Betti Alveri 105. sünniaastapäeva puhul üllitas tema nime kandev muuseum eraldi raamatuna Betti Alveri ühe omapärasema teose, 1976. aastal valminud novelli “Kõmpa”, mille olustiku kirjeldamisel on autoril seisnud silme ees sünnilinn Jõgeva.
Esimest korda nägi “Kõmpa” trükivalgust ajakirja Looming 1976. aasta novembrinumbris ehk autori 70. sünnipäeva aegu. Veel on “Kõmpa” ilmunud August Eelmäe koostatud ja 1981. aastal välja antud kogumikus “Friedebert Tuglase novelliauhinnaga premeeritud töid” ning Betti Alveri “Teoste” 1992. aastal ilmunud teises köites.
“Kõmpa” uustrüki idee käis välja Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru. Piret Järve poolt kujundatud ja Eesti Kirjandusmuuseumi teaduri Kristi Metste poolt järelsõnaga varustatud raamatut esitleti nädal tagasi Betti Alveri muuseumis peetud kirjanduspäeval. Kristi Metste avas seal “Kõmpa” tausta ja kõneles sellest, mida huvitavat ta leidis novelli sünniloo kohta Eesti Kultuuriloolises Arhiivis säilinud mapitäit pabereid sirvides.
“Ehkki olen Betti Alveri loomingu suur austaja, olin “Kõmpat” omal ajal esimest korda lugedes täielikus segaduses ega saanud aru, mida see segane sõnademöll peaks tähendama,” tunnistas Kristi Metste.
Tõepoolest: novelli värvikas tegelastegalerii koosneb isevärki inimestest, kellel on isevärki nimed ja isevärki kõnepruuk. On teada, et Alver tavatses Wiedemanni ja Saareste sõnaraamatust ning muudest raamatutest ja ajalehtedest leitud, samuti lähedaste ja sõprade suust kuuldud huvitavaid sõnu ja väljendeid üles märkida ning neid oma loomingus kasutada.
Ta oli ka ise usin sõnalooja. “Kõmpas” on sellist laenulist ja omaloomingulist sõnavara eriti külluslikult, nii et lugejal annab nuputada, kes kõik need vurhvlid, trikolossid, klotserid, ševrood ja ševiotid on ning mis asju ajavad. Ent kirju tegelastepaabel ja nende värvikas sõnavara on vaid pealispind, loo mõte koorub välja n-ö alumistest kihtidest.
Enesekaotus ühiskonna sunnil
“Kui “Kõmpat” nüüd uuesti lugesin, ei mõistnud ma enam, kuidas see lugu mulle algul arusaamatu sai olla,” ütles Kristi Metste. “Ma ei saanud aru ka sellest, miks kõik, kes seda varem trükisõnas lahanud, on küll selle stilistilist meisterlikkust kiitnud, ent pole välja öelnud, millest see lugu räägib, kui asi ometi nii lihtne ja selge on. Iseasi, et võib-olla ei saadud seda nõukogude aja tingimustes välja öelda.”
Kristi Metste sõnul räägib “Kõmpa” inimese enesekaotusest ühiskonna sunnil. Loo peategelane Kõmpa ehk õige nimega Oliver on noormees, kes selle maailma mängureeglitega ei kohane ega tahagi kohaneda. Ta on täiesti ilmetu väljanägemisega noormees, kelle üks jalg on teisest lühem, kelle käes kõik ebaõnnestub ning kes jääb alatasa jalgu asistele ja tähtsatele, kes teavad, kuidas asjad siin maailmas käivad. Aastaid tagasi on ta isegi kõnelemise lõpetanud.
Kui Kõmpa ema loodab, et pojale annab kõnevõime tagasi suure rõõmu kogemine, siis tegelikult paneb Kõmpa uuesti rääkima hoopis vihahoog, mis tabab teda siis, kui kohaliku seltsielu peamine niiditõmbaja proua Liselotte Lindemann naelutab kinni värava, mis viib Kõmpa ja temasuguste “ullikeste” ainsa pelgupaiga, pargis seisva ümmarguse aiapaviljoni ehk rotundi juurde.
“Tuttav psühhiaater, kellega nõu pidasin, kinnitas, et just viha võibki sundida koondama inimest oma viimased jõuvarud ühtseks, terviklikuks minaks, et jääda iseendaks maailmas, mis igal ajastul on sundinud inimest olema keegi teine,” ütles Kristi Metste.
Tema sõnul oli huvitav jälgida, kuidas mõned “Kõmpa” jaoks tehtud märkmetes esinevad kujundid on leidnud kasutuse hoopis mõnes teises tekstis. Näiteks fraas “uksed käivad kõik lahti ainult hingede poolt”, mis oli algselt mõeldud Kõmpa “lollaka laulu” jätkuks, on tuntuks saanud hoopis luuletuse “Kodune kirjandustund” kaudu.
Jõgevlastel on ehk huvitav teada, et just “Kõmpas” esinev rotund inspireeriski skulptor Terje Ojaveri looma sellist Betti Alveri mälestusmärki, nagu praegu temanimelises pargis näha saab.
Tasub uhkust tunda
26. jaanuaril 1975 on Alver üles tähendanud mõtte, et inimsugu on nagu Kõmpa: kogeleb, ei saa õigel ajal sõna suust, ent hakkab ühel päeval ikkagi rääkima; lonkab, aga kõmbib ikkagi edasi. Siit koorub Metste sõnul välja ka see, mida võiks pidada novelli juhtideeks: usk inimsusse kõigile hävitatud ja laastatud üksikeludele (nende hulka võib arvata ka Betti Alveri enda ning ta mõlema abikaasa, Heiti Talviku ja Mart Lepiku omad) vaatamata.
Toomas Muru sõnul on “Kõmpa” kantud “õigest”, mitte pseudorahvalikust vaimust ning selle tegelased on arhetüüpsed koondkujud nagu Lutsu “Kevade” tegelasedki. “Jõgeval tasub uhkust tunda, et meie linnaga selline teos seotud on,” arvas Toomas Muru. “Kõmpa” ilmumist toetasid Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital ja Jõgevamaa ekspertgrupp ning seda lasti OÜs Gutenbergi Pojad esialgu trükkida sada eksemplari. “Müüa me seda raamatut ei või, küll aga võime selle eest vastu võtta annetusi ning seda kinkida,” ütles Toomas Muru. Kingituseks said raamatu ka mitmed kirjanduspäeval viibinud, sealhulgas muuseumi tänavusuvine asendustöötaja Tea Lall, kes teose ühe varasema trükiversiooni lehekülgede kaupa arvutisse skaneeris, ja kirjanduspäeva teise ettekande teinud kirjanik Henn-Kaarel Hellat. Viimane meenutas aegu, mil Tartu kirjarahvas armastas regulaarselt koos käia tema ja mõne teise kirjaniku kodus tegutsenud salongis, ning heitis valgust ka kogu Eestis tegutsenud luuleklubide, sealhulgas Jõgeva rajoonilehe Punalipp juures koos käinud Sõna tegevusele.
i RIINA MÄGI
