsalt joon.”
Huvitav, kas praegu tõesti juuakse rohkem kui varem või sellest räägitakse rohkem? Enne sõda oli see näiteks häbiasi ja seetõttu hoiti teemat rohkem koduseinte vahel.
Ma ei usu, et juuakse rohkem, alkoholismist lihtsalt räägitakse rohkem kui kunagise vabariigi ajal või vene ajal. Praegu on probleem rohkem fookuses, me küsime, et miks me tapame ennast alkoholiga – see on üks teemadest, mida hoitakse lõõmamas uudisteportaalide foorumites. Probleem on koduseinte vahelt rohkem välja tõstetud.
Ka “Janus” on peategelase sõltuvus koduseinte vahel hoitud, kuni viimase hetkeni on tegemist olnud respekteeritud kodanikuga, kelle sõltuvusest teadsid vähesed. Viimast faasi, kui inimene muutub abituks, ei saa aga enam varjata.
Võrreldes esimese vabariigi ajaga on muidugi kogu ühiskond palju muutunud, inimesed ei häbene sama palju kui siis. Kaasaegses ühiskonnas on kohati isegi auasi mõne šokeeriva saladusega avalikkuse ette tulla.
Kas näidend annab ka mingi lahenduse?
Ma ei süüdista, ei anna hinnanguid, vaid elan kaasa. Lahendust mul pole. Ma ei tea, mis oleks kõige õigem. Mõnikord lihtsalt läheb nii. On hea, kui suudad oma elu nii elada, et ei jõua punkti, kus valikud on nii väiksed, et sulle ei oska enam keegi midagi soovitada.
On ju võõrutusravi kliinikud…
On positiivseid näiteid ja lootusetust ma küll külvata ei taha. Aga igal juhul on selline sõltuvus ääretult keeruline haigus. Ma väga elan kaasa neile, kes on oma sõltuvusest üle saanud ja suudavad seda kontrollida. Neil on tõsine vastane, kiskja, kes ootab alati esimese sõõmu kaugusel.
Kellele see näidend on ja miks peaksid inimesed tulema teatrisse vaatama sama jama, mis toimub kodus?
See näidend on ikka eestlastele, eesti inimestele. See on tragikoomiline pilt meie elust. Ma usun, et siin on ka teraapiline efekt. Kui vaatad enam-vähem samasugust elu, mis kodus, natuke teise nurga alt, siis aitab see pisut puhastuda ja teatris saad enda üle ka naerda, kui mõne seiga väga ehedalt ära tunned.
Mis juhtub selle näidendi jooksul peategelasega?
Mees sõidab ärikohtumisele, ta ei tohi napsu võtta, kuid asi läheb käest ära. Tal on pere, ta on jõukas ja ettevõtlik, ta on kogu aeg napsu võtnud, aga mingil hetkel on see hakanud teda enda alla matma. Ta ei tunne enam ära, mis teda varem õnnelikuks tegi… See näitemäng jälgib selle mehe lõplikku murdumist.
Mida on lõplikuks murdumiseks vaja?
Viimane tsükkel, millesse ta jõudis, murdis tema naise ja pere kannatuse, ta kaotas oma lähedased, oma kodu, see viimane tsükkel murdis ka tema tervise, viis ta järgmisele tasandile, kus ta hakkas muutuma tombuks, kes ei ela ega sure.
Kas mängite ka või ainult kirjutate ja tõlgite?
Olen viimasel ajal osalenud teleprojektides, ka filmis mängisin hiljuti. Haaran alati võimalusest, kui pakutakse midagi sellist, mida kiirel ajal teha jõuab. Aga näitlemine ise on tohutu rõõm, see annab meeletu laengu. Loobuda ma selleks kindlasti ei kavatse.
Kas olete kirjutav näitleja või aeg-ajalt mängiv kirjanik?
Ma olen ikka näitleja, sest kui ma kirjutan, siis ikka läbi näitleja kogemuse või näitleja silmade. Kirjutamine on olnud mulle harjumuseks lapsest peale, aga elukutselt, natuurilt või kuidas iganes seda öelda, olen pigem näitleja. Võib „süüdistada” ka Lianne Saaget, kes juhtis mind teatri juurde. Jõgeva gümnaasium oli hea stardipositsioon, kooliteater on minu jaoks Jõgeva identiteet.
Kas näitleja on ka teistmoodi tõlkija?
Ma arvan, et kokkuvõttes hea tõlkija teisest väga palju ei erine, olgu tal siis mis tahes slepp. Aga tõlkimist alustada on näitlejal ehk kergem. Tajud teksti lavaliselt, mängid rollid läbi, algajale tõlkijale on lavakogemus kindlasti abiks.
Tõlkimine on üldse väga huvitav tegevus, see on nagu nikerdamine või puzzle kokkupanek. Mõnes mõttes on see lihtsam kui ise kirjutamine, teisest küljest on jälle keeruline, sest oled raamides, mille sees pead väga täpselt opereerima ja selle õige puzzletüki leidma. Peale selle kaasneb tõlkimisega veel suur vastutus autori ees, kelle töö läbi täpse filtri veatuna meie keelde jõudma peab.
