18. novembril toimus Tallinnas
Kuidagi ei saa nõus olla sellega, et Eestis ei toimu haldusreformi – tegelikult toimub küll ja see käib täistuuridel. Ainult valitsus ei nimeta seda õige nimega. Reformi sisuks pole mitte ainult üldine valdade pankrotti viimine, vaid juba ka enamiku maakonna linnade kirurgiline sandistamine.
Gümnaasiumide järsk vähendamine tekitab peataolekut terves riigis. Kümnete päästekomandode koondamine on seda ebakindlust veelgi süvendanud. Riiklike muuseumide hävitamisel räägitakse ju mitte ainult Nigulistest, vaid ka maakonnamuuseumidest. Kardan, et suurem lõikus on ees vallaraamatukogudel, sest Rein Langi sõjaretk Barbara Cartlandi vastu tundub vaid kui suitsukate riikliku raamatuostu närvutamiseks.
Mõtleme hetkeks, mis on maapiirkondadega juhtunud: arstipunktid ja terved maakonnahaiglad on kadunud, suurtes piirkondades pole perearste, teade postkontori sulgemisest ei ületa enam uudisekünnistki. Avalike teenuste kaotamine maalt on avanud eelkõige noorte silmad, tööealine rahvas põgeneb koos lastega üha kiiremini kahte Eesti suuremasse linna ja siit edasi või ka otse välismaale. Peale Tallinna suudab veel ainult Tartu oma elanike arvu säilitada, kõik teised keskused on juba möödunud kümne aasta perspektiivis languses ja see langus kahjuks pigem süveneb.
Tagajärjed pöördumatud
Selle kurva reformi tagajärjed on silmaga nähtavad ja need on tegelikult pöördumatud. Alibi niisugusele poliitikale annavad aga ainetud vaidlused valdade suuruse ning nende liitmise üle. Regionaalministril on sellises poliitilises tööjaotuses oma selge roll olemas – tema asi ongi üleval hoida neid vaidlusi, seni kuni Aaviksoo ja Parts, Pevkur ja Pentus, Lang ja Michal maapiirkondades avalikud teenused viimseni likvideerivad. Ainus praeguses valitsuses, kes tegeliku halduse ümberkorraldusega ei tegele, ongi regionaalminister Kiisler. Kõik portfelliga ministrid on aktiivselt ametis regionaalhalduse reaalse ja mastaapse ümberkorraldamisega. Sellise arengu tulemusena muutuvad aga juba iseenesest ainetuks ka arutelud valdade teenuste ja nende standardite üle – pole inimest, pole omavalitsust ning polegi probleemi. Siis saabuks ka Siim Kiisleri tähetund, et kuulutada – haldusreform on toimunud. See reform pole aga legitiimne, sest selle läbiviimiseks ei ole rahvas võimulolevatele parteidele ja valitsusele mandaati andnud. See reform ignoreerib täielikult omavalitsusi, ja mis peamine – sellist Eestit pole keegi soovinud.
Elu koondub kahte suuremasse linna
Kui omavalitsused ise midagi ette ei võta, koondub kogu Eesti elu ainult pealinna ümber. Tartu võib samuti elama jääda, aga ta pole liiga suurele osale Lõuna-Eestist väljarändajatele enam siiski atraktiivne sihtkoht ega ka mitte vahepeatus. Rääkimata teistest piirkondadest.
Hiljuti oli mul külas Pärnu linnapea, kes muretses analoogsete tendentside pärast – inimesed kolivad välja. Pärnu alustas Tallinna eeskujul jõulist registreerimiskampaaniat, et inimesed linna tagasi tuleksid.
Kui mõned aastad tagasi käis veel jutt nelja regionaalse halduskeskuse tugevdamisest, siis tegelik elu on alles jätnud vaid ühe – Tallinna, kus ei olda aga sugugi rõõmsad, nähes Eesti hääbumist. Arvestagem, et Eesti rahvaarv on viimase 20 aastaga vähenenud ligi 300 000 inimese ehk 20 protsendi võrra, USA Luure Keskagentuuri andmeil on Eesti rahvaarv 1,28 miljonit, veel 1990. aastal oli meid 1,56 miljonit.
Tallinnas saadakse väga hästi aru, et senise taandarengu jätkudes ei jätku kümmekonna aasta pärast eesti rahvast enam ka Tallinna jaoks.
Ümberkorralduste kolm põhipunkti
Halduslikud ümberkorraldused peaksid tuginema kolmele põhipunktile. Esiteks, omavalitsuste rahastuse suurendamine, iseseisva maksubaasi loomine ja finantsautonoomia tugevdamine. Teiseks, omavalitsustele riigi poolt pandud kohustused peavad olema selgelt määratletud ja ka vastavalt rahastatud. Kolmandaks, omavalitsustele peab olema sisuliselt tagatud õigus ja võimekus ka üleriiklikul tasandil neid puudutavate küsimuste otsustamises osaleda.
Samal ajal, kui omavalitsuste esindusorganisatsioonid tegelevad “tulekahju kustutamisega”, töötab valitsus haldusreformi kallal, mille tulemuseks on Eesti omavalitsuste hääbumine. Niikaua kui omavalitsusliidud ootavad regionaalministrilt kutset kõikvõimalikele konsultatsioonidele haldusreformi küsimustes, tehakse haldusreform teistes ministeeriumides ära. Just seepärast peavad omavalitsuste esindusorganisatsioonid võtma initsiatiivi, kus Tallinn Eesti suurima omavalitsusena on valmis toetama nõu ja jõuga, sh uuringu ja omavalitsusküsimustega tegeleva mõttekoja rahastamisel.
Just eeltoodud mõtetest on sündinud ettepanek viia 2012. aasta veebruaris läbi Linnade Liidu, Maaomavalitsuste Liidu ja Omavalitsusfoorumi ühine üldkogu – Eesti Omavalitsuste Kongress, mis kujundab seisukoha nende ümberkorralduste suhtes, mida valitsus püüab sildistada kui omavalitsusreformi. Omavalitsused peavad näitama, et kohapeal on veel jõudu ning suudetakse enda ja oma rahva eest seista!
i
EDGAR SAVISAAR, Keskerakonna esimees
