Raskustes riike üksinda jättes riskime ekspordi järsu vähenemise ja tööpuuduse kasvuga.
Saksamaa kantsler Angela Merkel ütles, et Euroopas on täna raskeim olukord pärast teist ilmasõda. Karm ütlemine, kui mäletada, millist häda see verevalamine endaga kaasa tõi. Meenutuseks, et Euroopa Liit ongi just sellesama kurva sündmuse ajel loodud, et hoida juba eos ära vaenu ja viha rahvaste vahel. Eestis, kus rahvastiku koguarvu arvestades olid ses sõjas vaat et suurimad inimkaotused, saame eriti hästi aru mõttest, et saab ka ilma verevalamiseta.
Nii et skeptikud ja Euroopa asjus ülevõlli virisejad, lugege enne kümneni, kui uue halaga välja tulete. Eks muresid on igas peres, kuid lahendused on võimalikud, kui asjadest räägitakse ausalt ja selle järel ka ausalt tegutsetakse.
Lõunamaade, näiteks Kreeka, häda on olnud unelmates elamine. Sealses poliitikas on läbi löönud suurte lubaduste meistrid. See polnud ikka õige riigimees, kes aasta lõpul järgmiseks aastaks suuremat pudrumäge ei lubanud. Ega siis rahvast huvitanud, kust selle pudru jaoks manna saadakse. Trükiti neid drahme aga juurde, sest paberit ja trükivärvi ju jagus.
Tulid eurod, läks raskemaks, sest neid kupüüre ise trükkida ei saanud. Lahendus oli eurosid juurde laenata ja nii ka tehti. Rahvas oli rahul ja valitsejad ka. Ühel heal päeval selgus aga tõsiasi, et laen, kurinahk, oli nii suureks kasvanud, et selle pealt ei jaksa enam protsenti maksta, tagasimaksmisest rääkimata. Nii need probleemid kuhjusid. Võrdluseks: Kreeka riigi laen on täna enam kui 180 protsenti SKTst (ca 400 000 miljonit eurot), Eesti laen kuus protsenti (ca 850 miljonit eurot).
Kus on väljapääs? Oma vigade tunnistamises ja õigete lahendusteede leidmises. On näha, et nii Kreeka, Itaalia, Portugal kui ka teised riigid täna sellega ka tegelevad. Esimesena peavadki raskustes riigid ise pingutama ja suuri kulusid kärpima. Kärpida saab aga nii, et sellega omakorda majanduslangust ei suurenda.
On kuulda ähvardavaid hüüdeid, et las nad siis punnivad, tehku seda omaette ja miks peame meie nende muredes osalised olema. Paraku on nii, et ilma teiste Euroopa naabrite toetava õlata hakkama ei saa — selle asja nimi on solidaarsus. Nii, nagu Euroopa toetab täna Eestit, makstes iga meie poolt ühisrahakotti sisse makstud euro pealt kolm tagasi, vajavad seda ka mõned eelarvehädades riigid ja nende pankrottidest ei võida mitte keegi. Võimalike pankrottide puhul laieneks majanduslik surutis edasi kogu Euroopasse, halvaks panganduse. Meeldib või ei, pangandus on paraku majanduse vereringe ja majanduslangus jõuaks selle kaudu läbi Euroopa keskosa ka Skandinaaviasse ja sealt edasi Eestisse.
Meie ekspordivõimalused väheneksid ja tulemuseks oleks tööpuuduse järsk kasv. Meile on see olukord ju ometi väga tuttav 2008. aasta 4. kvartali dramaatilisest kukkumisest ja tööpuuduse kasvust aastal 2009.
Inimesed küsivad õigustatult, et miks peame meie siin Eestis ühe kauge maa kauged hädad kinni maksma. Tõtt-öelda ei ole me siiamaani miskit maksnud, oleme vaid põhimõttelise lubaduse andnud vajadusel kambas olla ja toetada.
Parim retsept on ühelt poolt oma riigi rahaasjad korras hoida ja teiselt poolt panna õlg alla ühistele tegevustele Euroopa Liidus sees. Kuigi Eesti rahva rahaasjad pole head sest ligi 120-protsendiline eraisikute võlakoormus on suur, siis riigi rahaasjad on Euroopa kontekstis korras — selle nimel oleme me ka pingutanud. Euroopa solidaarsust on järgmise aasta eelarves peaaegu 20 protsenti. Kasutame seda mõistlikult ja oleme valmis ka oma sõpru raskustes toetama.
IVARI PADAR, Euroopa Parlamendi liige
